Minu blogide loend

laupäev, 25. veebruar 2017

Haridusetus viib..

Ikka juhtub, et inimesel jääb mingil põhjusel haridustee poolikuks: sõda, haigus, rasked majanduslikud olud. Kõik ühel või teisel viisil arusaadavad.
Aga üllatuslikult jääb haridustee ka pooleli seetõttu, et inimene eelistab selget litsilöömist ja aelemist vanemate meesterahvaste kõhu all. Või noh, ma arvan, et need tüdrukud, kes kooli mingil põhjusel ei jõua, eelistavad oma kogu väljaarenemata naiselikkusega mehi "meepotile" kutsuda.
Poistega on asi vist nii, et nad tegutsevad mingites kahtlastes puntides, kes prassivad ja varastavad.
Mulle meenub mingi veneaegne lasteraamat, äkki oli Holger Puki "Jüri", kus poisil sureb ema ning ta satub oma tädi, piimavabrikus töötava ja kasuahne naise juurde, kes parseldab maha Jüri kodu ja tolle ema asjad ning sunnib Jürit võivargile, mis omakorda viib Jüri ootamatustesse oludesse, kus ta tutvub ühe pätipoisiga ja tegutseb mõnda aega selles pundis, kuni satub mõrva tunnistajaks.
Ma kujutan kohe ette, kuidas need tänapäevased JÜRID leiavad, et nii saab paremini, kui koolis ei käi, murrame sisse, viime minema, realiseerime, saame pappi, joome ja süstime, n***me tüdrukuid, kes meil valvata aitavad. Kõike ainult selleks, et häbi on olla tavaline, normaalne, haritud.
Hüva, vahest on mõnel puhul keskkond süüdi - üksikvanema laps (haa, vaat, kes nüüd räägib, eks?); piirkond, kus tööd pole; rahvas kerjab ja joob, sest muud lihtsalt pole teha; peres on väga palju lapsi; vanemad on joodikud etc, etc.. 
Aga kui kodu on olemas, vanemad on olemas, elatakse linnas, kool on sealsamas maja lähedal, siis jääb arusaamatuks, miks on parem olla hariduseta kõhualune, kui et haridusega korralik inimene. 
Teise äärmuse moodustavad muidugi need kastist välja mõtlemisega ja totaalselt teistsugused isikud, kes juba üheksandas klassis näitasid välja meie haridussüsteemile sobimatust, kes nüüd on rahvusvahelise etetvõtte multimiljonärist ja eriti laia silmaringiga põnevus kuubis persoonid.
Vaevalt oma lapse sünnitamise juures mõtles ema, et nii vahva, minu lapsest saab lits ja päevavarast või et oi nii lahe, niipea kui poeg kõndima hakkab, õpetan esimesed taskuvarga trikid selgeks.
Kuid samas ja täiesti teise nurga pealt vaadates - kas peakski oma pead väga vaevama, et saada halvale teele keeranud isik õigele suunale? Mõnes mõttes on taoline tegevus ressursside raiskamine ju. Lõpp on sisuliselt ette teada....
Aga humaansed tungid meis ei lase nii talitada. Millest on tegelikkuses pisut kahju...

Kommentaare ei ole: