Minu blogide loend

pühapäev, 29. jaanuar 2017

Miks ma tegelikult õendusest loobusin

Hiljuti tundsin oma praeguses töös harvaesinevat pinget. Õpetatav pole ju ainus, millega ma tegelen. On ka klass ja konkursid, olümpiaadid, proovieksamid. Puudujad ja nendega seotu. Mingisugusel hetkel ma adusin minevikus sagedasti ettetulnud närvilisust, mis kuklas tiksus, käsi kuivatas ja väikseimagi suhtluse ajal võpatama ja plahvatama ajas.
Õena töötades olid õhust aimatavad närvilised hetked täiesti tavalised. Külma higiga kaetud ja siniste huultega meeskodaniku hingeldamine, mis palatiukselt esimesena kosta oli, viitas üheselt kopsutursele, mille kupeerimine pidi tehtud saama minutite jooksul; segane ja uimane; taignalaadselt nätske nahaga naine, kelle vs oli napilt 2 ja kes tuli päästa; hüpertooniline kriis; äkksurm; kõrge palavik; kopsutromb; protseduurijärgne arteriaalne verejooks; närveldavad sugulased, põlevad juuksed; luku taha jäänud ja katkise ukselingiga tugeva südamepuudulikkusega vanem naine; kukkumine koridoris; talvel paljajalu ja pidžaamaga põgenenud patsient; narkomaanist arst või jumal teab veel, mida kõike nende aastate jooksul näha sai. Väga häirisid igasugused psühhiaatrilised kõrvalekalded. 
Las ma loetlen: kaks enesetappu; üks saatanat välja peksta lubav, taburetijalga madjakana kasutav isik; psühhoosid (nii kord kuus tuli mõni kellelgi kuskil ette ja kõikvõimalikes variantsioonides - korduvast sentide lugemisest enda kinnis sidumiseni ratastoolis, karjumistest ja torude välja tõmbamisest rääkimata); skisofreeniad, luulud, ettearvamatud nurkasurumised, korra olen saanud karguga, korra metallsiibriga, kahel korral on rebitud kitlitaskud katki.
Ja ühel hetkel sa märkad, et mitte üks asi ka ei istu sulle selles sfääris - ei kolleegid, ei töö, ei paberimajandus, ei protseduurid ega patsiendid. 
Läbipõlemine ja stress, igakord üleuhkav iiveldus etc. Koonduvalt - see polnud enam minu jaoks.
Kuni otsuseni tõmbuda aktiivravist peremeditsiini ja seal tunda, et KOHT POLE ABSOLUUTSELT KA SINU JAOKS. 
Nii, kuni selle tõdemuseni, et ma tahan tagasi kirjandusteadust minna õppima. Paberid antud ja vestlus ootamas 12.07.2013 12.00.
12.07.2013, 10.30 sidumistuba. Patsient sidumislaual, pisut piinlikus kohas olnud niidid sees ja mina neid välja sikutamas.
See oli üks neid otsustamise sekundeid.
Kui 10.29 olin ma veel kahe vahel ja ei suutnud otsustada, kas õendus või kirjandusteadus, siis 10. 36 väljus sidumistoast langetatud resolutsiooniga isik - kirjandusteadus. 
Kõik. Sellest hetkest ma enam  õendust oma elukvaliteediga ei sidunud.
30.08.2013 tegin ma viimase sidumise, süsti, õendusalase sissekande, riputasin kitli varna ja lehvitasin alati puhastusvahendite järele lõhnavale haiglale, kus ma olin veetnud õpetlikke, kasulikke, kirglikke, huvitavaid, kurbi, lõbusaid, intensiivseid ja väsitavaid tunde. 
Ma polnud enam õde ning minu elu hakkas märkima mõiste 'endine tervishoiutöötaja'

Kommentaare ei ole: