esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Jumal tänatud, et ma ei kärgperenda?

Sinu, minu, meie lapsed. 

Sinu laste ema uue abikaasa eelmine pesakond ja minu laste isa eelmise abikaasa uue naise järgmised lapsed...

Hulluks võib minna, kuigi see kärgperendus pole ju mingi uudisasi.
Muinasjutt "Tuhatriinust" (võõrasema ja tema tütred, mökust isa ja tema tütar, keda kasuõed halastamatult kiusavad), meie oma "Tõde ja õigus" (Mari lapsed esimesest abielust Jussiga, kes kahjuks surid lapseeas, Andrese ja Krõõda lapsed ja pärast siis Mari ja Andrese lapsed. Kusjuures Mari viskab Andresel ninale, et on olnud tema tütardele suurepärane ema).
Mihkel Muti "Näärivana" ja "Keerukuju". Siis üks jutt, mille autorit ma ei mäleta, aga mille tegevus toimus Sikupilli asumis ja kus teismeline poiss saab aru, miks ta ema pole tema vastu nii hea, kui tema õdede vastu.
Aapeli "Pisikese Peetruse õu".
Margareth Mitchelli "Tuulest viidud". 
Ühesõnaga neid asju on olnud läbi aegade ning häid kasuvanemaid vist ei ole siiski nii lihtne leida.
Meie pole kärgpere. Oleme lihtsalt väikepere, kes üritab ennast toimimas hoida ja... vahel ma tänan taevast, et E on otsustanud mitte osaleda. Tema enda vanematepoolsed vildaklused on peremõistet tugevasti nivelleerinud.
Samas selle kärjendusega haakides - kas mesilassülem ei toimi mitte ühiselt töötades kõige paremini? 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...