teisipäev, 31. jaanuar 2017

"Rita koolitus"

Ühel õhtul sattusin telekat vaatama. Tavaliselt sealt midagi väga ei tule, aga mõned nipet-näpet asjad küll. Juhtusin nägema "Rita koolitust"
Päris huvitav teatritükk. Kunagi käisin isegi pärisetendust vaatamas. 
Mäletasin toonast teatriskäiku päris hästi (mingisugusel ajaperioodil olid mul kõik Draama ja Vanalinnastuudio etendused vaadatud, ema sai töölt abonomente või midagi muud sellist). Meeles olid Kersti Kreismanni seljas olevad  roosa pluus ja punased püksid, seejärel valge kampsun ja pikk beež seelik - riiete kaudu antakse edasi tema intellektuaalsemaks muutumist. 
Kirjandusteadlasena ma olen pigem Frank, aga selline, kes ei joo...
Aga samas - kummal poolel (kui üldse peaks kegelt snobistlikuna kõlavana pooli valima) ma ise seisan?  Vaimsrmas plaanis ja muus ka?
Sotsiaalses mõttes  meenub mulle Kruusvalli üldsotsioloogia konspektist miskit haritlaste kohta - isik, kelle elukutseks on eriettevalmistust nõudev vaimne töö, intelligent, mittevalitsev eliit...
Aga Rita muutumine on huvitav. 
Iluteenistuja, kes läheb eneseotsingutele, leiab hariduse vaimustavad küljed: "Ainult lilled ja raamatud igal pool"
Põnev oli teada saada, et "kriitika on olemuselt objektiivne, tunded tuleb välja jätta"
"Ilukirjandusest pole mõtet vestelda koleda häälega"
Rita edenemine ja Franki allakäik - äärmiselt sümbiootiline seos: "täiesti pool seitse"
"Õppejõud on nii täis, et kukub kateedrist alla" - see meenutas kadunud Liast, kes lauast kinni hoides meile kirjandusteoste historiograafiat (?) luges...
Kuidas muutub vaatenurk teostele "Rubiinmarja džunglist" - alguses on see suurepärane ja (Y), aga hiljem on "omas kontekstis täitsa huvitav".
"Kõike ei pea valimatult lugema"
Haritud naine, kes püüab midagi Frankile tagasi anda ja lõikab tal sisuliselt kõrva peast...
Kas  seetõttu, et ta haritud naisena ei osanud enam praktilist tööd või hoopiski omamoodi kättemaksuna, et Rita oli pidanud nii palju Franki kuulama?
Tegelikult Susan, Ritaks kutsuski teda ainult Frank.
Huvitav mitmele inimesele ma võiksin tulevikule mõeldes olla andnud selle, mida Frank andis Ritale? Ma küll ei pea ennast läbikukkunuks ja ma ei tunne veel vajadust kellessegi kiinduda ainuüksi seetõttu, et ta "mõjub nagu sõõm värsket õhku"...
Aga mängisid nad hästi. Kreismann on üldse hea näitleja, seda ma avastasin juba enese üllatuseks tükk aega tagasi. 
Tõnu Aava osas on üks episood, mis mind kangesti segab, aga no hüva...
Ma loodan olla ise veel see sõõm värsket õhku. Igatahes lärmakalt värsket.




esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Pagan võtaks - soomlased ON ägedad!

Kes meist ei juutuubitaks, eksole? 
Ikka, ja tihti ja siis laadin sealt muusikat alla ja mõtlen näiteks nendele toredatele aegadele, kui H oma toonasel bassikitarril Terasbetoni "Orjatari" kogu maja meelehärmiks kell kolm öösel mängis..
Või mõtlen tagasi soome keele loengutele, kui mina selgelt põhjaeestlasena eristusin lõunapoolsetest eestlastest, kes polnud soome keele pinnal üles kasvanud. 
Ja ausaltöelda - meil on selle maaga ikka palju enamat sarnasest keelest ühist. Mingi noorema õe vaade vanemale vennale või noorema venna vaade vanemale õele või noh, ühesõnaga saame aru küll. Meile meeldib nende hingus, sest miks me muidu mitte kuidagi nendest üle ja ümber ei saa.
Tuleb tõdeda - soomlastes on see peaagu sada aastat vabana elanud inimese hingus suuresti teistsugusena sees. 
Ma ei hakka rääkima pikalt ja laialt nende maast ja kultuurist ja ühiskondlikest kokkupuudetest, vaid tahan öelda, et mulle meeldib tohutult soome keel, mille kaudu kajastub soomlus kõige ägedamalt. 
Soome rock, soome filmid, soome kirjandus (mida ma  väga ei tunne, aga tahaks rohkem sellest midagi teada).
Soome käsitlused II ms-st, vaated minevikule, vaated üldse kõigele...
Aapeli ja Leena Lander, Antti Tuuri; Merja Otava;  Pentii Saarikoski; Aleksis Kivi, Eino Leino; Mika Valtari; Tove Jansson- need hüppavad sedasi esmaselt pähe.
Soome režissööridest kuvanduvad Aleksi Mäkela; Aki Kaurismäki; Juha Wuolijoki; Olli Saarela; Aku Louhimies...
Aleksis Kivi "Seitse venda": 
Metsämiehen laulu
/.../ Terve metsä, terve vuori,
terve metsän ruhtinas.
Täss’ on poikas uljas nuori,
esiin käy hän voimaa täys
kuin tuima tunturin tuuli./.../
No vot ja soome keel on üks kümnest raskeimast keelest...

