Minu blogide loend

reede, 10. veebruar 2017

Kivinenud arusaamad


Vahel suudavad inimest üllatada isegi elukogenud
ning üldjoontes intelligentsed kaaslased, kes oma harituse, mõtlemisvõime, silmaringi, lugemuse etc annavad aimu vahedast mõistusest ning oma abivalmidusega märku heast ja suurest südamest.
AGA... ma kuulasin kulm juuksepiiril, kui seesama kolleeg ütles, et seaduslikult abiellumata inimene ei tohiks tegelikult traditsioone teistele õpetada, sest see pole lihtsalt sünnis.
Ma jään harva sõnatuks ning kaema mõttevälgatusega ebahiilanud isikut, näitamata üles vajadust  kõrvadesse kohiseva verepahvaku jõudmist pähe ning seejärel märku sellest keemisest, mis sunnib mind aeg-ajalt.. eee.. noh, saate aru küll.
MY ASS!!! Kas kahele lapsele elu andmata jätmine oleks olnud sündsam? Kas minu väärtus kodaniku, naise, ema, õpetaja, kirjanikuna on sellevõrra madalam, et passi pole templit löödud?
Mulle meenub Endla Tegova "Põlvili" Klotilde, kes peab büroo ees aru andma, miks ta töötab õpetajana ning on samas abielus olemata kolme lapsega üksikema (lapsed on minategelase omad, neil on selline kokku-lahku suhe).
Lugupidamisest vanema inimese vastu ma seekord veel ei käratanud.
Aga tõesti - oletagem, et ma olen seaduslikus abielus nt türgi naisega - kas see teeks mind automaatselt väärikamaks?
Või oleksin nt mõnes haaremis seaduse silmis täiesti ametlikult kuues naine?
Või abielluksin 95-aastase ratastoolis istuva sigarikka papiga, kellele oleks vaja ainult pisut hoogu anda ja nõrk süda lõpetab tukslemise?
Või oleksin abielus alkohoolikust biseksuaalse poksitreeneriga, kellel on kombeks minu peal oma viha välja elada?
Nii kivvi raiutud arusaamad ei tohiks koolmeistritel küll olla.  
Tahaks kohe uurida, miks on nii tsementeerunud mõtted? Lohutab küll aga teadmine, et  ka kivid murenevad....


Kommentaare ei ole: