Minu blogide loend

esmaspäev, 27. veebruar 2017

I või II või.. III Eesti - meie ööbik etc...

Kellelegi ei tule üllatuseks, mis on I, mis II ja mis III Eesti. Vabandan juba ette, sest üks nali, mis I ja II Eesti olemust hästi mõtestab, on kõlalt snobistlik: "I Eesti teab, et on saade "Võsareporter"; II Eesti vaatab saadet "Võsareporter" ning III Eesti osaleb saates "Võsareporter"."
Vabariigi aastapäeva tähistamine on iseenesest selline rahvuslik ja kodanikutundega tehtav, kontserdi vaatamine käib asja juurde.
Tunnistan ausalt, et igal aastal on tekkinud tugev emotsioon, sest kes ka seda etendust ei lavastaks, siis saavad nad alati suurepäraselt hakkama vähemalt ühe asjaga - inimesed,  I, II või III Eestiks olemata, mõtlevad nähtu üle.
Üldjoontes on arvamused umbes taolised:
I Eesti:
* Rahvusriigi ülesehitamine on habras, kuid põlvkondadevahelise sidemega on see õnnestunud.
Tuleb lugu pidada oma keelest, ükskõik, mis murdes see kõnelemine käib.
Pärdi “Ukuaru valss” oli ilmselt mitmekihiline valik – Ukuaru Minna on eesti kirjanduses üks neid väga tugevatest naistest, kes tuli väga mitmete keerukustega toime, ilmselt väike viide meie presidendiprouale, kui naisjuhile, kes peab tulema mitmete keerukustega toime.
Lisaks on Pärt kõige tuntum eestlane maailmas, selle kaudu ka tõenäoline valik sellele palale.
*Minu meelest oli seal ilmselge lugu, mille adumiseks ei olnud üldse vaja teleka ees väänelda: riigi ülesehitamine (pappkastidest majad, külad), kõik olid noored, kaasa arvatud riik ise, lootusrikkad. Siis tuli hirm ja õud okupatsiooni, küüditamise näol, kõik jäi soiku. Eestlust aitas alles hoida see, et hoiti oma keelt ja kultuuri (ööbikulaused eri murretes). Taasiseseisvumisajaks olid kunagised noored vanad, seos oli ka Siberist naasmisega, tuldi kodudesse tagasi, hakati riigile ja kodule uuesti hinge sisse puhuma. Noorte ja vanade teineteise poole vaatamise hetk päris lõpus sümboliseeris soovi ületada põlvkondade vaheline lõhe ja samuti järjepidevust, kestmist kõige kiuste.
* Mulle tohutult meeldis see ööbiku-osa. Lausa külmajudinad jooksid üle selja. Meile on vahel vaja meeldetuletust kui rikas ja eripalgeline on (või tuleks öelda, et on olnud) meie keel. Lausa kahju, et me oleme niivõrd surutud põhjaeestikeelsetesse raamidesse. Kasvõi siit on näha kohest mahamaterdamist kui keegi julgeb välja tulla mõne murdekeelse sõnaga, kasutada tohib ainult kirjakeelt.
II Eesti: 
*Iga jumala aasta vähkren teleka ees, püüdes kontserdi sisu aduda. No ei adu. Ja siis mõtlen, et mida veel minust vähem kultuuri tarbivad ja raamatuid lugevad inimesed sellest kontserdist võiks aru saada. MIKS peab vabariigi aastapäeva, riigi aasta nr 1 kontsert olema nii tapvalt keeruline, kui see on mõeldud kogu rahvale, mitte NO99 eksklusiivse maitsega publikule?
*Aitah neile, kes viitsisid kontserti lahti seletada. Siiski jään arvamusele, et see oli liiga sünge, eriti Sisaski laul. Teiseks, väga suurele osale eestlastest jäi see kindlasti väga kaugeks ja mitte nauditavaks - lapsed, vanurid, kirjanduskauged inimesed jne. Minu arust peaks EV aastapäevakontsert ikkagi teistsugune olema. Väga meeldis Nüganeni loodu.
III Eesti: 
*Täiesti õudne oli! Sellest saavad aru ja “naudivad” seda jura ilmselgelt vanemad ja kunstiinimesed. Tavainimese jaoks oli see ikka üüüratu jama. Nii jama, et olin sunnitud vahepeal kanalit vahetama. Mida iganes, meie keel ja pärand, millleks meili neid murdeid vaja? Aru keegi ei saa, lisaks oleks tegemist nagu täiesti metsast pärit inimestega. Pigem piinlik kui lahe.
*Mina selle ideest igatahes aru ei saanud ja tunnistan ausalt, et minu jaoks oli kontsert täielik möga. Sünge ja melanhoolne. Ma ei saa aru, miks peab aastapäeva tähistamisel matusemeeleolu tekitama.
Minu vastus on siin nende seas peidus ;)
Ja pakun välja, et sellel aastal kasutavad inimesed vast enim väljendit: "Meie ööbik on tänavu mujale läinud."
_______________________________________________________________________________
Arvamused kopeeritud perekoolist
Pildid laenatud veebist

Kommentaare ei ole: