Minu blogide loend

esmaspäev, 20. november 2017

Murdmaa ja suusatamine

Sirly ja suusatamine? Sirly suusatamas?
Nii küsiks mitte lihtsalt enamik, kes mind tunneb, vaid kõik, kes mind vähegi teavad.
Igasugused talvised harrastused lihtsalt pole minu jaoks, kuigi kelk ja uisk on pärast laste sündi ikka päevakorras olnud, suusad mitte.
Aga miks rääkida täna AD  2017, valgusvaeses novembri poolpäevas, suusatamisest ja veel murdmaal?
Sel lihtsal põhjusel, et täna on sünniaastapäev Eero Antero Mäntyrantal, kes oli soome murdmaasuusataja, mitmekordne olümpiavõitja ja maailmameister ja kes aastatel 1964 ja 1966 valiti  Soome aasta sportlaseks; sünnipäev Juha Iisakki Mietol (hüüdnimega Mietaa või Mietaan Jussi),  endisel Soome suusatajal, olümpiavõitjal, praegusel poliitikul ja Mihhail Ivanovil (ilusat ümmargust, vene traditsioone järgides mittepeetavat 40), vene suusatajal ja olümpiavõitjal. 
Huvitav, mis põhjustel need kolm on omal ajal just murdmaasuusatamise (spordiala, milles võisteldakse suusatamises vahelduvate pinnavormidega maastikul. Sõltuvalt võistluse iseloomust kasutatakse murdmaasuusatamises kas klassikalist või vabatehnikat (uisutehnikat)) valikusse võtsid?
Miks suusatamine spordialana just Kristiaanias esmakordselt võitslusesse rakendati, on vist arusaadav...
Aga kindlasti on meestel olnud hetki suuskadel, küll paremaid ja küll halvemaid.




pühapäev, 19. november 2017

"Kindlameelne Argenia"

Johann Valentin Mederi (1649–1719) Tallinnas
1680. aastal etendunud ooper „Kindlameelne Argenia” („Die beständige Argenia”) on esimene Eestis kirjutatud ja esitatud ooper. Sellise teose etendumist Tallinnas ajal, mil ooperižanr oli võrdlemisi uus isegi veel Saksamaal, võib kindlasti pidada täiesti erakordseks sündmuseks.
„Kindlameelne Argenia” ei oleks saanud sündida ükskõik kus, oma rolli mängisid siin muude asjaolude kõrval tugevad poliitilised, kultuurilised ja ka majanduslikud sidemed nii Rootsi kui Saksamaaga. Meder oli pärit Saksamaalt ning ühena esimestest säilinud saksakeelsetest ooperitest on "Kindlameelne Argenia" avaldatud sarjas „Das Erbe deutscher Musik” („Saksamuusika pärand”),  pühendatud on ta aga Rootsi kuningapaarile ning autograafki asub Stockholmis Kuninglikus Raamatu kogus (Rootsi Rahvusraamatukogu). Oma kaasaja sündmustega seotud ooperi sünnilugu ning vahetuid tagajärgi tuleb vaadelda laiemas regionaalses ning (kultuuri-) poliitilises kontekstis. (Schaper 2013)
Ooperi sündmuste keskmes on Skåne sõda (rootsi keeles Skånska kriget, taani keeles Skånske Krig), mis toimus  aastatel 1675–1679 Taani ja Rootsi vahel. Sõda peeti Rootsis Skåne maakonnas. Sõja põhjus oli Taani soov saada tagasi Skåne maakond. Sõda lõppes 1679. aasta Lundi rahuga, mille järgi säilis sõjaeelne olukord (status quo). 
Johann Valentin Meder ei aimanud ilmselt kõige pöörasemateski unenägudes, et 337 aastat hiljem on ta uurimistöödes ja blogisissekanntes sees.
Kuid kõik, kes enanst loomevankri ette rakendavad peavad arvestama - loodu jääb. 

laupäev, 18. november 2017

Laba Neatkarības diena, Latvija!

Oma reismograafiat (endavaimne sõna reisimiste ajaloo kohta) lapates selgub, et enim olen käinud elu jooksul külas lõnanaabritel, lätlastel. 
Sellel suvelgi sai  viibitud nende juures ning täitsa vahva oli.
MA-s otsustasin omal ajal kindlasti kuulata  balti kirjandust, sest olgem ausad - seda tasus teha. Ja täiesti subjektiivselt olen jõudnud järeldusele meie ja lätlaste rahvusliku eneseteadvuse ja identifitseerimisvajaduse sarnasuses, sest meil on ühist nii mõndagi.
Alates pikast ja kirevast ajaloost, sarnastest vallutajatest, naaberriikide aplate küüniste eest põgenemistest, rahvuslikust ärkamisajast, koolidest, haridusest, vabadusest, kultuurist ning ühiskondlikust elukorraldusest üldse. 
Huvilisem saab ise lugeda ja vaadata, kas ja milliseid jooni ta märkab.
Kuid vaprad on nad, sama vaprad nagu me isegi. 
Tegelt on uhke olla lätlaste naaber. Pea püsti, naaber!
Järgmisel aastal tähistame mõlemad 100. ja see juba on midagi. 
Igatahes - õnnitlused, Läti!!!

reede, 17. november 2017

Endistele, praegustele ja tulevastele

Üks, mis mind alati õppetegevuse juures paelub, on uute teadmiste avastamise ja analüüsimise protsess. Ning sealjuurde tõdemus, kuidas küll ühe ajastu inimestel võib sedasi vedada küll RVV-de, teaduslike ja sotsiaal-poliitiliste võitude, valimis- ja hääleõiguse ning õppimisvõimaluste üle.
Tänud selle eest, et loodus, aeg ja elu mind just praegusesse aega tõid. Ja mulle võrdlemisi lahtise pea andsid, mida olen saanud ühe erihariduse, kahe bakalaureuse ja ühe magistri juures täieliselt rakendada.
Sealt aga ka tänase sissekande peateema juurde - täna tähistatakse rahvusvahelist üliõpilaspäeva (muuseas ka üleilmset enenaegselt sündinud laste päeva).
Mida ma kogenud üliõpilasena soovitaksin? Näiteks oma poegadele, kes nelja ja poole aasta pärast asuvad teadusustest sisse murdma (ja E kukuks muuseas imestunult pikali, kui ta kuuleks, mida tema kõige vanemad lapsed õppida soovivad 😉 )?
Südame järgi valimist ja soovitava ära tundmist KOHE. 
Järjepidevust, keskendumist, pühendumist. 
Loengutest käimist.
Seminaridest ja praktikumidest osa võtmist.
Tähtaegadest kinni pidamist.
Ajaplaneerimisoskust.
Aga kindlasti ka tõsiasja, et üliõpilased on noored, energilised, reeglina uute mõttesuundade pooldajad etc, etc, etc.
Kas mulle meeldis üliõpilane olla? Jah, meeldis.
See õppimise aeg oli huvitav. 

neljapäev, 16. november 2017

Papa saanuks 63

Veider, milliseid asju üks inimene mäletada võib. 
Isa 34. sünnipäeval, 1988. aasta 16. novembril olid meil külas tädipere ja isa koolivend oma naisega. 
Ma olin 12-aastane ja mäletan selgesti AK uudistest kostnud  deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Deklaratsiooni kohaselt kuulub Eesti NSV-le tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil, Eesti NSV suveräänsus on terviklik ja jagamatu ning Eesti NSV edasine staatus NSV Liidus peab olema määratud liidulepinguga. 
Mäletan, et vanemad inimesed plaksutasid ja seejärel hakati tantsima - nagu ikka.
Üheksa aastat enne seda, 1979., pidasid vanemad 25. sünnipäeva. Ema lükkas oma pidustused isa merelt tagasituleku ajaks edasi ning meile kogunes palju-palju inimesi.
Mäletan hoogsat pidu, mäletan nalju, naeru, mäletan ema tehtud salateid, kooke ja praade, mäletan isa ülesandeks olnud jõhvikamorsi valmistamist.
Mäletan rohelist More' - suitsetavad külalised käisid trepil pikki ja pruune sigarette tõmbamas.  
Naabrid ei virisenud peaaegu kunagi pidude üle - nad olid tavaliselt ise seal külalisteks ja võtsid prallest osa.
Nüüd on need ajad vaid mälestused minu mälestustes ning saan öelda, et mul oli suurepärane lapsepõlv võrratute vanematega,  ahke isaga. 
Täna on sinu sünniaastapäev. Juba teine. Eelmist aastat ma ei mäletagi, tean ainult, et pidin esinema kirjandusseminaril ning mõtlesin vaadelda merd Juhan Smuuli luuletustes, vaadeldes merd kui ökokriitilist objekti ning teadsin,  et ei suudaks ealeski  esineda, sinnajuurde pisaraid poetamata...
Veel ei saa ma rääkida, et hääl ei murduks või vesi silmanurki ei tikuks, aga tasapisi olen selle mõttega harjunud, kuigi vanemateta maailm on üsna kõle. 

kolmapäev, 15. november 2017

Kivilaeva surutud

"Soomustüdrukus" on üks selline lõik, kus I ms päevil, ärevatel sõjaminutitel elab Loona oma lapseelu ning joonistab erinevaid pilte. Kuulates poole kõrvaga ema ja isa vestlust põlvili ja pikali surutud töölistest, küsib Loona imestunult, et miks nad siis üles ei tõuse. Isa mõtestab Loona 'ülestõusu' pisut poliitilisemas konteksis ning jääb oma väikest täpikest mõtlikult vaatama. Mõni hetk hiljem kõnelevad ema ja isa, et varsti korjatakse inimestelt kõik teravad asjad ja relvad ära ning Loona sirutab isa poole teritatud pliiatsi ning küsib, kas tema joonistusvahendid ka. Ning isa vaatab uuesti oma täpikest ja mõtleb, et kui tema tütrekene teaks, kui terav tegelikkuses võib üks pliiats olla...
Kirjanik ühiskonna hääletoruna võib osutuda ohtlikumaks, kui viimse veretilgani võitlema õpetatud sõdur, valvur, samurai, ninja vms. Mis sulgeks ühe kirjaniku suu?
No tõenäoliselt on üheks surm, aga teiseks vähemalt osaliseltki vangistus.
Hmm, kes on vangistatud kirjanikud, kellest ma kuulnud olen (ma pean silmas reaalselt neid kirjanikke, kes on kirjutanud ENNE, kui nad vangi sattusid, mitte neid, kes vanglas olles kirjanikuks otsustasid hakata): eestlastest Boriss Kabur, Raimond Kaugver, Heiti Talvik, leedukas Balys Sruoga; venelased Aleksander Solženitsõn ja Fjodor Dostojevski; iirlane Oscar Wilde ja  inglane Daniel Defoe; prantslane Francois Villon, ameeriklased Jack London ja William Burroughs.
Kaugveri "Kirjad laagrist"  ning "Postuumselt rehabiliteeritud" on need raamatud, mida kindlasti tasuks lugeda - need toetuvad kogetule ning on huvitav lugemispala.
Kuubalane  Reinaldo Arenas, kes oma ajal Fidel Castroga oli alul sõber, aga siis hakkas tema valitsust ja valitsemist kõvasti kritiseerima, olles samal ajal homoseksuaal (toona polnud asjad veel nii avalikud), arreteeriti ning saadeti Morro kindlusesse, kus viibis vangistuses ning oli esiti vägagi kehvas seisus, kuid jäi elama seetõttu, et kirjutas kaasvangide eest armastuskirju vangide abikaasadele ja tüdruksõpradele.
Ning kujutan ette, millise teravusega tunnetasid vangistatud ja nutikad kirjanikud oma olekut ja ebapopulaarsust. 
Täna on ekstra selline päev, mis on pühendatud vangistuses viibinud kirjanikele. 

teisipäev, 14. november 2017

Astrid, Lindgren Astrid

Astrid Anna Emilia Lindgren  oli Rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.
2002. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.
Iseenesest on Lindgren kindlasti epohhiloonud autor ja ilmselt ka maailma üks tuntumaid lastekirjanikke olnud.
Noore tüdrukuna sünnitada kodukoha lähedale lakka maandunud lendurile poeg (vähemalt varasemates raamatutes, sh 7. klassi kirjandusõpikus oli kirjas taoline versioon, alles aastaid hiljem, 5 aastat pärast Astridi surma tuli tegelik versioon ilmsiks), kes esialgu kasvas
kasuperes. Tõenäoliselt see oli üks neid sisemisi lastest kirjutamise vallandajaid - vähemalt  minu arvates - lunastada näiliseltki süükoorem poja ees. 
Kas ta kirjutas hästi? Ladusalt ja kreatiivselt kohe kindlasti, selles ma ei kahtle, aga kuidas ma tema loodud Pipit lapsest saati pole sallinud....
Ja järgmisena see Karlsson...
Head ja huvitavad karakterid olid "Vendades Lõvisüdametes" ning "Blomkvisti"-triloogias; "Ronjas". Hea oli "Bullerby lapsed" (analoogselt eessõnas öeldule on ka minu vanaema-vanaisa Mangu taluga - nüüd on see koht olemas ainult minu mälestustes).
Aga see üksildase ja pisut tõrjutud lapse kuvand kõlises peaaegu igas tema teoses. Mingi seletamatu nukrus, mis paneb kurku nöörima - eriti Karl ja Joonatan oma eludega.
Loomulikult oli ta suurepärane inimene ja naine, ema ja vanaema, kuid kindlasti oli temas see peidetud eraklik kiht, mis väljapoole enesekindlast isikust peaaegu alati teistele märkamatuks jääb. 
Pika ja põneva elu elasid, Astrid, tänan sind huvitavate lugude eest (va Pipi, sest tedretäpilisena - tead, see polnud hea hüüdnimi...)

esmaspäev, 13. november 2017

Veregrupi järgi

Horoskoobi, numbri ja kivide ning tsakarate järgi me juba siin määrame saatuseid, partnereid ja iseloomujooni ning üllatuslikult saab seda teha ka veregrupi põhjal.
WTF???
Eriti saavat veregrupi põhjal ennast ja mehi tundma õppida.
Topelt WTF???
Seksuoloogid on viimasel ajal avastanud pideme veregrupi ja inimese seksuaalkäitumise vahel.
Aga igaüks saab kindlasti põnevusega lugeda ja kogeda, et veregrupi ja seksi vahel on konkreetsed seosed.
Hiljuti ma imestasin hõredate üldistuste üle, aga näib, et 41 eluaastat pole veel andnud elukogemust sedavõrd, et ma lakkaks ahkimast.
Lisaks, kui voodielu on muutund üksluiseks, siis saab sinna värviküllast särtsu juurde tuua šiki voodipesuga....

pühapäev, 12. november 2017

(Mitte)õigustatud

Inimesi pole võimalik sundida sammudeks, mida nad teha ei taha. Kui sammud võivad olla ohtlikud endale ja ka ümbritsevale, siis tõenäoliselt on õigus sekkuda kõrvalseisjatel.
Aga kas kõrvalseisja sekkumine nt politseiniku puhul, mis lõppeb teatud sammu mitteastuda sooviva isiku hukkumisega - kas see ikka on õigustatud?
Pean silmas eelmise nädala traagilisi sündmusi. Nüüd on läinud hetked mööda ja võib vaadelda lugu teatud mõttes distanstilt.
Kas tegelikult ikkagi pidi 33-aastane mees päise päeva ajal maha lastama? Tallinna südames? Pealtvaatajate silme all?
Kas mingeid muid strateegiaid polnud võimalik rakendada? Oli tal käes lõhkeseadeldis? Oli ta hambuni relvastatud? Oli tal kummaski käes revolvrid? Tulistas ta sihitult ümbritsevat? Oli tal keegi pantvangis? Hoidis ta käes happepritsi või surmavat viirust täis katusteid? 
Enamik inimesi leiab, et tehtud otsus oli ainuõige. 
Mõtlesin selle üle pikalt ja vaatasin asjale ema pilguga. Ja mõtlen, et minge öelge hukkunu emale, et teguviis oli ilmeksimatu. 
Olen oma eelmises elus üksjagu hullusega kokku puutunud ja tean, et see pole ilus, aga mahalaskmine. Tõesti??

laupäev, 11. november 2017

Masing, Õ, keeleteadlane Kingisepp

Mõne päeva eest oli sünniaastapäev Masingul, keda haritud eestlane teab eelkõige 'õ' tähe leiutajana.
Tegelikult küll Õ kirjamärgi kujundajana.
201 aasta tagutest asjadest rääkis erakordselt huvitavalt aga tänane sünnipäevalaps, keeleteadlane   Valve-Liivi Kingisepp:
"Varsti 500-aastaseks saava eestikeelse kirjasõna rajajad olid peamiselt sakslased, kes kasutasid nii vaimulikes tekstides kui ka sõnastikes eesti õ-hääliku ülestähendamiseks oma alfabeedi märke: o-d, ö-d võie-d (nt oppep ’õpib’, öchto ’õhtu’, keik ’kõik’), sest saksa keeles puudub õ-häälik, samuti vastav täht.
Äksi koguduse pastor ja kirjamees Otto Wilhelm Masing (1763–1832) ei leppinud olukorraga, kus „kört mis padas keedan ja kõrt mis wäljalkünnan“ on kirjas ühtviisi ö-ga. 1816. aastal ilmunud raamatus „Ehstnische Originalblätter für Deutsche“ ehk „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ kirjutab ta, et eesti tähestikus on puudu kaks vajalikku märki, mis vastaksid vene tähtedele ь ja ы, s.o puuduvad peenendus- ehk muljeerimismärk ja üks kurguhäälikut (Gurgellaut) märkiv täht, praegune õ. Ta leiab, et oleks vaja isegi kaht õ märki, üht kõrgemat, mis esineb i-diftongilistes sõnades, nagu näiteks tookordsed oigus ’õigus’, moistus ’mõistus’, roigas ’rõigas’, ja teist madalamat, mis esineb näiteks sõnades jölle ’jõle’, sölg ’sõlg’, pöl ’põll’,könne ’kõne’ ja sön ’sõnn’. Ja Masing asub sobivat tähemärki välja mõtlema, seda kujundama, senist kirjaviisi parandama. Millistel eeldustel?
XVIII sajandi Saksamaal hariduse saanud O. W. Masingu eestiharrastuse aluseks oli valgustuslik-ratsionaalne veendumus, et talupojale on vaja jagada tarvilikke seisusekohaseid teadmisi, kusjuures lähtuda tuleb rahva enda mõttemaailmast ja keelest. Varasemaid eesti keele õpetusi arvustades leiab ta, et „mitte grammatika ei tee keelt, vaid keel ise teeb grammatikat“, s.o keele grammatilised seadused tuleb leida keelest enesest, igal rahval on õigus kõnelda ja haridust saada emakeeles. Eestlastel oli tema arvates vaja ühist põhjaeestimurdelist kirjakeelt. Eesti keel on tema meelest ka raske õppida, õige keele omandamine võtab aega. Oma kogemustest kirjutas ta enesekriitiliselt sõber Johann Heinrich Rosenplänterile, ajakirja „Beiträge …“ väljaandjale: „Varsti saab sellest 30 aastat, kui vägagi tähele­panelikult olen püüdnud keelt ära õppida – ja, Jumal! kui tihti leian oma kõige sügavamaks alanduseks, et olen selles ikka veel käpard“/.../
Raamatus „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ avaldatud ettepaneku tegemisel toetus O. W. Masing vene keelele, kus õ-häälik ja märk on olemas. Kuidas jõudis ta aga tänapäevase õ märgini? Tal polnud kohe tabavat mõtet, missugune võiks õ-hääliku märk välja näha. Oma heitlikke seisukohti läkitab ta kirjades Rosenplänterile: „Mis alfabeedimärkidesse puutub, siis arvan nüüd, pärast asja hästi läbimõtlemist, ainult järgmisi vältimatuiks, ja seda peaasjalikult mitte-eestlaste pärast“ (5. II 1817). Pakutud märgid on  või  või ǒ või ó. Kirja lõpus: „Kõik, mis Te siin saate, on vaid lõpetamata mõtted ja ühekülgsed, osalt hetkearvamused“. 30. XI 1817 saadetud kirjas pakub Masing õ tarvis kaht abimärki: üheks on ja teiseks akuudimärk , mis mõeldud „raskesti hääldatavale õ-le tooni andmiseks. Kui lisada sellele õ-le i – õi –, siis saadakse venelaste ы. Kui nõustutakse tema vastuvõtmisega, siis kaob ö ja o ebakindel, hääldust siiski mitte abistav kasutamine.“(http://kultuur.err.ee/313760/valve-liivi-kingisepp-kuidas-tuli-o-taht-eesti-kirjakeelde)
Õnnesoovid naisele, kelle panus on meie keele uurimise, hoidmise ja säilitamise osas ikka väga suur ja võimas. 
________________________________________
*Pildid internetist

reede, 10. november 2017

🎆Kõikidele sünnipäevalistele 🎆

Oriire; kұттықтаймыз; pab kev zoo siab; ucapan salamet; arahabaina; taya murna
អបអរសាទរ; parigghi!!!!!!!



neljapäev, 9. november 2017

Heiti Talvikule pühendatult


Kirjandusteadlane ei peaks minus olema mitte sekunditki uinunud olekus. Olemasolevaid teadmisi tuleb pidevalt ristolmelda teiste distsipliinidega ning ühe ülesandena leian, et raputan ka minevikult tolmu - seni kuni elan mina, tuletan meelde neid, kes ammugi põrmustunud, kuid kelle vaimuvili ikka meie ees laual lebaskleb.
Heiti Talvik elas vähe, aga luuletas palju.  
Ning tegin tema loomingust ühe valiku, mis sobib kuidagi väga mitmeti:

 Blasfeemiline ballaad

    Pastiche à la Villon.
    Nikolai Triigile pühendet.
    Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,
    su kitsas redel viipab otse taeva!
    Et kiita kõigile sind pillitorust,
    mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
    Puupakust porsunust sind voolind höövel,
    paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
    Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
    või metsakratt, kel karukriimud reitel.
    
    Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
    kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
    kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,
    kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
    Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
    murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,
    röövmõrtsukate karm ja sünge rodu - 
    kõik vendadena kohtund on kaagis.
    
    Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,
    morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,
    kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
    või näljarott, kes näppas tüki leiba, - 
    kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,
    kel hoorad ulaelu õpetanud,
    kõik pilkajad, joobnud hüvast õllest,

    on oma päevad võllas lõpetand.
    
    Saade:
    Kui taevainglid kutsuvad neid õhust,
    neil äkki tõrkuv urin kostub kõhust.
    Ah, enne saabumist Jeruusalemma
    neil tuleb kesta piinlikem dilemma,
    sest kuna kõrisid neil nöörib ling,
    peab tagakaudu lahkuma neist hing.
    1930

kolmapäev, 8. november 2017

Röntgenist

122 aastat tagasi istus Wilhelm Conrad Röntgen hilisööl oma laboris. Ta lülitas sisse voolu katooditorus (vooluallika negatiivse potentsiaaliga poolus v. klemm; sellega ühendatud elektrood elektro- v. raadiotehnilises seadmes, aga ka elektrone emiteeriv elektronseadise elektrood), mis oli musta paberi sisse mähitud. Baariumi plaatinatsüaniidi kristallid, mis vedelesid ligidal, hakkasid helendama. Teadlane katkestas voolu ja helendus lõppes. Seejärel lülitas ta voolu taas sisse, ja kristallid, mis ei olnud mitte kuidagi seotud toruga, hakkasid jälle helendama. 
Järgnevate uurimuste põhjal tegi Röntgen
järelduse, et toru kiirgab tundmatut kiirgust, mille ta nimetas X-kiirguseks. Röntgeni eksperimendid näitasid, et X-kiired tekivad katoodikiirte põrkumisel katooditoru seintega. Teadlane tegi katooditoru spetsiaalse kujuga, antikatood oli lapik, see tekitas intensiivse X-kiirte voo.
Tänu sellele torule õppis Röntgen tundma uute, tundmatute kiirte peamisi omadusi. Hiljem said need kiired nimeks "röntgenikiired".
Selgus, et X-kiired suudavad levida läbi paljude mitteläbipaistvate materjalide, seejuures kiired ei peegeldu ega murdu. Röntgen salvestas ka esimesed röntgenipildid.
Saksa teadlase avastus avaldas olulist mõju teaduse arengule. Paljude ainete omadusi uuriti röntgenikiirte abil. Lühikese ajaga võeti röntgenitorud kasutusele meditsiinis ja mujal.
Röntgen sai palju pakkumisi eri firmadelt, kes soovisid osta leiutise kasutusõigust, aga Röntgen keeldus patenteerimisest, kuna ta ei suhtunud oma uurimustesse kui tuluallikasse.
Aastaks 1919 olid röntgenitorud kasutusel igal pool paljudes riikides. Tänu nendele tekkisid uued tehnikavaldkonnad, röntgenoloogia, röntgenodiagnostika, röntgenistruktuuriline analüüs jne. (vikipeedia.ee)
8. novembril tähistatakse seda murdelist avastust. 
Küll on hea, et inimmõistuse ühendumises juhuslike tähelepanekutega ja neid siis teaduslikult analüüsides, on maailmale antud mitmeid tulemusi.
Tänud, Wilhelm. Sinu avastus muutis maailma. Sõna tõsises mõttes. 

teisipäev, 7. november 2017

Ülistame hõredat

Kui internetilehtedel ja ka väljaspool virtuaaliat luurata, siis jääb mulje ülimast pealiskaudsusest mistahes valdkonnas.
Hiljuti lugesin ühte teemat, kus inimene hüsteerialähedaselt otsustab boikoteerida Järve Selveri juurikalette, sest basiilik on potis närbunud, kollane paprika pehme ja banaanidest ei maksa üldse rääkida. Ja pidavat ikka viha tegema küll, kui tahad perele õhtusööki teha, aga vot basiilikut peale panna ei saagi....
Kulm juuksepiiril.
Viis nõuannet, kuidas suhet hoida. 
Seitse sammu parema suhte nimel.
Kaheksa asja, mis stiilne naine teeb/ei tee.
Kümme viisi, kuidas 40+ naine saab jätkuvalt nooruslik välja näha.
13,764 sammu selleks, et olla parem ema.
Seejärel raamatute ilmumised, mis panevad oma kergemeelsusega kukalt kratsima - see esoteerika ekspert soovitab juua igapäevaselt kuus päeva leotatud rosina vett, sest see puhastab ülemised ja alumised eee...mingid nähtused ära.
Seejärel mingi nõiakivide ülistuslaul.
Energeetiliste punktide leidmine.
Kusjuures need viimased asjad oma sisult pole pealiskaudsed, aga nende esitamisviis on seda kohe kindlasti.
Ning siis loomulikult järjekordne ring tervisenõustajate, terviseekspertide ja personaaltreenerite näol. Kaua võib?
Kas jõuame selleni, mida sai lugeda "Lapsehoidja päevikust" - ema palkab jõulukuusedekoraatori ning laps peab spetsialisti abil riidekapigraafikut...
Nagu Lumivalgekese võõrasema, kelle jaoks oli kaduma hakkavas nooruses peamiseks olla "kauneim kogu maal"....
Mõtisklen - kas tegelikult ongi inimesed pelgalt välisele orienteeritud ja elavad niivõrd kvaliteetset ja head elu, et probleemide puudumisel tuleb neid juurde tekitada või on inimestel nii suured probleemid, et sellise näilise tühi-tähiga tegelemine aitab saavutada vähemalt osaliseltki kontrolltunde?

esmaspäev, 6. november 2017

Trellid

Veel mõni aeg tagasi, kui mind K ja N kutsuti välja või keegi palus konsultatsiooni, pidin tõdema, et kahjuks ei saa, sest olen vanglas.
Imestunud kulmukergitus. Küsimus. Kuskohas?
Üks väikene tööalane lisaots, võimalus huvitavas kohas pisut lisaraha teenida, aga... kinnipidamisasutus on tõeline kinnipidamisasutus.
Trellitatud aknad, kellegi käes olev võimalus uksed avada, õppuritega ruumis istuv valvur.
Sõnaga - on asju, mida saab teha südamerahus ja on asju, mida nii suures rahus teha ei saa.
Trellide tagant on maailm ühemõtteliselt ruutudeks ja ristkülikuteks jagatud...