pühapäev, 29. jaanuar 2017

Miks ma tegelikult õendusest loobusin

Hiljuti tundsin oma praeguses töös harvaesinevat pinget. Õpetatav pole ju ainus, millega ma tegelen. On ka klass ja konkursid, olümpiaadid, proovieksamid. Puudujad ja nendega seotu. Mingisugusel hetkel ma adusin minevikus sagedasti ettetulnud närvilisust, mis kuklas tiksus, käsi kuivatas ja väikseimagi suhtluse ajal võpatama ja plahvatama ajas.
Õena töötades olid õhust aimatavad närvilised hetked täiesti tavalised. Külma higiga kaetud ja siniste huultega meeskodaniku hingeldamine, mis palatiukselt esimesena kosta oli, viitas üheselt kopsutursele, mille kupeerimine pidi tehtud saama minutite jooksul; segane ja uimane; taignalaadselt nätske nahaga naine, kelle vs oli napilt 2 ja kes tuli päästa; hüpertooniline kriis; äkksurm; kõrge palavik; kopsutromb; protseduurijärgne arteriaalne verejooks; närveldavad sugulased, põlevad juuksed; luku taha jäänud ja katkise ukselingiga tugeva südamepuudulikkusega vanem naine; kukkumine koridoris; talvel paljajalu ja pidžaamaga põgenenud patsient; narkomaanist arst või jumal teab veel, mida kõike nende aastate jooksul näha sai. Väga häirisid igasugused psühhiaatrilised kõrvalekalded. 
Las ma loetlen: kaks enesetappu; üks saatanat välja peksta lubav, taburetijalga madjakana kasutav isik; psühhoosid (nii kord kuus tuli mõni kellelgi kuskil ette ja kõikvõimalikes variantsioonides - korduvast sentide lugemisest enda kinnis sidumiseni ratastoolis, karjumistest ja torude välja tõmbamisest rääkimata); skisofreeniad, luulud, ettearvamatud nurkasurumised, korra olen saanud karguga, korra metallsiibriga, kahel korral on rebitud kitlitaskud katki.
Ja ühel hetkel sa märkad, et mitte üks asi ka ei istu sulle selles sfääris - ei kolleegid, ei töö, ei paberimajandus, ei protseduurid ega patsiendid. 
Läbipõlemine ja stress, igakord üleuhkav iiveldus etc. Koonduvalt - see polnud enam minu jaoks.
Kuni otsuseni tõmbuda aktiivravist peremeditsiini ja seal tunda, et KOHT POLE ABSOLUUTSELT KA SINU JAOKS. 
Nii, kuni selle tõdemuseni, et ma tahan tagasi kirjandusteadust minna õppima. Paberid antud ja vestlus ootamas 12.07.2013 12.00.
12.07.2013, 10.30 sidumistuba. Patsient sidumislaual, pisut piinlikus kohas olnud niidid sees ja mina neid välja sikutamas.
See oli üks neid otsustamise sekundeid.
Kui 10.29 olin ma veel kahe vahel ja ei suutnud otsustada, kas õendus või kirjandusteadus, siis 10. 36 väljus sidumistoast langetatud resolutsiooniga isik - kirjandusteadus. 
Kõik. Sellest hetkest ma enam  õendust oma elukvaliteediga ei sidunud.
30.08.2013 tegin ma viimase sidumise, süsti, õendusalase sissekande, riputasin kitli varna ja lehvitasin alati puhastusvahendite järele lõhnavale haiglale, kus ma olin veetnud õpetlikke, kasulikke, kirglikke, huvitavaid, kurbi, lõbusaid, intensiivseid ja väsitavaid tunde. 
Ma polnud enam õde ning minu elu hakkas märkima mõiste 'endine tervishoiutöötaja'

laupäev, 28. jaanuar 2017

Muna laul

Juba aasta kumiseb mu kõrvus üks tegelikult veidi tüütu viis.  "Igas munas peitub mõni unistus"..
Muna unistus... mõnes mõttes isegi filosoofiline, kui mõelda seda muna ja kanaga seotud apooriat.
Ükspäev küsiti koolis (muide koosolekul ja FB kaudu - hahahahah), kes või mis on seksija. 
Ma teadsin vastust. 
Mul oli kunagi üks kolleeg, kes seksijana töötas. 
Päris huvitav amet.
Tibuseksija...
Muna, tibu, kana, kukk...
Ahjaa, head kukeaastat ka!!!



reede, 27. jaanuar 2017

Lihtsuses peitubki tegelik võlu

Lihtne võib olla:
*ehituse, koostise v. sooritatavuse, kasutatavuse, mõistetavuse jm. poolest keerukuseta, mittekeeruline
*selline, kelles v. milles pole midagi eripärast, tavaline, igapäevane; tagasihoidlik, vähenõudlik, silmapaistmatu, 
*loomulik
Lihtsa sünonüümid võivad olla:
igapäevane, igapäeva-, igapäine, argipäeva-, argipäevane, argi- argimure, argine, tava- tavavajadused; tavaelu, proosaline kõige proosalisem lugu, päevpäevane, kõige harilikum, lihtlabane, lihtne lihtne lõuna, tavaline, maine tegeleb päris maiste asjadega
lihtne, algeline, elementaarne, aabitsa-, aabitsalik, primitiivne, lihtlabane, labane, embrüonaalne ülek 'algelises seisundis olev', liht- lihtinimene, lihtsakoeline, primitiivne primitiivne mees, lihtsatoimeline • väliselt lihtne: lihtsajooneline; vt ka harilik
lihtne, kerge, hõlpus, hõlbus, hõlp, imelihtne, purulihtne, kebja, naline murd, on tühiasi, on lapsemäng, on naljamäng, on käkitegu, on kukepea, on kööme, on köömes, on naljaasi, on naljategu, on nohu, on mänguasi, on kord nuusata, on kord aevastada, ei ole mingi kunst, asi nüüd asi nüüd ära käia pole, kergete killast, lihtne lups
paljas, pelk pudelis on pelk vesi, ei midagi kosutavamat, puhtakujuline, puhas, selge, puhtpaljas, ainuüksine, lihtne teeb tööd lihtsast töö lustist, puripuhas puripuhtast kivist
Sõna lihtne päritolu on:
lihtne : lihtsa : lihtsat 'keerukuseta, mittekeeruline; tavaline, igapäevane, tagasihoidlik, vähenõudlik; loomulik'
← alamsaksa slicht 'lihtne, sile'
← saksa schlicht 'lihtne, sile'

Lihtne  sõna ja nii võimalusteoher!

neljapäev, 26. jaanuar 2017

Inimesed, õppige sõnastama probleemi!

Mida täpsem on inimene probleemide sõnastamisel, seda paremaid tulemusi on võimalik saada probleemi lahendamisel.
Aga -  mis pagan on probleemi sõnastamine?
Kui peakiri on nt "Küsimus", siis kas selles on võimalik aru saada? Vist mitte.
Isegi see kõlaks paremini "Küsimus probleemi sõnastamise kohta".
Veel paremini aga kõlaks: "Kas probleemi sõnastamine aitab leida lahendusi probleemile endale?"
Kõige täpsemalt sõnastaksin ma hetkel enda probleemi: "Kas sotsiaalne lugemisoskus  on sootumaks kärbunud?"
Üldse on see veider, kuidas inimesed hämavad mingit ümarat mulli iidamast-aadamast alates ja ei jõua põhituumani. Keerutavad ja siis varjavad, et keerutasid.
Miks mitte öelda elegantselt ja lihtsalt: "Ma palun abi, sest mul on see ja see nii ja nii?"
Uhkus ei luba? Keelekida ei painuta keelt? Või pigem - ei osata küsida?
Selles pole ju midagi hirmsat, sest küsimustega jõuab alati kuhugi. Kas või pehmele ja laukaid täis maale, aga ikkagi...

kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Paavlipäev

Loogish, et kristliku kalendriga seotud päev, aga tegin väikese kopeeringu bertast (panen viited ja puha):
*Kristlikus kalendris Pauluse ümberpööramise püha. Eestis saartel, paiguti Läänemaal ja Harjumaal 20. sajandi alguses vähetähistatud püha. Loetletud alal on paavlipäev olnud talve keskpaiga tähistaja, mistõttu pidi selleks ajaks alles olema pool inimeste ja loomade toidust. Talvepoolitajana tähistavad seda püha näiteks rootslased, soomlased ja sakslased. 
*Paavlipäeva ilm ennustab suveilmu: päike – päikseline ja soe suvi ning hea saak; sajune ilm – haigused ja vihmane suvi. LOODKEM PÄIKEST.
*Paavlipäeval algas saartel putukate ennetusmaagiline tõrjumine. PEAKS UURIMA, KUIDAS SEDA TÄPSELT TEHAKSE?
*Töökeelud: Igasugune villasetöö oli keelatud. Kehtis veel pühkemete väljaviimise keeld – sinna kohta, kuhu need viiakse, tekib suvel palju usse. NII, MA EI KOO (hahahahahahah) ja EI VII VÄLJA PÜHKMEID. 
Loe juurde: 
_________________________________________________________________________________
NB: pilt on netist, mina pisut kohendasin

teisipäev, 24. jaanuar 2017

Teenäitaja, õpetaja, suunaja

Vahel ma mõtlen, et miks ma ikkagi õpetaja tööle sattusin. Ühtepidi tean, et mulle meeldis tohutult kodus, üksindaolemiste hommikutel (käisin õhtuses vahetuses) mängida kooli. Mul oli suur ruuduline kaustik õpilaste nimedega, hinnetega, kandsin ka tunnid sisse, märkisin puudujaid. Rivistasin oma nukke ja karusid, vahel õpetasime hoovis tüdrukutega väiksemaid, aga ometigi ei tundnud ma kunagi vajadust otseselt õpetajaks minna. Kuni selle hetkeni, kui töötasin oma osakonnas koolitusõena ning selgus, et mul on tõesti selleks annet. 
Erialade edasi-tagasi vahetamiste käigus olen ma jõudnud järeldusele, et see töö, kus lobisemise eest makstakse palka, kus on pikk suvi, mõnusad töötunnid ja palju toredaid inimesi, on ühteaegu lõbus ja väsitav. 
Milline õpetaja ma olen, seda ma ise hinnata ei oska, aga pojad väidavad, et täitsa K (virtuaalsuhtluses kasutatav ok lühend).
Tunnen mõnu teadmiste laiali jagamisest, meeldib tunde ette valmistada ja mingil määral töid parandada, kuigi see on tõeline ora..ee.. kuskil.
Aga, kas inimesed teavad, kui kiiresti aeg lippab koolis? Kui suure kisa tekitavad ligi 1000 rahutut, kasvavat, askeldavat last? Kaldun arvama, et selle müra genereerimine energiaks kütab terve aasta koolimaja..
Mitu punast pastakat ma tühjaks kirjutan? Mitu meetrit vigu parandan? Mitu häälikut ma päeva jooksul lausun?
Mitu näolihast ma tunnis kasutan ja kui palju tuuleõhku minu käteviiplemisest ning tunnis liikumisest tekib?
Mitu tonni paberit ma õppeaasta jooksul koju ja tagasi kannan ja mitme kilomeetrise riida töid ma läbi loen?
Ja kui palju neuroneid oma teekonnal läbivad (kiirusest rääkimata), et viia need teadmised teistesse inimestesse?
Minu meelest on õpetaja isik, kes suurepärase ajaplaneerija, kõva oraatori ja pühaku kannatlikkusega esitab igapäevaselt Oscarit väärivaid misantseene publikule, kes veel ei oska ega tea, kuid kelles süveneb igapäevaselt teadmine, et haridus on turvalise elu nurgakivi (lisaks tervisele ja perele).
Ning samas - õpetaja on kõigest inimene. Tavaline inimene, kellel on isiklikud mured, isiklikud asjad, isklikud mõtted. 


esmaspäev, 23. jaanuar 2017

Moraali küsimus või moraaliküsimus?

