Inferno

Arukatele inimestele meeldivad intelligentsed nähtused. Raamatud, muusikapalad, kunstišedöövrid, jõulised leiutised, omanäolised teooriad.

Mulle meeldib Dan Brown. Tema tööde puhul olen tihti kadestanud oskust näha suurmeistrite töödesse peidetud sõnumeid (mis on arusaadavalt pelgalt tõlgendamise küsimused) ning neid siis nüüdsiaegssesse maailma paisates lasta olla rahvusvaheliste vandenõuteooriate keskmes.

Need on huvitavad ideed. Jeesuse järeltulijad, antiained, vabamüürlus, ülerahvastatud maailma "korrigeerimine" viirusega...

Mulle meeldib Tom Hanks. Sest olgem ausad  - tema pisut kohtlane Forrest Gump, aidsihaige advokaat, merineitsiga sebiv meesisik, robinsoni kaasaegne versioon või eideetilise  mäluga semiootik ja alalõpmata jooksus olev Robert Langdon - need on kõik kardinaalselt erinevad tegelased ja kui inimene mängib nii mitmepalgelise kehastumisoskusega, mis toob kaks aastat järjest parima meesnäitleja tiitli,  võin julgelt välja öelda, et põhjust meeldimiseks on küll ja enamgi veel. 
Vahepeale mahub veel suur hulk rolle ja täitmisi, mis on naljakad, kurvad, põnevad, lõbusad, meeleheitlikud.

Mis aga mind enim nende kahe mehe juures paelub, on tõik, et ühe geniaalne (olgema ausad, kirjanik, kes lugeja naelutab raamatu ette ja saab seekaudu miljonäriks - iga eesti kirjaniku tõeline unelm - on geniaalne) oskus jutustada lugu vallandub teise, erakordselt andeka näitleja käsitluses efektsusega, mis on omane vähestele (kuigi filmitööstus on mõnes mõttes kirjaniku geniaalust kohitsenud)

Tõsiküll - see on mõneti ambivalentne (siin peaks olema üks teine sõna, keele peal on, aga meelde ei tule: seotud nt sellega, et kuidas saab kirjandusteoses juhtuda alati siis mõrv, kui miss Marple või detektiiv Poirot on seal läheduses), et Robert peab alati mööda ilma seegama, tõlkima vanu termineid, leidma kive, kujusid, märke, marke, pilte, puid ja väravaid (tundub, et tema peas töötab nii geograafiline, ajalooline, arhitektuuriline, bioloogiline GPS igasuguste tõrgeteta isegi siis, kui sa oled uinuteid igast otsast täis topitud), aga ju see siis nii ikkagi on, sest kõik need jooksud, kuhu on kaasatud noor, brünett naine (kes jookseb 24/7 söömata ja joomata kõrgetel kontsadel, meik näos, magamiseks aega pole, mingeid käekotte tavaliselt pole, aga see-eest on krüptograafiast kuni mitokondri üksikasjaliku kirjalduseni kõik asjad peas ja selged, ainult tõlgendada märke ei oska ;) ) toimivad ja toimuvad.

Aga Browni teosed eeldavad teatavat lugemust, nägemust ja kogemust, sest muidu ei saa raamatutest ega filmidest sotti. Kuigi "Infernos" jäi üks selgusetu seik silma - Sienna ja Robert on Christoph Bouchard'ga rongis ja nad vaatavad varastatud Dante surimaski. Seal siis tekib rüselemine, Sienna ja Robert põgenevad rongist ja nad jooksevad tühjade kätega, ometigi tagastab Robert Dante surimaski....
Hüva, vahest oli see minu kiiks.

Aga igatahes oli lahe vaatamine ja pakkus natuke põnevust ning rohkem mõtlemist, ebaloogilisuste mõtestamist ning vahel on hea end lõdvaks lasta. Tunne, mis tekib, kui oled lõpetanud vaatamise ning mõistad asja tervikpilti :)

________________________________________

Pildid veebised