pühapäev, 5. november 2017

Paber näitab

Aeg-ajalt lahvatab ikka ja jälle peavoolumeedias, seltskonnas, ringkonnas, perekoolis nt arutelu selle üle, kas ikkagi haridus on oluline ja kas ikka kogemus pole see, mis loeb.
Ning peaaegu alati leidub seltskonnas keegi, kellel on tuttav, kes on sisuliselt ainult põhiharidusega, aga väga laia silmaringiga ning tõsiselt nõutud spetsialist kolmel erineval alal, valdab võõrkeeli emakeelse kõnelejaga sama tasemel, oskab väidelda, näidelda, käidelda ning ei olnud võimeline kooliprogramme lõpetama seetõttu, et koolid ei suutnud tema üliarenenud mõistust hinnata ja ta ei mahtunud kuidagi kooli raamidesse ära.
Seepeale teab alati keegi kedagi, kellel on kolmekordne kõrgharidus, aga ta töötab restoranis veekallaja või nõudepesijana, kui talle korduvalt ette näidata, mil viisil neid protseduure teha saab. Heal juhul on see haritud persoon võimeline trükitähtedes lugema ning leiab üles panga ja apteegi viiekordse teenäitamise tulemusena ja kättpidi kohale talutades.
Well, need on tõesti äärmuslikud näited, aga kui hakata üldse mõtlema sellele, mida see kraadi omandamine tegelikkuses ikkagi näitab, siis miks seda vaja on?
Olen alati mõelnud, et kõrgharidus ja selle saamine kannavad eneses püsivuse, pühendumise, süsteemsete teadmiste omandamise märke. Baasi loomine, millelt saab edasi minna, leida seoseid näiliselt seostamatutest distsipliinidest, osata kasutada andmebaase, koostada mahukaid dissertatsioone, uurida mingeid valdkondi süvendatult. 
Muidugi on erialasid, mis on omandatavad praktiseerides (no pole ju mingeid seppade instituute, pigem ikkagi tegevus õpetab), kuid kumma kätte te  näiteks enda tervise usaldaksite? Iseõppija või ülikooli lõpetanud arsti kätte (ok siin pole tänapäeval ühte ja head vastust, aga ülikoolis õppinud arstil on vähemalt paremad ja loogilisemad teadmised inimkeha anatoomiast ja füsioloogiast - ikkagi rakud, koed, elundid, elundkonnad ja nende (düs)funktsionaalsused on süsteemipäraselt selgeks saadud)?
Mida näitab hariduse omandamise protsess? Oskust süveneda, olla kavakindel, planeerida aega, lugeda.
Ütlen ausalt, et pärast MA töö kaitsmist ma järgmisel päeval nutsin. Korrastasin töö jaoks  kogutud materjale ja ma tõepoolest lasin pisaratel voolata, sest see tööks formuleerumine; kõik need tunnid, mis sai arhiivides, telefonides intervjueerides, raamatuvirnu töödeldes, artikleid lapates ja lugedes veedetud; kõik need loetud  ja pähekulunud tekstid, mida humanitaarias on ilmotsata mõõdus; pingerikas mõtlemine ja teoreetiliste momentide ühendamine uurimisobjektidega - need olid mu elu ühed parimad tunnid. Mulle meeldis/meeldib haridust omandada. Kuidas see tüütu ja mittevajalik võis olla? 
Arvan, et kõik teadlased on oma uurimustes seda tunnetanud, kõikunud lootusetuse ja inspiratsiooni kiikingu aiste vahel ja kõlkunud ideede teostamise ja teostamatuse skaalal üles-alla.
Ning iga haritud inimese kirjutatu/tehtud töö/uurimuse tulemuse praktilised saavutused/ muudatused on olulised, sest need kujundavad ja suunavad järgmisi põlvkondi, kus teadmiste kogemus on lõimitud elukogemusega ning nende kahe tulemusena sünnib miski suur ja võimas - uus ja arenev isiksus.
Kas ta (loe: haridust tõendav paber) on  ikkagi tarvilik? Ühest mõistmist kindlasti pole, aga vähetähtsaks teda tunnistada ei saa...
Või kuidas?

laupäev, 4. november 2017

Palju õnne, Endla!!

106 aastat tagasi pühitseti sind sisse "Libahundiga". Mõneti sümboolne, mõneti paradoksaalne, igatahes väga omamoodi.
Õpilased lugesid just "Libahunti" ja üllatusega tõdesid nad, et lugu oli pingeline ja mõnele isegi meeldis. See on 21. sajandi kohta väga suur asi.
Oleks tahtnud näha vana sind. Aga nii vähe, kui II ms üldse su kodulinnale liiga tegi, sinu nad hävitasid selles vanas vormis, aga uues kuues oled sa 50 aastat  olnud, saanud perioodilisi ehituslikke botaxeid ja astunud oma kindla jälje, millest saab peagi sada aastat. Aga sellest siis, kui on õige aeg.
Huvitav on tõdeda, et nimi Endla tuleneb mehenimest Endel ja mis on kohanimi vanaeesti isikunimest, mille kuju ürikutes on Ent, algselt võin-olla Hento/Hendo (smk hento - õrn, habras, sale). Ka oli Endel muistendis jumalatar Juta armsam (laulujumal Vanemuise kaunis tütar). Niiet teatrite nimede tekkelugu on vist loogiline ja ka kronoloogiliselt vist õige  -  Vanemuise seltsist kasvas välja Vanemuise kutseline teater ja Endla seltsist kasvas välja Endla ja loomulikult oli nad seotu Jannseni ja Jakobsoniga. 
Sa oled osa Eestist ja osa kultuuriloost.
Palju õnne sulle, Endla!!! 

reede, 3. november 2017

Poeglaste rõivaorbus

Poeglaste emana ütlen - tegelikult on see nöök, kui vaadata rõivapoodides poiste ja tüdrukute rõivavaliku korrelatsiooni.
Ja mitte pelgalt rõivavaliku, vaid ka jalatsite, pesude, igasuguste muude värkide suhestumist.
Kas poisid, noormehed ei vaja siis valikut?
Hüva, tundub, et vahel isegi on, aga - tsiteerides poega ennast - nii paljud riided näevad välja nagu gängstamood.
Võtame aga tüdrukud - värvivalik, lõiked, mood, pildid, vidinad, kulinad, kingakesed, pluusid, jakid, püksid, pesud, kotid, mütisid, kindad, sallid
Rõivatootjad - meil on igasuguseid inimesi - pikki ja pakse, lühikesi ja pakse, lühikesi ja kõhnu, pikki ja kõhnu, pikki ja õlakaid, lühikesi ja kandilisi - ühesõnaga - pole päris nii, et kõik on olematu puusa ja lameda rinnaga naised või pikad ja musklis mehed, on ka vahepealseid võimalusi.
Värvidest must, hall, pruun, tumesinine, sõjaväeroheline ja-mustriline. Võiks olla ju veel väljavaateid - värve on ju 
Jah, pärast pikka kaevet leiab hinna, välimuse, sobivuse ja meeldivuse kombinatsiooni, aga 2 tundi!!!
Tõepoolest. Kunagi oli film, äkki mingi "Vürstinna" vms, kus peategelane selgitab, miks naiste rõivad on ekspressiivsemad - naiste sotsiaalne roll oli toona, enne 20. sajandit väga vildakas ja kasin ning nemad said ennast väljendada rõivaste abil. Aga kas see peab ka tänapäeval siis ikka veel  nii olema?

neljapäev, 2. november 2017

Kõik need hinged jaguajal

Mitu korda ma olen surnuid näinud?
Eelmise tööalaselt nii 100x kindlasti. Matustel olen olnud kümnel korral, neist korraldanud olen kolme. Ning tegelikult tuleb tõdeda ja aduda, et need on pelgalt paberinumbrid, tegelikkuses on nende taga ikkagi selge ja kindel inimene, selge ja kindel kaotus, selge ja kindel...
Mis täpsemalt? 
Ja milleks on üldse vaja matuseid?
Matused on riitus, traditsioon, mis annab võimaluse tõdeda kadunu lahkumist ja kui ausalt öelda, siis on see lähedastele vajalik – võimalus viimaseks hüvastijätuks ja peielauas MÄLESTATAKSE inimest. Räägitakse lahkunuga  seotut, meenutatakse. See aitab lähedastel kaotusega tegelema hakata.
Matused on viimane austusavaldus lahkunule. Viimane kord, kui TEMA on veel elavate keskmeks.
Ning täna süütavad kõik elavad eelnevate põlvede lahkunute jaoks küüünlad, et neil oleks korraks valgem tee tulla. 
Ning tegelikult tahaks kasvõi korraks oma vanematega kõnelda, kasvõi korraks....

