V = a3 e masendus kuubis

Kõik, ma ütlen, kõik kokku on üks masendus kuubis.

Tavaliselt suudan ma ennast kirjasõnutsi pisut erudeeritumalt väljendada, aga hetkel ma olen närbunult nörritatud ja üldse, üldse, üldse.

Aaaaaaaaaaaaaaaa...

Jõudsin taas oma elus punkti, kus ma seitsme aastagi eest seisin ja ei suuda tundekulmu kergitada, kui tahan midagi saavutada. Külm ja tume tuimus on minu sooned seestanud, hing ihkab vanemliku armastuse järele ning tunnen, et vastupidamisjaks on natukene kahanenud. Umbes selliseks nagu nüüdseks kaduvikku hajunud eelmise pesumasina kuullaagrid (?) - neil puudus remonti jõudes igasugune kaitsekiht.

Minu olekul samuti. Kõik tundub kuidagi vilets ja igav ja painav, tihti põrnitsen kella kahetiste tunnetega - jälle ta heliseb või helinani on ikka liiga kaua aega, peaks magama ja ....ometigi on novembripimedusse eksinud mõndagi.

Näiteks tuli pakkumine tantsukursuste kohta. Olen alati soovinud klassikalisi ja pisut kuumaverelisemaid tantse õppida ning registreerisin ennast koju kätte toodule kiiresti ära. Aga partnerit polnud - see on üksiku (ei hakka siin mingit soga ajama vallaliseelust - üksik ja kõik) naise püsineedus, kuid paaristantsu sa tõesti üksi ei tantsi. Ootamatult sirutus aga abikäsi. Üks kolleeg, kes samuti registreerus ja samuti üksinda. Tema küsis ja mina mina olin nõus. Läksime. Veidra juhuse tõttu käisime enne esimest kursusetundi teatris. Vaatamas Kinoteatri ja endise koolivenna, Priit Kruusi, monoetendust "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimist" (pealkiri tuleb ilmselt "Reamees Ryani päästmisest" - no analoogia on nii ilmne)

Hea lugu kusjuures, kõnetas mind ja oli huvitav. 

Järgmisel päeval, kui puusad ja kannad rütmidest pisut pinges, juhtus aga piinlikkuse seitsmes aste. Ilmselt sain tagasi kõik pahad mõtted, mida ma omal ajal Hilda (see on tänaseni ainus täiskasvanu, kellega ma pilkkontakti astuda ei soovi ja kelle madal ning karune rinnahääl külma higi tuka alla loob) suhtes tundsin ning karma tasus heldelt oma seni tegemata jäänud võla. 

Mis võiks olla ühe koolilapse unistuseks? Et tund ära jääks, et koolimajas poleks vett ja elektrit ning tõenäoliselt ka see, et õpetaja kukuks ning ennast alandaks -  tõsiselt. 

Mina oma sirge selja ja püstise peaga ning hoiakuga,  mille kohta on küsitud, et  kas ma olen kunagi armees teeninud ja kontsadel, mille puhul E-faktor ükskord siiralt imestas, kuidas on nendega võimalik trammile joosta, sadas kahe õpetatatava põhikooli klassi ees keset koridori kõhuli. Nagu täiesti pikali ja kingakontsad kenasti üle pea samma laiali. 

Üheksandik aitas mind  püsti ja ma olin talle tänulik, teine õpilane tõi kohale kingad ja ka talle olin ma tänulik ja siis suskasin need jalga tagasi ja kõndisin häbipisaraid alla surudes tundi.  Mõned päevad tegid õpilased mu üle nalja, naersin kaasa, aga....lool oli ka teine külg. Ma väänasin uuesti jalga (st, jlm, rk - lühendid suvetrauma, jalaluumurd, rattaga kukkumine ;) ) ja enam ma tantsida ei saagi. Pean laskma jooksmata ja tantsimata liigesel taastuda, see on uuesti paistes, kontsad seisavad ja mina olen tige. Tantsupartner pidi uue kaaslase leidma. Nii see nüüd siis oli. Pisut piinlik partneri ees, aga ma tõesti ei planeerinud asju selliselt. 

Majanduslik sõltumatus sunnib tegudele. Alustasin Eesti kogukonnaga liitunud väga kirjule seltskonnale eesti keele õpetamist (üks grusiin, üks usbekk, kaks kohalikku venelast, leedulanna, ukrainlanna ja sanktpeterburglane). Kuni aprillini oli vist. Päris huvitav, vähemalt esialgu. 

Õpetamine koolis on tore tegevus, klassijuhatamine sinna juurde, aga see on omamoodi huvitav ja täiesti teismoodi.