Moraal on ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisnormide, tavade ja seaduste kogum, väliselt nõutavad reeglid ja tavad. Ta on seotud kultuuri ja eluviisidega. Sõna moraal pärineb ladina keelest ning tähendab tava või kommet. (Kreeka keeles on moraali tõlkevaste eetika. Filosoofiliselt saab sõnade eetika ja moraal tähendusi eristada.)
Vähegi lugejam inimene tabab ilmselt ka kokku ja lahku kirjutet sõnade sisulise erinevuse, sest minu jaoks on see seal täiesti olemas.
Aga kui nüüd pisut süüvida nähtusesse, siis mida see moraal tegelikkuses ikkagi tähendab?
Ühtepidi meenub mulle üks mälupilt teismeeast, kui olin teinud midagi ja ema seisis keset kööki., käed sõjakalt puusas ning ilme kurjustav. Teadsin, et nüüd hakkab moraali lugemine, et mulle hakatakse midagi ütlema millegi kohta ja ma pean lõpuks selle toona lobana näinud teksti kohta järeldusi tegema. Nüüd vahel sooviks küll, t ta mind letti võtaks ja moraali loeks, kuid samas - mille eest? Enda meelest on mu moraalne pale võrdlemisi korralik...
Moraalne elukäsitlus, üldiste kõlblusnormidega kooskõlaline elamine, aga.. hea, et ma sellelel hetkel kohvi ei rüübanud, kui tarkade meeste sõnu moraali kohta lugesin, sest mõni ajas muigama ja suisa naerma, aga heas mõttes:
*Lewis Carroll: "Igast asjast järgneb mingi moraal, kui sa ainult oskad seda leida"
*Philippe Jean-Charles Jourdan: "Elada moraalselt on võimalik ainult siis, kui inimene on veendunud, et ta ei saa hakkama oma jõududega, vaid vajab teiste abi"
*Immanuel Kant: "Dogma surm on moraali sünd."
*Friedrich (Wilhelm) Nietzsche: "Maailmas pole moraalseid nähtusi, on vaid nähtuste moraalne tõlgendamine."
*Oscar (Fingall O'Flahertie Wills) Wilde: "Pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on kas hästi või halvasti kirjutatud, nii lihtne see ongi." 
Seda viimast saaks hästi parafraseerida ja mugandada erinevatesse olukordadesse. Ilmselt mõnel järgmisel korral.
Ja kumba pidi peaks sõna kirjutama? Kas küsimuse liigina või moraali puudutava küsimusena? Ja kas see on siis üldiselt võitlus hea ja kurja vahel?
Aporeetiline, kas pole?

pühapäev, 22. jaanuar 2017

NOKU tühjus

Soovimata kõlada prohvetliku paariana, kes mõne paiga vaibumist ennustab, aga... sai üle mitme aasta NOKU'sse põigatud. 
Veider, kuidas see milleeniumi alguses avatud, toona ikka väga uuenduslik, omalaadne ja  kuhu minu mäletamist mööda ainult klubikaartidega pääsetav toitlustusasutus omalaadset Pegasuse õhkkonda püüdis ärgitada (muide kõndisin ka sellest kohast mööda ning kahju oli kohe vaadata, kuidas kohvikust on saanud.. noh mingi jama), selle mõneks ajaks ka saavutas, kuid nüüd meenutas ta mulle kangesti Ardi Liivese "Retro" esimese osa, "Banaanipäeva" jõuluõhtust restorani või... üllataval kombel sama autori "Uusaastaöö" einelaua mahajäetud atmosfääri.
Jäin mõtlema mittetöötavat kätekuivatuspuhuri ja NOKU igavikku vajumise vahelise seose üle. On see seal üldse olemas? 
Mitte paha soovides, aga ma olen seda varasemalt näinud: vanas Pegasuses, endises KUKU's, kunagises Pirita restoranis, ööklubis Piraat, baaris Molly Malone(?), mingisuguses Depeche Mode urkas, stripibaaris Lasso ja siis selles teises, mis Tatari tänavale jääb; Tartu Humalas; restoranis Volga (vähemalt selles kunagises) või Zum Zumis...
Mingil põhjusel sobib selle teemaga ülihästi Billy Joel ja "Piano man" (tõsiküll, seal on baar rahvast täis, aga lihtsalt viis näib selline väljasuretamisele viitav) :

laupäev, 21. jaanuar 2017

Loobiks taldrikuid...

Vahel tuksatab minus ammuste esivanemate pöörane veri ja ma tahaksin nõusid lõhkuda.  Sest:
* ei soovita/viitsita/taheta õppida
*leitakse endale suunatud tegevusi/sõnu, mis tekitavad kelleski pahameelt ning näpud osutavad mulle (muide - näpuga mulle näidates on kolm sõrme suunatud osutaja enda poole. Kui ei usu proovige järele)
*mängitakse arvutimänge valel ajal, vales kohas
*kedagi veetakse jalgupidi tolmustel põrandatel
ETC, ETC, ETC.
Naljaga läheneda ei aita, sanktsioone rakendada ei tohi, midagi öelda ei või. 
Veidral kombel olen pärast vanemate lahkumist muutunud veelgi otsesemaks ning ka kõigutamatuks (see pole hea märk, aga vist on seotud tõigaga, et mul pole ema ega isa ega meest, kes minu kaitseks vajadusel välja astuks. Mul pole kunagi olnud probleeme elus hakkama saamise, pealehakkamise ja julgusega, aga nüüd on mingi omamoodi seestumine, mida võib vist sõnastada mittekaunikõlaliselt - ei koti
Ma olen oma iseloomuga kursis, ma tean nõrkusi, tean tugevusi, aga ikkagi, ma loobiks vahel taldrikuid nagu kreeka pulmas....

reede, 20. jaanuar 2017

Kik in de Kök e maa all ja maa peal

Et meie minevik on täis rikkaliku võõrvallutust, rahvuse rüvetust, maade anastamist ja muidu igasugu toredaid ja vähem toredaid minuteid - seda me teame. Ilmselt aga ei osanud ükski nendest võõrvallutajatest omal ajal meie maad ja inimesi solkides arvata, et nad tegelikult meie kultuuri pärandit, keelt, genoomivaramut ja muuhulgas linnaahitektuuri ilmestama hakkavad.
Kik in de Köki'ga olen ma tutvunud ja seal käinud. Vanasti ja uuesti.
Hiljuti väisasin seda koolitsi ja tuleb tõdeda, et maa-alune osa oli võrdlemisi huvitav, sest andis omalaadse tunnelikultuuri tunnetuse, mida varem pole kogenud. 
Jällegi üks uudisasjake mu jaoks põnevust pakkumas. Kes käinud pole, sellele soovitan minna tutvuma - Rootsi ajast tänapäeva ja tänapäevast tagasi minevikku.
Kõndismist on veidi, treppe pisut, 2 km/h sõitvat rongi ka, filme ja kogemusi (eriti meeldis õppekäigu alguses näidatud kergelt tuvitädilik animatsioon)
Lõbusad noorukid, uudishimu, informatsioon, priskelt nalja ja naeru ning käikudes käigule punkti panev eineke. 


neljapäev, 19. jaanuar 2017

Ühtne tervik

Me tajume ümbritsevat ning elame ööpäevas läbi iga sekundi. Neid siis kas hingates, eritades, mõeldes, töötades, süües, juues, pestes, sportides, õppides või töötades, kuigi me neid sekundeid eneses ei adu.
Ajaühikud moodustavad nagu ühtse pärlikee, mis vahel sarnaste ja vahel väga erilistena meid mingil põhjusel muserdavad, õnnestavad, vaevavad, muudavad, sunnivad.
Ja kui nii hakata võtma, siis minu rakud moodustavad kudesid, koed organeid, organid elundkondi, elundkonnad minu. Mina olen inimene, kuulun kodutänava persoonide hulka, kodutänav on osa kodulinnast, mis omakorda kodumaa. Kodumaa asub Euroopas, Euroopa Euraasias ja Euraasia planeedil Maa. Planeet Maa asub omakorda Päikesesüsteemis ja see osa Linnutee galaktikas ja   tähtedevahelises ruumis etc, etc, etc. 
Ja oluline on, et kõik, mis on, oli, on olnud, oli olnud või hakkab olema siis kui ollakse, oldi, on oldud või oli oldud moodustab iagkülgselt ja kõike haaravalt ühtse terviku

teisipäev, 17. jaanuar 2017

Raske ohe

Pärast pikka tööpäeva vallandub ilmselt iga vähegi naise huulilt pikk ja raske ohe, mille olemus näitab seda, et esmaspäevased energiavarud ja mahlad on viimseni välja pigistatud: otsas on jaks kehast ning akud läpakal ja telefonil. Telefon suisa lülis välja - nii tilgatumaks tõmbas tänane päev. 
Tunnid, tööde parandamine, koosolek, pikk ja mõnus kohvitamine, siis kerge poering.
Vahel tahaks kohe eneselt küsida, et milleks?
Elamiseks, vastaksin. 
Kunagi oli minu patsiendiks üks võrdlemisi tuntud raamatuillustraator, kes üle 90-aastasena ohkas voodis väga sügavalt, kui ma tal patja kohendasin, huuli niisutasin ja soengut kammisin - et kas selline peab nüüd tema elu olema. 
Mina vastasin, et ta on elanud nii pika ja sisuka elu ära, et tal ongi õigus väsinud olla. 
Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga mõte oli tema vastusel umbes taoline: "Inimene ei tohi kunagi elamisest väsida, elu on selleks liiga mitmekülgne. Inimene võib väsida mõnest tegevusest, mõnest inimesest, majast, tööst, aga elamisest mitte kunagi."

esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Jumal tänatud, et ma ei kärgperenda?

Sinu, minu, meie lapsed. 

Sinu laste ema uue abikaasa eelmine pesakond ja minu laste isa eelmise abikaasa uue naise järgmised lapsed...

Hulluks võib minna, kuigi see kärgperendus pole ju mingi uudisasi.
Muinasjutt "Tuhatriinust" (võõrasema ja tema tütred, mökust isa ja tema tütar, keda kasuõed halastamatult kiusavad), meie oma "Tõde ja õigus" (Mari lapsed esimesest abielust Jussiga, kes kahjuks surid lapseeas, Andrese ja Krõõda lapsed ja pärast siis Mari ja Andrese lapsed. Kusjuures Mari viskab Andresel ninale, et on olnud tema tütardele suurepärane ema).
Mihkel Muti "Näärivana" ja "Keerukuju". Siis üks jutt, mille autorit ma ei mäleta, aga mille tegevus toimus Sikupilli asumis ja kus teismeline poiss saab aru, miks ta ema pole tema vastu nii hea, kui tema õdede vastu.
Aapeli "Pisikese Peetruse õu".
Margareth Mitchelli "Tuulest viidud". 
Ühesõnaga neid asju on olnud läbi aegade ning häid kasuvanemaid vist ei ole siiski nii lihtne leida.
Meie pole kärgpere. Oleme lihtsalt väikepere, kes üritab ennast toimimas hoida ja... vahel ma tänan taevast, et E on otsustanud mitte osaleda. Tema enda vanematepoolsed vildaklused on peremõistet tugevasti nivelleerinud.
Samas selle kärjendusega haakides - kas mesilassülem ei toimi mitte ühiselt töötades kõige paremini? 

pühapäev, 15. jaanuar 2017

Mälupulk pesumasinas

Nii oligi. Lihtsalt lebas kahetunnise pesuprogrammi järel trumlipõhjas ja nukrutses eksinult.
Kuna ma elektroonikaga väga kokku ei klapi, siis olin ma enam kui küll veendunud, et nii nüüd ongi. Et see on puruks ja sealolev info kadunud. Aga.. Suureks üllatuseks Toshiba  oli vastu pidanud ja info kõik kenasti alles. Nüüd tegin igasuguseid päkkappe ja noh, vaatab siis. 
Veider, aga miks ma tehnikaga ei klapi. Ok, üks asi on see, et kontrolli taskuid, eks?
Aga mul on keeldunud käes töötamast föön, triikimismasin, röster, tolmuimeja, õliradikas ja data koolis (viimastel päevadel tööarvuti ka pisut hullab mul seal)

laupäev, 14. jaanuar 2017

Reede tähendus


Reedeti vaatan ma väga tihti kella. Ja kuigi mu tundidel on tempo peal ning päev iseenesest kiiremast kiirem, ootan ma reedeti töö lõppu. 
Teadmine, et saab kaks päeva puhata, kodus olla, endaga tegeleda, lugeda...
Minu jaoks on reede viimased kolm aastat tähendanud askeldusterohke töönädala lõppu, perioodiliselt ujumaskäimist, jalutamisi vanalinnas, kohvikuid, aga ka mõnusalt magamist, pikki kohvijoomisi ja üldse lihtsalt olemist.
Kevadel aiatöid ja suvel peesitamist nt.
Eile üllatas mind kolleeg. Soovisin talle head nädalavahetust ja tema, et kas ma ootasin seda. Mina siis, et jah. Nojah, siis saab ennast täis juua, ütles kolleeg.
See oli mu jaoks täielik ülla-ülla hetk. 
Mis inimesed need küll on, kelle jaoks märgib reede saabumine võimalust  lauluhääle õlitamist, nippimist, kihmamist?Väga veider suhtumine.

reede, 13. jaanuar 2017

Esimene mälestus

Kaua aega arvasin, et minu mällu aeg-ajalt kerkiv  pilt minust roosas kleidikeses uksel seismas ja külalisi vaatamas on kellegi jutu sees poetatud killuke, aga ükskord ma süvenesin sellesse hetke ning mäletan, kuidas ema madala sahtli kohale kummardus ja sealt vist laudlina võttis, mäletan, kuidas tuul kardinat liigutas. 
Silme ette kerkisid ka pildid sellest toast, mida vaatasin. Kord küsisin emalt, mis mälestus see olla võiks ja selgus, et tõenäoliselt viskab ajasügavus mulle ette mingit hetke aastaseks saamisest. Me kolisime sealt varsti minema ning fotosid sünnikodust mul pole, järelikult ei saanud ma kuidagi mingit muud nägemust enda ajju genereerida. 
Esimene 'mina' identiftseerimine oli kolmeselt - seisan kolmepoolse peegli ees, ema on mulle pähe pununud patsid ja ma hoian uue põllesiilusid valla ning imetlen ennast peeglist.
Pärast seda hetke ma ilmselt olen tajunud ümbritsevat 'mina'-silmadega ja märkan maailma enese ümber. 
Mälestused on... mitmekihilised ja tegelikult väga põnevad.
___________________________________________________
NB:   kasutatud fotomaterjal on saadud internetiavarustest, aga minupoolselt töödeldud.

neljapäev, 12. jaanuar 2017

Liiv, Kaplinski, Alliksaar, Runnel


Need on minu luuletajad. Adun, kuidas "Päikesepillaja"; "Helmemänni"; "Punaste õhtute purpuri" või  "Rändaja" sõnad minus elama löövad, seesmiselt põlema sunnivad ja ohkama ajavad, et miks mina siis luulekeeli ennast sedasi mõtestada ei oska....
Nende kirjutatud read hingaksid kuidagi eriliselt karget õhku mägedes, mis oma lumevärskusega külvavad päevatõusu reipust ja meeleolusid. Tundmusi väga mitmest paletist.
Vahel ma lausa tunnen füüsiliselt Liivi luuletuste minoorseid toone, kurbust, mida ta oma närvivapustatud silmaga nägi ja koges, lumesajust ekseldes vaevumärgatavat tulukest hoomas....
Kuulen, kuidas Alliksaar ridu paberile pillas ja seejärel neid trükitsi paljundada lasi ja lausa näen, kuidas Tallinna kohvikutes tema käsikirjad ringlesid.
Runneli poeedioskused lõid valla oma tillukesi poegi ja tütreid vaadates, abikaasaga aega veetes, tööd tehes...
Kaplinskit aga näen ma tasaselt huvitumas kõige ja kõigi vastu, mis inimkonda haarab ning heakõlaline ja õige sõna poetub heakõlalise sõna järel kogumikesse..
See on õnn, valu, hukk, armastus, viha, olemine ja tulemine - kõik korraga ja samas eraldi.
See on KULTUUR JA LUULE 

kolmapäev, 11. jaanuar 2017

Anekdoodid


Vist tuleb hakata sellele mõtlema, et peaksin koguma kokku kõik räägitavad anekdoodid kokku koguma ja nendest ühes lobisemispusa tegema. FB grupiga liitusin ja ülla-ülla, enamikke nendest ka laigitakse ning naerdakse ja jagatakse.
Mõned aastad tagasi sai meremeestega pisut ..noh..eee.. napsu võetud (oli suvi ja väljas oli 25 kraadi öösel, Võrtsjärv kaikus nii sumedalt ja see oli liiga hea, et mitte kasutada ära eriliselt suvist õhtut) ja nemad siis vangutasid punastades päid - anekdoodid olla liigagi kõrbedad. Mõned olid pisut tagasihoidlikumad ka. 
-------------------------------------------------------------
1. Väidetavalt tõestisündinud lugu kunagisest Emajõe sovhoosist. 
Talvine aeg, kõva pakane. Brigadir Ahven leiab, et peaks tegelema erinevate sõiduriistade korrastamisega: teada elutõde - rege rauta suvel, vankrit talvel. Läheb siis uurima, kas kõik olemas. Selgub, et keevitamisel kasutatav hapnik on otsa saanud. Helistab Tartusse varustuskontorisse:
"Tervist, siin Ahven Emajõelt, meil sai hapnik otsa."
Varustuskontori ametnik põrnitseb veidi telefonitoru ja käratab sinna pahaselt:
"Raiuge siis auk jäässe!"

2. Pärast II ms kusagil Venemaal. Kool on alles alanud. Õpetaja,närviline, kõhn ja uhke, küsib õpilastelt, kuidas nad ikkagi aitasid kangelaslikel vägedel sõda võita.

"Meie küpsetasime vanaemaga leiba ja viisime sõduritele," teatab Petja
"Meie kudusime vanaemaga kindaid ja sokke ja viisime sõduritele," ütleb Maša.
"Aga Vova, mida sina tegid?" uurib õpetaja seni vaikselt uudistanud poisilt
"Mina viisin sõduritele püsse ja padruneid," ütleb Vova ja kõik ümberrringi vakatavad.
Õpetaja kohendab prille ning sõnab siis kiitvalt:
"Tubli Vova, sa oled ju lausa kangleane meil. Mida sõdurid sulle siis ütlesid?"
"Gut, Valdemar, gut!" 

;)







teisipäev, 10. jaanuar 2017

Märjast asfaldist

Mistahes meele puudumine inimesel on tõenäoliselt vägagi kurnav, kuid teades inimese adapteerumisvõimeid ja teiste meelte teravnemist, kuna üks ellujäämiseks vajalik teatud liiki aistingute vastuvõtu ja eristamise võime on puudulik, siis võib arvata, et miski võib muutuda.
Lõhnad, maitsed, helid, puudutused, kõik nägemisega seotu annab inimesele kõike eluks vajalikku ning olemuslikku. 
Kõik need  meie aistingutest ja seejärel tajudest koosnev välismaailm (ma tänan taevast, et inimesel on olemas see mingi kattekile vms kusagil sisekõrvas, mis hoiab ära organismist endast tulevate tuksumiste, voolamiste, kahinate, mürinate, ragisemiste jms pideva jõudmise inimteadvusesse ja kujutan ette, et ilmselt on nii  mõnigi inimene hulluks tembeldatud, kuna ta kuulis kõiki hääli enda seest) kõlab vahel, aga ka vahel mitte.
Väga ebameeldivaid helisid on ka, neid ma ei taha üldsegi mitte loetleda, aga üks  ajab mind alati suisa marru - märja asfaldi heli. 
See viitab üheselt lögale, vihmale vms ja ma tõesti põlgan seda pagana märgust, mis ilmselt siis kohe saabumas on.
Põlgan, põlgan, põlgan!!!

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Hei hoogu uuele poolaastale!!

Nii nii, Täna kirjutasin tahvlile numbrid 9 ja 5. Üheksakümmend viis päev. See peaks olema nüüd vist enam-vähem õige number suvevaheaja alguseni. 95 koolipäeva õpilastel (õpetajatel pisut rohkem) .
Vaatame, kuidas siis läheb. 
Mis hakkab toimuma.
Kuidas hakkab toimuma.
Miks hakkab toimuma. 
Pärast pikka pausi (kokku 17 päeva) on keeruline ennast töölainele lülitada... 

pühapäev, 8. jaanuar 2017

Kütte panema

Esimesi värisevaid sammukesi filoloogia sõnakünklikul ja veaohtral maastikul kõndides küsisin ma kord õppejõu Martin Ehala käest, mis fraas on kütte panema? Just see vorm -  'kütte'. Tajusin juba nüansse, aga määratleda sõnaliiki ei osanud, ammuksi veel sõna etümoloogilisest päritolust midagi teada.
Sain vastuseks, et see on määrsõna e adverb ja täpsemalt viisi- ja seisundi määrsõna ning taolised sõnad märgivad sündmuse toimumise viisi või sündmuses osaleja seisundit või asendit ning vastavad tavaliselt küsimusele kuidas? Seisundimäärsõnad võivad moodustada kaheliikmelisi sarju, mille üks liige väljendab seisundisse või asendisse sattumist, teine seal olemist, nt vajus kössi – oli kössis; jäi purju – oli purjus
Toona jäin selle vastusega rahule ning enamat ei soovinudki. 
Ükspäev aga, kui ma siis kaminasse tuld tegin, meenus mulle see vestlus ning ma hakkasin juurde uurima, sest sõna 'küte' ja 'küdema' on just neid sõnu, mille puhul võib ka kõige rahumeelsema inimese hulluks ajada.
No kuna see sõnatüvi ju tuleb kusagilt ja verb küdema pöördub igasuguse loogikata hoopis teisiti (ma köen, sa köed, ta köeb; me köeme; te köete, nad köevad) ja mulle meenus õpinguteaegne komistuskivi - morfoloogia...
Mõnda asja konspektidest üle vaadates tulvasid mägikosena võõrsõnadest pungil leksikoloogia ja süntaks, kirjandusteaduse historiograafia, häälikulugu, sõnavaraajalugu, ajalooline morfoloogia, erikursus nüümiatest minu mõtlemisse. Mõtlemisesse, kui olla nüüd korrektsem..

