Minu blogide loend

pühapäev, 8. jaanuar 2017

Kütte panema

Esimesi värisevaid sammukesi filoloogia sõnakünklikul ja veaohtral maastikul kõndides küsisin ma kord õppejõu Martin Ehala käest, mis fraas on kütte panema? Just see vorm -  'kütte'. Tajusin juba nüansse, aga määratleda sõnaliiki ei osanud, ammuksi veel sõna etümoloogilisest päritolust midagi teada.
Sain vastuseks, et see on määrsõna e adverb ja täpsemalt viisi- ja seisundi määrsõna ning taolised sõnad märgivad sündmuse toimumise viisi või sündmuses osaleja seisundit või asendit ning vastavad tavaliselt küsimusele kuidas? Seisundimäärsõnad võivad moodustada kaheliikmelisi sarju, mille üks liige väljendab seisundisse või asendisse sattumist, teine seal olemist, nt vajus kössi – oli kössis; jäi purju – oli purjus
Toona jäin selle vastusega rahule ning enamat ei soovinudki. 
Ükspäev aga, kui ma siis kaminasse tuld tegin, meenus mulle see vestlus ning ma hakkasin juurde uurima, sest sõna 'küte' ja 'küdema' on just neid sõnu, mille puhul võib ka kõige rahumeelsema inimese hulluks ajada.
No kuna see sõnatüvi ju tuleb kusagilt ja verb küdema pöördub igasuguse loogikata hoopis teisiti (ma köen, sa köed, ta köeb; me köeme; te köete, nad köevad) ja mulle meenus õpinguteaegne komistuskivi - morfoloogia...
Mõnda asja konspektidest üle vaadates tulvasid mägikosena võõrsõnadest pungil leksikoloogia ja süntaks, kirjandusteaduse historiograafia, häälikulugu, sõnavaraajalugu, ajalooline morfoloogia, erikursus nüümiatest minu mõtlemisse. Mõtlemisesse, kui olla nüüd korrektsem..

Kommentaare ei ole: