pühapäev, 25. detsember 2016

Mina kui narratiiv

Lugude armastajana olen ma mõneti nagu filmi "Big fish" peategelane - olen elu ajal räägitavas loos lugu, mis räägib veel mõnda lugu. Umbes sellisena kirjutasin ma ka "Bucket listist", kus peategelane räägibki oma bucket listist ning lugudest moodustub üks suur tervik. Narratiiv.
Hiljuti mainis mulle ka sõber seda, et kui mind oleks vaja kuidagi kirjeldada, siis võiks mind kokku võtta napisõnaliselt: olen kui narratiiv.
Tihti on mõne asja kohta kõnelda mõni lugu, tõmmata paralleele mõne kuuldud/nähtud/loetud jutuga või siis tuleb mõnda lugu parafraseerida või tuleb mõnest loost kokkuvõte teha.
Mõtlesin kunagi kirja panna enda ja L sõbrunemise, sõpruse ja "kuulsate kustutamiste" ajaloo, anda midagi lugejale ehedat ja tõelist (tänapäeva kirjanduslik ilm näib soosivat pigem  igasugust paralleelses ajas/ruumis/universumis/maailmas elamist, kus ollakse üksi; vampiir; tulnukas; vampiirtulnukas; nõid; hunt; kütt etc või siis räägitakse II ms aegset asja või nagu olen täheldanud, pärast II ms aegset asja või üldse igasugust sellist asja, mis ei näi olevat enam tänapäevane), aga sõprus on mitmesuunaline tänav ning
mulle hetkel tundub, et vastassuuna sõidurajad on kas remondis või ümbersuunatud liiklusega.  
Vahel olen ma mõelnud, et peaks enda ja E juhtumi üsna ilustamata tõena paberile panema, sest see on oma tragikoomilisuses liiga hea, et mitte edasi rääkida.
On selgunud tõsiasi, et mul on oskus jutustada lugu vaatamata loos esinevate detailide kurbusele selliselt, et publik kuulab ja rõkkab naerust. Pärast ühe järjekordse loo kõnelemist soovitas üks inimene mulle minna ja proovida stand-up comedy's vaba mikrofoni päeva ning ma olen mõelnud, et miks ka mitte. Kui nt kõrgharitud meesarstid stripiposte poleerivad (vist mingi uuenduslik aeroobika, olen kuskilt lugenud) ja teost avalikkusele pilte riputavad, siis kõlbab kirjandusteadlasel kätt pisut uuemas vallas proovida. 
Ja oma vanemate elu ning mõlema suguvõsad, mis on täis kirjutamata jäänud lugusid...
Poegade sünnist kirjutasin "Pihkudesse haaratud hinge", see ilmus mõne aasta eest Eesti Naises. Nende kasvatamisest saaksin  kirjutada väga õpetliku loo...
Ja saab tänagi mõni lugu selliselt alguse, et tundub uskumatuna - kas tõesti on ilmas veel mõni pajatus kõnelemata? 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...