laupäev, 7. jaanuar 2017

Aastalinnud on turteltuvid

Koolis töötamise juures on väga palju plusse: korralik palk, head töötunnid, mõnus orienteeritus oma valdkonnas, oskus suhelda (jah, ma tean, et pole selles kõige tugevam, kuid ma püüan areneda); pikk ja korralik puhkus, meeldivad kolleegid. Miinuseid on ka, aga see on selline mööduv ja perioodiline, mitte märkimisväärne igatahes. 
Üks suuri plusse seisneb tõigas, et koolis on väga paljude erinevate teadusharude esindajad ning mitmekesisus teadupärast rikastab.
Ei uuri ühekülgselt äigepreparaate või ei määra markereid vereanalüüsist ning ei pea sinna juurde leidma igapäevast töövälist huvitegevust ning seda siis tviitima ja teeseldud õnnelikkust sealjuures näole manama. Või kuvandama ennast õnneliku võõrasemana (hahahahahaha). 
Sõnaga, mitme eriala inimesed annavad väga eripalgelist teavet mitmete asjade kohta. Bioloogilt kuulsin juba mitmeid aegu tagasi, et on aasta lill ja kala ja loom ja lind. Iga-aastaselt valitakse. 
Ma polnud ausalt öelda sellele kunagi erilist tähelepanu pööranud, kuid nüüd siis lugesin uudistest, et aasta 2017 linnuks  valiti tutreltuvi(d).
Nendele, kes kavatsevad abielluda ja pesa punuda, neile on see suisa oomenlik?
Vahva, vaatab, kuidas koolitöhe tutreltuvisid tasalülitatakse. 

reede, 6. jaanuar 2017

Mustemast tumedam

Must on värvus, mis tekib, kui nähtava valguse spektriosa neeldub täielikult.
Must sümboliseerib valdavalt negatiivset, nagu hirmu, kurbust, kahetsust, leina, tühjust, viha ja surma. Samas on must ka ametlikkuse, elegantsi, väärikuse ja moodsuse värv, see sümboliseerib ka jõudu, elujõudu, viljakust, tundmatust, salapära, tarkust, rikkust, keerukust, anonüümsust, mitmetähenduslikkust ja sügavust.
Must mõjub raskemana kui teised värvid.
(vikipeedia.ee)
Keegi raamatukangelastest ohkab kuskil surematus teoses, et ta peab leinamiseks panema selga midagi mustast süngemat ja tumedamat, sest see ei kanna veel piisavalt tema ängi välja.
Täna peaksin ka panema midagi nii sünget ja tumedat, mis on mustast veel raskem, veel kaugemale nägematum, veelgi helitum, neeldunum...
Täna saadan ära oma ema õe. Kuigi olen raamatu surmast ja suremisest kirjutanud ja tehtud uurimuse käigus olid erinevatel religioonidel, piirkondadel, inimestel erinevad mõistmised sellest sõnast ja nähtusest, ei tea ma ikkagi, mis toimub.
Olen oma kaotustega ise jõudnud arusaamisele, et miski suremises on seotud energia jäävuse seadusega ja kõikide eelnevate suguvõsaliikmete geneetilise jalajäljega allesolijatele.
Tädi (mulle taoline sõna tegelikult ei meeldi absoluutselt ka) läks oma teele, täna on meie, allesolijate, hüvastijätt. 
Rituaal, mida on vaja...

neljapäev, 5. jaanuar 2017

"Elus on oluline tervis, kõik muu me ostame"

Nii ütleb üks gruusia vanasõna. 
Ja see on tõsi. Pole midagi jubedamat, kui olla tõbine. Tunda ebamugavust, iiveldust, väsimust, olla viie põletiku tunnusega seotud (rubor, calor, tumor, dolor, functio laesa), olla halvatud, kiilakas, pime, kurt ja tumm, jalutu vms...
Olen füüsilist ebamugavust tundnud - raseduse ajal, kipsiga pikali, migreenihoogude ajal (mis on muide kõige jubedamad asjad, mida kehaliselt kogeda), aga üldjoontes ...noh..eee... ptüi-ptüi-ptüi.
Liigu mõõdukalt, toitu tervislikult, ära joo ja suitseta, maga piisavalt, tööta ja puhka vaheldumisi - tohutult lihtsad tõed.
Lisaks veel omad tähelepanekud - kõik, mis ballastiks, tuleb üle pakkpoordi heita. 
Ja seda ma ka tegin. Inimesed, kes mind vaevavad, enam minu päevakorda ei kuulu. Kõik. Finito. Pole vaja. 
Vaatan, kas see lisab tuge tervise nurgakivvi.
Tuleb veel meelde, et kui sa 25-aastaselt oled ilus, siis sa oled ilus, kui sa 35-aastaselt oled tark, siis sa oled tark, kui 45-aastaselt terve, siis terve ja 55-aastaselt rikas, siis oled rikas.
Vahel muidugi asjad pöörduvad sinust olenematutel põhjustel, kuid....



Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...