Nipernaadi

Gailit ei oleks osanud tõenäoliselt uneski näha, et ka  21. sajandi koolitundides näidatakse tema loomingu põhjal valminud filmi ning Nipernaadi saab muretu rännulustiga ja lobasuulise tegelase võrdkujuks. Tema eluajal ju filmi tegemine peatus ning sestap ei osanud võõrsile pagenud Gailit oodata, kas tema üks nimiteostest ikkagi kanaliseerub teistesse meediumitesse või mitte.

Olen vaadanud õpilaste reaktsioone - nad on üllatunud, hämmelduses, segaduses. Üks noormees küsis, kas see ongi nii libekeelne sell ja mitu naist  Nipernaadil siis kokku oli? (filmis 6, raamatus vist oli kaheksa?).

Kõndida siia ja sinna, luisata, ajada udujuttu - olla kord muinasteadlane, kord kalur, kord rätsep, kord laevale kutset ootav madrus. Ja ometigi ta vist muutis nii mõnegi tegelase elu - kasvõi hetkeks tundus mõni naine ennast armastatuna, hoituna, õnnelikuna. Tõeliselt murdis ta Maret Vaa südame, see on nii raamatus kui filmis selgelt välja joonistatud. 

Üldiselt meeldivad meile taolised uduvahu joonistajad hästi

Mina mõistan Nipernaadi loomust ja see on nii omane osale tüübile inimestest. Mingi rahutus närib taolisi isikuid pidevalt. 

Tõenäoliselt oli Nipernaadi esivanemates mustlasverd - nii suur kihk minna ja seigelda pole küll kõigile omane. Haritud mehena oskas ta naistele südamesse pugeda mitte ainult oma põnevate käitumismaneeride ja lobeda jutu poolest, vaid  suuresti selle muretu linases ülikonnas poisikeselikult põlenud näoga mehe emotsionaalse naerususega.
Osava mehena oskas ta vastasoo võluda, kuid ometigi kuuletus ta Ingriinile koheselt, käitudes pigem truualamlikult, kui laheda rännumehena.
Kusjuures ma mõtlen, et see muretu seikleja ja ilmaavastaja kuju vilksab pidevalt Gailiti loomingust läbi mehena, kes justkui ei sooviks suureks saada, aga ometigi teeb seda silmapilkselt, kui mängu astub naine, kes talle tõsiselt midagi tähendab....
________________________________________
Pildid laenatud tavaveebist ja pisut muudetud