Minu blogide loend

teisipäev, 17. jaanuar 2017

Raske ohe

Pärast pikka tööpäeva vallandub ilmselt iga vähegi naise huulilt pikk ja raske ohe, mille olemus näitab seda, et esmaspäevased energiavarud ja mahlad on viimseni välja pigistatud: otsas on jaks kehast ning akud läpakal ja telefonil. Telefon suisa lülis välja - nii tilgatumaks tõmbas tänane päev. 
Tunnid, tööde parandamine, koosolek, pikk ja mõnus kohvitamine, siis kerge poering.
Vahel tahaks kohe eneselt küsida, et milleks?
Elamiseks, vastaksin. 
Kunagi oli minu patsiendiks üks võrdlemisi tuntud raamatuillustraator, kes üle 90-aastasena ohkas voodis väga sügavalt, kui ma tal patja kohendasin, huuli niisutasin ja soengut kammisin - et kas selline peab nüüd tema elu olema. 
Mina vastasin, et ta on elanud nii pika ja sisuka elu ära, et tal ongi õigus väsinud olla. 
Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga mõte oli tema vastusel umbes taoline: "Inimene ei tohi kunagi elamisest väsida, elu on selleks liiga mitmekülgne. Inimene võib väsida mõnest tegevusest, mõnest inimesest, majast, tööst, aga elamisest mitte kunagi."

Kommentaare ei ole: