Kui õed saavad kokku....

Mul pole kunagi õde olnud. 

Ma ei kujuta ette, mis tunne see võiks olla. Ilmselt on sul siis parim sõbratar ja lähim usaldusisik samas ruumis, samas majas, samas keskkonnas, kus sinagi.

Mu vanaemal oli õde. Lähedane, sest vanusevahe oli väike ja tegutseti ühes ja samas ajas ja ruumis. Kui vanaema poeg sõja ajal suri, siis vanaema õde pani oma pärast sõda sündinud pojale õepoja mälestuseks sama nime...See on lähedus.

Ema rääkis oma õest. Neil oli väga suur vanusevahe, 12 aastat, aga nad olid täpselt niipalju lähedased, kui pidi. Tädi hoidis mu ema, kui too oli tilluke, nad elasid mõnda aega koos, kui mu ema Tallinnasse õppima asus ja kui kumbki omas peres elas, siis ei muutunud nende kontaktid sugugi väiksemaks. Suviti käidi ema juures talgutel, õdede lapsed (mina, mu vend, tädilapsed) olime koolivaheaegadel maal. Kälid said läbi nagu kälid ikka, nendel oli ju mõningane vanusevahe, aga ühteviisi armastatud olid nad ämma juures küll. 

Kui mu ägedaloomulisel isal ja kolm korda tulisemal emal ütlemiseks läks, siis oli ema õde see, kes lepitas tülitsejad, pakkus harmooniat, pööras asju naljaks ja üldse.. hankis altleti asju, juhtis maja ja elusid, tegi uuel ajal firma ja sai õigel ajal igati jalad alla. 

Tädi parimad aastad langesid nendele aegadele, mida võib nimetada kuldseteks kuuekümnendateks. 
Kujutan ette, missugune periood see oli. Öökapikas "Niguliste" räägib peamiselt 60ndatest ja tädi mälestused, albumid on analoogselt kirjelduvad. Teatavat laadi muretus, teatud vabadus. Mõelda, et mu tädi abiellus augustiorkaani õhtul.

Sellel aastal oleks neil olnud kuldpulmad...

Just nimelt oleks....

Eile helistas tädilaps...
Mu ema õde on lahkunud. Kurja palet hakkas uus aasta näitama. Kohe.

Ainult see teadmine lohutab, et lahkumine oli kerge ja nüüd on nad koos. Õed on koos. Ema näeb oma tütreid. Tädi saab koos olla oma vennaga, kellega ühisolemist olid napid kuud. 

Nad on nüüd koos. Seal. Kuskil koos....