kolmapäev, 1. november 2017

1.november

"Enne keskpäeva tuli korraks päike välja. Mitu nädalat polnud seda imet näha saanud, juba oktoobri algusest saadik oli ilm püsinud hall ja vihmane. Nüüd ta siiski piilus pisut - nii minutit kümme - pilvede vahelt, siis tõusis tuul, mätsis hetkeks tekkinud tillukese pilu kinni ja päike kadus. Hakkas sadama lörtsi./.../" (Kivirähk 2000: 3)
Ning  hommik tabas täna jälle valendava maaga....

teisipäev, 31. oktoober 2017

Reformatsioonist möödunud 182 625 päeva

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus, oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.
Legendi kohaselt naelutas täna, 500 aastat tagasi, 31. oktoobril 1517, Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor, augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 teesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama. Indulgents (ladina keeles indulgentia) on eestkätt katoliku kirikus patu ajaliku karistuse andestamine kiriku poolt seatud tingimustel. Mõistet on enamasti seostatud keskajal paavsti nimel raha või teiste kirikule osutatud teenete eest müüdud patukaristuse kustutamise kirjaga (patukustutuskiri). 
Nii räägib meile vikipeedia.
"Kes 20. aastateks pole ilus, 30. tugev, 40. tark ja 50. rikas, see jätku lootus, et need asjad juhtuvad"
Nii olla Martin öelnud.
Kuid mäletan dotsent Villandi loengutest, et tänu Lutheri entusiastlikele mõtetele ja tegudele hakkas meil siin arenema omakeelne kirjandus, saime parema usu ning üldse...Lutherist oli kõvasti kasu.

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Aarne auks langetatud päi....

Lai rollihaare, mis ulatus kunstitudengist Mark Twainini; õppejõust ja professorist taluperemeheni; hääl, mis luges peale dokumentaali ja Sammalhabet; luuletust või metsikuvõitu mõõkhammastiigrit "Jääajas".
Arst, joodik, vallatöötaja, rehepapp, Maurus, Eugene O'Neill; Karl Eduard Sööt; arst-poeet, peremees, kaubalaeva kapten; pastor....
Ega ta ilmaaegu polnud üks enimmänginud näitlejaid üldse. 
Aarne, ma puutusin sinuga kokku elus ainult üksikud korrad, sinu tasakaalukus, viisakus ja huumorimeel olid hämmastavad ning sa olid SUUR ISIKSUS, VÕIMAS  NÄITLEJA, MASTAAPNE INIMENE.
Sinu kingi oleks keeruline täita, sest sinu hääl ja osavus mängida - sa oled/olid ainukordne.
Metsakalmistu pidavat asendatavaid täis olema. Nii see pole. On inimesi, kes jäävad asendamatuks.
Mõtetesse, südametesse ja mälestustesse oma loomingu, oma tegevuste, oma õpilaste, oma perekonna ja lähedaste kaude.
Sa näed nüüd seal Ei KUSKIMAAL kõiki neid kolleege ja lavapartnereid ja isikuid, kellega oma pikal ja loodetavasti mõnusal eluteel kokku puutusid. 
Vivien Leigh surma korral ei süttinud sellel päeval Old Vicis tuled, kas täna teatrites tuled süüdatakse?
Jää hüvasti, üks mu sõber....
"Talvine õhtu" Villem Grünthal-Ridala


pühapäev, 29. oktoober 2017

Insuldipäev

30-aastane esmassünnitaja; 40.ndates tervislike eluviisidega ajakirjanik; 60-aastane alkohoolik; kõrgetes 80.ndates vanamemm; kuulus näitleja; nõudepesija odavas sööklas; moslem; kurttumm bulgaarlane; HIV-positiivne narkomaan ja illegaal Moskvast; rikas inimene; vaene inimene; skisofreenik  - seinast seina tõdemus issanda loomaaia kirjususest ning ühisnimetajast - neid kõiki oli tabanud insult.
Aastad 2001-2012 olid ses mõttes vaheldusrikkad, et kõrgkooli avalike suhete juhi ja pedagoogi esimeste aastate vaheldudes sai oldud õde neuroloogises taastusravis (ja seal polnud pelgalt insuldikuid) ning haigla oli üks neid kohti, kus tuli elukogemust ja maailmapildi avardumist lademetes. Mõndagi panin ma kirja oma esmateosesse ja kes on lugenud, see on lugenud.
Vahel küsisin eneselt, et miks loodus mõnda inimest selliselt karistab ja ei pidanud üldse silmas pelgalt haigust, vaid just seda,  milliseks muutus insuldihaige oma pereliikmete jaoks.
See selleks, kes ikka tahaks oma elust loobuda ja seda ümber muuta, kuna ema või isa on nüüdsest alates voodihaige (noorematega läks tihti ikkagi paremini ja taastumine oli tõhus), aga just see suhtumine, eks? No mis parata, inimesed on nagu on ja maailm on just selline nagu on.
Kuid täna on ülemaailmne insuldipäev ja tasuks üle korrata, mis see insult siis on ja miks seda enesele külla, koju, tööle ega üldse lähedusse ei tahaks, aga mis siis tegema peaks, kui see ikkagi juhtunud on.

laupäev, 28. oktoober 2017

Eeltalvine

Pimeduse trööstiks võib mingil määral lugeda lumetulekut, aga samas ei tee ta mind just ülearu õnnelikuks - lume lükkamine, märgsus, paksud riided, ilmastikule vastavad ja mitte minu jalatsid, kuigi - õhk on puhas. Tõsiselt - liigvarane talv on toonud sopsu värskust igasse päeva.
Vanaeestlane ootas külmemat perioodi, sest teed muutusid läbitavateks. Tõenäoliselt vaatas ta mõtlikult üle kõik saed ja kirved, laasimisriistad ja liimeistrid ning rehkendas, palju aega läheb metsa langetamisele, palju vaja korjata hagu, et kütta soojemaks kambrit, kus perega elati. Nüüdiselu on hõlpsam, virisen ju pelgalt saabaste üle...
Põnev on aga teada, et 525 aastat tagasi randus Columbus  maatükil, mille nimetas Isla Juanaks ja meie teame seda kohta kaartidelt Kuubana; 131 aastat tagasi avati Vabadussammas; 88 aastat tagasi kukkus Wall Streetil kokku börs ja algas maailma suurimaid majanduskriise; 78 aastat tagasi otsustati soomlastelt valitusese korraldusel likvideerida kõik kohvitagavarad (mina oleksin igatahes kuri olnud) ning 37 aastat tagasi kirjutati "40 kiri"; kolm aastat tagasi aga olid osad meist vapustatud külmaverelisest koolitulistamisest Viljandis.
Veider, kuidas minevik ulatub üle ajavagude ning ühendab sealseid sündmusi tänasesse tundi....

reede, 27. oktoober 2017

Mõtestada audiovisuaalset pärandit

Aastaid tagasi oli minu südamesooviks minna režiid õppima, kuid nagu varemgi seda maininudd - ei õnnestunud ning nüüdseks olen leidnud hingehääle, mis töötab igas olukorras.
Kuid ometigi ei saa sellest režiiga seonduvast tihti ööda - vaatan filme, uurin nende tegemist, võttepaiku, stsenaariumit, kuidas valiti osatäitjaid, mis hetki seal on, kuidas selekteerub muusika etc, etc, etc.
Põnev on ka teadmine, et inimene, kes õpib/on õppinudd filmindusega seonduvat, oskab näha asju väga huvitavatest perspektiividest ning peas hakkavad kerima pildid, mis mõtestavad ennast ja suhestuvad sinuga.
Veel huvitavam on asjaolu, et täna on audiovisuaalse pärandi päev. Üllatav moment, aga sisaldab eneses tohutult vajalikke hetki:
*tõstab inimeste teadlikkust audiovisuaalse pärandi säilitamise vajalikkusest
*pakub võimalust tegeleda oma rahvuse või asukoha kultuuriloolisuse pühitsemiseks
*parendab teadlikkust erinevate arhiivide tähtsusest
*tõmbab meedia tähelepanu kultuuriloolisuse säilitamisele
*tõstab audiovisuaalse pärandi kultuurilistmärkimisväärsust
*toob tähelepanu keskmesse arenemisvõimaluste puudulikkuse kõrge riskiga maades (sõjakolded, madala elatustasemega riigid, katastroofides kannatanud piirkonnad)

neljapäev, 26. oktoober 2017

Interseksuaalsus

Loodus armastab perioodiliselt visata vimkasid. No selliseid, mida ei oska nagu oodata ega tahta ning kui korra oled sattunud mingisugust bioloogilist düsfiguratsiooni nägema, siis mõistad oma vähemalt näilise terviklikkuse olemasolu paremini ja kiidad loodust  tehtud töö eest.
Transeksuaalsus on üks neid kohti, mis jääb tegelikult suhteliselt arusaamatuks, et oled poisina sündinud, aga tahaksid ikkagi tüdruk olla või vastupidi ning näiliselt selleks mingit selgitust polegi.
Hüva, inimesel on vaba valik neis asjus midagi muuta.
Küll aga on õnnetud need, kes on sündinud hermafrodiititena (ei pea silmas kaane ja usse), konkreetselt inimesi, kellel on mõlema soo tunnused (kuigi vist inimese kohta väga ei sobiks seda kasutada, kuigi seda tehakse)
Ükskord me vaidlesime androgüüni ja hermafrodiidi mõiste üle ning selgus - inimesed samastavad need kaks terminit, kuigi üks on pelgalt väline ja osaliselt sotsiaalselt konstrueeritav väljend ning teine on bioloogiliselt arusaadav. 
Lisaks ei tasu tõmmata võrdusmärki hermafrodiidi ja interseksuaalsuse vahele, sest üks on ühe alaliik (aga mis pidi täpsemalt, ma selgitama ei hakka, olen veel isegi segadduses)
Aga täna on interseksuaalsuse (isas- ja emassugupoole tunnuste samaaegne esinemine) päev - et me mõistaksime nende looduse veidrate viperuste tekkepõhjuseid ja tänaksime salajas seda loomishetke, kus valgud asetusid õigesti ja saame nautida oma sugu sotsiaalselt ja looduse poolt täpselt sellisena nagu see olema peab. 
PS: milline õnn on olla naine!!!

kolmapäev, 25. oktoober 2017

Teate - te ei ela maailmas üksi!!

Et inimene ennast pidi kõige enam armastama, see on üsna selge ja arusaadav, kuigi kaldun arvama, et emade ja laste puhul see päris nii pole (ja normaalselt mõtlevate isade korral ikka ka). 
Enesest tuleb lugu pidada ja austada ning lisaks saab näha minana ka teiste inimeste silme kaude, kuidas minad m e i e n a ühiskonnas eksisteerivad.
Mõistusega olevused aduvad tavaliselt ümbritsevalt adekvaatselt ning oskavad teiste inimestega arvestada: peavad kinni üldistest kokkulepetest nagu kellaaeg ja viisakus- ning eetikanormid; järgivad tööalaseid ja ka perekondlikke traditsioone ja kodukorda; reisil olles austavad kohalikku elu-olu etc, etc, etc
AGA...vähemalt minu piirkondlikus linnaruumis kohtasin ma eilse päeva jooksul mitut, vabandust ebameeldiva sõnakasutuse pärast - mölakat.
Hüva, mõistan, et mõnikord tekitab täiskasvanuks saamine tunde, et meri on põlvini ning nüüd võib segamatult suitsetada ja sinna juurde kuulata bluetooth kõlariga megainetut muusikat nii, et see kostab ka kahe kvartali kaugusele. Kui tähelepanu sai sellele juhitud, siis vastas noor mölakas, et: "Mis see sinu asi on?" 
Tehniliselt polegi ja päevasel ajal tõepoolest võib ta nn muusikat  just nii kuulata, aga kas inimlikul tasandil peaks mingi sisemine kompass tööle hakkama või ei - see on lihtsalt vale käitumine. Ja muidugi sinna juurde tõsiasi - keegi teine juuresolijatest suud lahti ei teinud, küll aga heitis kõõrdpilke nooruki suunas. Siiski nii palju mu sekkumine aitas, et nooruk enam muusikat kahe kvartali kaugusele kõlada ei lasknud, ühe kvartali kaugusele aga küll.
Ülekäigurada. Tahaksin üle minna, autod kõik seismas tõkkepuutaguses järjekorras ja üks keskealine naismölakas BMW maasturiga seisab kogu laiuses sebral. Räägib mobiiliga. Kapotile koputades kerib naismölakas akna alla ja küsib: "Kas sa ei mahu mööda või?" WTF???? 
Sõnasin naismölakale, et ta ei ela maailmas üksi ja arvestagu teistega. Naismölakas kibrutas kulmu. 
Vahel on töökoha juures nii, et hommikul, autojuhile makstes seisab mõni auto meie taga ja juba nad signaalitavad.  Siis küsin sama, mida naismölakaltki. Ühel korral tuututati mulle, kui ma muuseas taas BMW ette astusin, mis tahtis teepeenralt maha keerata ja mulle vastu põlveõnnalt õrnalt puudutas. WTF????
Ühesõnaga - inimesed, kes te olete avalikus ruumis, palun võtke vaevaks mõelda  tõiga üle - te ei liikle üksi, te ei kõnni ainukesena tänavatel, te pole ainsatena roolis, teil ainukesena pole õigus kuulata teile sobivat muusikat, teil ainukesena pole vaja kellaajaliselt tööle jõuda - on teisi inimesi ka ning asuge nüüd jälle nendega arvestama. 
Tulge oma enesekesksest mullist alla ja vaadake avatud silmadega ümberringi - me kõik soovime rahulikult ja turvaliselt elada, kui sellesse tuleb ka panustada. ISE panustada.

teisipäev, 24. oktoober 2017

Isiksus

Sõna “isiksus” kasutatakse silmatorkavuse, unikaalsuse ja erakordsuse tähenduses.
Isiksus – kuulus, väljapaistev inimene. Mõnel inimesel on isiksust rohkem kui teisel, see on silmapaistvam, erilisem, eredam …
Isiksuse kõige sagedasemad epiteedid on tugev, täiuslik, võimas, silmapaistev, legendaarne, kangelaslik, karismaatiline. Isiksuseks olemine on midagi head. Seda eksisteerib teatud kindlas astmes.
Viki väidab aga nii: "Isiksus on isikule omased tunde-, mõtte- ja käitumismustrid, isikut iseloomustavate ja eristavate psüühiliste omaduste summa, mis on käitumise stabiilsuse aluseks.
Isiksus hõlmab kõik isiku püsivamad omadused, nagu vajadused, temperament, võimed, harjumused, hoiakud, väärtused, minapilt ja tüüpiline käitumisviis. Neid nimetatakse sageli isiksuseomadusteks; nõnda võib isiksuseks nimetada indiviidi kõigi isiksuseomaduste kogumit. Siiski mõistetakse isiksuse all enamasti nende omaduste struktuuri, kus näiteks ühtesid omadusi peetakse teistest kesksemateks." 
Teatud isiksuse omadused, mis seal struktuuris silma torkavad, on tihti hämmastavad. 
Vahel on inimesi, kes on nii säravalt sõbralikud ja seest nii tühjad, et valus hakkab; vahel on kahepaikseid, õelaid ja vahel luuüdini rumalaid isiksusi. 
Kuid õnneks ei puutu nendega igapäevaselt kokku.

esmaspäev, 23. oktoober 2017

Mool, mool, mool

Mool on ainehulk, milles sisaldub Avogadro arv (vt viide) (6,022 × 1023) loendatavat osakest, mis on sama palju kui aatomeid 12 grammis süsiniku isotoobis massiarvuga 12.
Mooli mõiste kasutamisel tuleb täpsustada loendatavate osakeste tüüpi: nendeks võivad olla aatomid, molekulid, ioonid, radikaalid, elektronid, mingid teised osakesed või eespool nimetatud osakeste kindlalt määratletud grupid.
Mooli kehtestas 1971. aastal 14. Vihtide ja Mõõtude Peakonverents. Mooli "suurus" valiti nii, et aine molekulmass ja 1 mooli mass grammides oleksid arvuliselt võrdsed.
Täna tähistavad keemikud moolipäeva, eriti 6:02 a.m. ja  6:02 p.m., sest see number on ameerika kirjastiilis tähistades 6.02 10/23 ja mida saab  tinglikult võttes  lugeda Avogadro arvuks
Nii vestab meile kõiketeadev vikipeedia

pühapäev, 22. oktoober 2017

Kihid ja sügavused

Mõni aeg tagasi vähegi tervishoiusüsteemi tundvale inimesele mastaapse veana kõrvu hakanud vereülekandelugu muutus oluliselt mitmekhilisemaks ning uurimise kaevumisega paljastusid uued asjaolud. Ilmselt kuuleb novembris enamatki, kui kohus jätkub ning kahju on tõdeda mitmekordse inimliku eksimuse  sügavale ulatuvaid juuri. Üks neid kordi, kui oleks lihtsa reeglite järgimisega saanud ära hoida saatuslikke tagajärgi. Kui ainult....
Hoopis uuemaid mõõtmeid võtab aga kupeldamisafäär, selguvad alasti seigad ning kui vanad ja kogenud politseinikud saaksid öelda, et nende "uurijavaist" paneb nina sügelema ja mina oleks vana ja kogenud politseinik, siis kaldun arvama vanade ja kogenud politseinikega ühte ja sama mõtet - SEE ulatub oluliselt sügavamale. SELLE põhjused on inimliku ahnuse hämaratel veegudel. SEDA lugu saab kuulda veel päris kaua.
Kupeldamisest inimkaubanduseni ja tõenäoliselt ka ringelnud...
Kunagi  kuuldud väljend - mida sügavamale on asi kaevatud, seda rohkem tuleb asja kaevates materjali välja - näib sedakorda töötavat...

laupäev, 21. oktoober 2017

Esmajärguline, meisterlik, kõrgetasemeline

Need on omadussõnad oma ema kohta. Naise kohta, kes mulle elu andis, mind siia ilma tõi, mind hoidis, hooldas, armastas, mind õpetas, suunas, juhtis.
Ema, kelle süles ma uinusin ja kelle rinda olen imenud.
Ema, kellega koos me kohvikutes käisime, riideid õmblesime, aeda hooldasime, jalutasime, reisisime, kellega õhtuti pikalt istusime ja kõnelesime - minevikust, olevikust, tulevikust. Huvitav, kas ma kirjutaksin ema loo "Vana vahtra jutustused" valmis?
Ema, kelle kuhtumist ma püüdsin igati leevendada ja lõpuks ei osanud seda, sest....
Igasuguste hädade korral oli ta olemas, erinevate probleemide puhul ta abistas ja aitas. Lahke, heasüdamlik, tegus ja pöörane.
Vahel ehmatan, kui ennast kõrvalt kuulen - see on täiesti mu ema hääl, mis rinnust voogab.
Kõnnin, nagu tema kõndis, soen juukseid, nagu tema seda tegi ning märkan üllatusega, et kokanduseski olen hakanud tema moodi liigutusi tegema.
Tõenäoliselt varemgi on see sedasi olnud, aga nüüd kuidagi teadvustan rohkem. Ning ka venna puhul märkan ma asju, mis on seal varem olnud, aga, mis nüüd järjest juurde tuleb ja mis viitab üheselt - geneetika on inimese elus tugev element .
Aga ema - täna sa saanuks 63. Ja meiega on kõik korras.
Sinu õpetussõnad kasvatuses toimiva järjepidevuse kohta kannavad muuseas vilja. 
Ma armastan sind ema, sa oled mulle kallis. 

reede, 20. oktoober 2017

Statistiliselt ettelugedes sh ka osteoporoosist ;)

Kolm ühes komplekt. 
Täna saab rääkida ettelugemisest, täna saab kõnelda maailma statistikapäevast ning ka osteoporoosile pühendatud päevast. 
Florence Nightingale saavutas Krimmi sõja ajal suure läbimurde, kuna oskas hea hoolduse ja statistilised näitajad korrelatsiooni lüüa: ta pani tähele, et haavatud meeste paranemisnäitajad tõusid tunduvalt, kui õhutada ruume, anda värsket vett, valmistada kvaliteetsemat toitu, vahetada korralikult voodilinu, pöörata tähelepanu ruumide hügieenile, vahetada sidemeid tihedamini ning lasta vahepeal patsiente vannitada (voilaa ja sedasi sündiski kaasaegne õendus) 
Osteoporoosiga pole veel väga tihedalt kokku puutunud, tean, et see on vanematel inimestel ja rohkem naistel, seotud östrogeeniga. 
Ettelugemisega on aga sedasi, et kord  Heljo Männi "Mõmmiaabitsast" juttu poegadele ette  lugedes  ärkasin sellest, et raamat kukkus peost maha....Arvake ära, kes veel rahulikult üleval olid? 
Täna tähistame tööalaselt ka kahte ühes - loeme Soome Vabariigi 100. sünnipäeva puhul "Kalevalast" katkendeid - pühitseme sugulashõimu homse hõimupäeva tarvis ning ettelugemist ka.

neljapäev, 19. oktoober 2017

Kupeldajamamsel

Vladimir Beekmanni "Hunditubakates" (näidend) on Narva piiriivalvurid oma piiripunktis kinni võtnud ebaseadusliku piiriületaja, ühe prostituudi Olli (?), kes unistab sellest, et tal oleks tulevikus oma pisikene, toakestega korter: "et tüdrukud ei peaks härraseid lõbustades oma kannikaid siniseks külmetama, vaid saaksid seda mugavalt teha" (tsitaat kirjutatud mälu järgi, ei pruugi olla 100% täpne, aga põhimõte on vist arusaadav)
Filmis "Stiilipidu" soovib Alice firmale laenu saada ning lõbumaja pidav Madame arvab, et nad leiavad viisi, kuidas Alice raha tagasi teenib.
Mil viisil pidid need neiud raha tagasi teenima (ja mille eest?), kes eile skandaali keskmesse sattusid?
Pill tuleb pika ilu peale... 
Ja vahel võib ilu olla pelgalt väline....