Minu blogide loend

neljapäev, 12. jaanuar 2017

Liiv, Kaplinski, Alliksaar, Runnel


Need on minu luuletajad. Adun, kuidas "Päikesepillaja"; "Helmemänni"; "Punaste õhtute purpuri" või  "Rändaja" sõnad minus elama löövad, seesmiselt põlema sunnivad ja ohkama ajavad, et miks mina siis luulekeeli ennast sedasi mõtestada ei oska....
Nende kirjutatud read hingaksid kuidagi eriliselt karget õhku mägedes, mis oma lumevärskusega külvavad päevatõusu reipust ja meeleolusid. Tundmusi väga mitmest paletist.
Vahel ma lausa tunnen füüsiliselt Liivi luuletuste minoorseid toone, kurbust, mida ta oma närvivapustatud silmaga nägi ja koges, lumesajust ekseldes vaevumärgatavat tulukest hoomas....
Kuulen, kuidas Alliksaar ridu paberile pillas ja seejärel neid trükitsi paljundada lasi ja lausa näen, kuidas Tallinna kohvikutes tema käsikirjad ringlesid.
Runneli poeedioskused lõid valla oma tillukesi poegi ja tütreid vaadates, abikaasaga aega veetes, tööd tehes...
Kaplinskit aga näen ma tasaselt huvitumas kõige ja kõigi vastu, mis inimkonda haarab ning heakõlaline ja õige sõna poetub heakõlalise sõna järel kogumikesse..
See on õnn, valu, hukk, armastus, viha, olemine ja tulemine - kõik korraga ja samas eraldi.
See on KULTUUR JA LUULE 

Kommentaare ei ole: