laupäev, 10. detsember 2016

"Iga asja jaoks on oma aeg!"

Mis võiks olla veidram alljärgnevast kahekõnest?:
"Tere."
"Tere," lausub teretatav väga suure kohmetusega.
"Kuidas sul läheb?"
"Hästi."
"Mida sa teed?"
"Loen raamatut."
"Ahah. Kas sa poistega ei tahaks kohtuda? Nad on siinsamas laevas."
"Noh..eee.. iga asja jaoks on oma aeg."
"Ahah. No tervita siis eksnaist ja lapsi ja praegust abikaasat."
"Jah."
Kontekstita ei oskaks keegi asjast midagi arvata, eksole?
Kontekst ise on aga selline - õpetatavate seitsmendikega Helsingis ja selle lähiümbruses asjakäikudel ekskurseerides (ja Helsingis olin mina esimest korda 22 aasta järel ja pojad üldse esimest korda) jäin ma tagasisõidul üsnagi ülerahvastatud sadama ooteruumis vaatama ühte möödakõndinud meest. Selliselt liikus mulle teadaolevalt ainult üks inimene ja nüüd mõnes mõttes osa tema lihast ja verest ka. Uudistades lähemalt, kas on nii, selgus et oligi (E istus ooteruumis meie grupi giidi kõrvale ning mul õnnestus olla osaline vähesõnalises näitemängus "Vaikelu kõrvaklappide ja nutiseadmega").
Mingil eriti imelikul põhjusel viibisime me kõik kolmeks tunniks ühel pinnal ruumides, kust põgenemine ebatõenäoline.
Loomulikult kasutasin ma juhust ja vestlesin esmakordselt suuliselt kuue aasta ja kaheksa kuu järel (viimati me küll vahetasime kirjatsi imelikke mõtteid ja vihast nõretavaid repliike; kohtusime näost näkku sel tunnil, kui notaris käsime). 
"Iga asja jaoks oma aeg."....
See fraas kummitas mind terve öö. Mida see peaks tähendama? Kas ta üldse tähendab midagi?
Loogish, et olla püsivalt kahe lapse isa, siis on keeruline jah viia mõtteid sellele, et kuskil on veel kaks sinu sigitatut - see teeb kokku neli last - aga kas ei tekkinud isegi mitte kõige väiksematki ja puhtalt bioloogilist huvi: millised on need minu pojad?
Nende kätkite kohale kummardudes ma ju nägin pesuehtsaid pisaraid? Ta ju ise ütles: "Ma kiindusin nendesse esimesest silmapilgust."
....Ilmselt tema enese mälust on taolised pildid pühitud ja olematusesse hõljunud ja verehääl teisane ning poegade olemasolu ei kõiguta sekundikski. 
Vähemalt laevas oli raamat oluliselt huvitavam. Mis oli muuseas veider, et ta üldse on lugema hakanud. 
"Mis kasu on üldse mingitest raamatutest, täiesti tühi ja mõttetu paberikulu ju?" (meie esimese vaidluse põhjustaja 2000. aasta sügisel)
Aga see selleks. Järgmine ootamatu kohtumine peaks siis ligilähedaste statistiliste näitajate  põhjal toimuma umbes seitsme aasta pärast. Vaatab, kuidas kulgeb...

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...