Minu blogide loend

laupäev, 31. detsember 2016

2016 - pika paine lõpp - jumalaga sulle!!

Ei viitsi pikalt keerutada - head aega, aasta 2016. 
Võtan väga lühidalt kõik kokku:
* jaanuar - õnnetus R-ga; MISA vastuvõtt; klassiga uisuplatsil; isal mingi haigus; otsus hakata iganädalaselt ujumas käima; jutuvõistlusest osavõtt, isa suundumine uuringutele
* veebruar - väga palju kooliga seotud tegemisi: sõbranädalal laste Play boxiks treenimine; vabariigi aastapäeva aktuste sõnalise osa ettevalmistus; esimest korda klassiga teatris; igal nädalal ujumas
* märts - sekundid, mis muutsid isa elu; jutuvõistluse lõppemine; isa haiglas ja tema kolimine minu juurde; askeldused voodi hankimise ja isa tuttavatega; A Eestis, teatreid ja põgus kuramaaž temaga
* aprill - isa vaheldumisi haiglas ja kodus; möll kiirabiga; isa kuhtumine; mõned teatrikülastused; klassiga õppekäigul
* mai - erakordselt palavad ilmad, ohtralt tööd koolis; isa haiglates; tema seisundi silmnähtav halvenemine; klassieksursioon Jõgevamaale
* juuni - otsus isal jääda õendusravisse, privaatpalatisse; puhkuse algus; kolmepäevane Tartu tripp; kursuse kokkutulek; A taas Eestis, suhete selginemine; Krugeri tulek, jaanipäev, mõned rannaskäigud
* juuli - minu 40-sünnipäev ja isa lahkumine, matused; reis Rakverre; mõned rannaskäigud, käsikirjaga tegelemine; sõidutunnid; erinevad muuseumid siin ja seal; magistrantuuri astumine; pojad laagris; hauakivide tellimine
* august - reis Haapsallu; suitsetamisest loobumine, pärandusega tegelemine; käsikirja lõpetamine; kooli algus; töö algus; käsikirja saatmine kirjastusele, sõidutunnid
* september - kool (loengud ja praktikumid) ja töö, pojad ja eratunnid, teatrid, kaos endas; hauakivide kätte saamine
* oktoober - kool ja töö ning otsus võtta akadeemiline; sügisvaheaeg; pojad maal; esimene lumi; kahepäevane koolitus mööda Eestit; teatrid, tõdemus läbipõlemisest; isa maamulda matmine; klassiga rahvasteteemalise klassiõhtu pidamine
* november - töö ja teatrid, leinaaja algus; huvitav ja lühiajaline keeleõpetamise kogemus erinevatele rahvastele 
*detsember   - jõuluga seotud üritused; vaheaeg; kirjandusteadlaste jõuluistumine; Toomas Liivi 70 sünniaastapäevale pühendatud istumine;  aasta lõpp...
Ja tõepoolest. Pimedusse mähitud..
Aitab nüüd, mine ära.

pühapäev, 25. detsember 2016

Mina kui narratiiv

Lugude armastajana olen ma mõneti nagu filmi "Big fish" peategelane - olen elu ajal räägitavas loos lugu, mis räägib veel mõnda lugu. Umbes sellisena kirjutasin ma ka "Bucket listist", kus peategelane räägibki oma bucket listist ning lugudest moodustub üks suur tervik. Narratiiv.
Hiljuti mainis mulle ka sõber seda, et kui mind oleks vaja kuidagi kirjeldada, siis võiks mind kokku võtta napisõnaliselt: olen kui narratiiv.
Tihti on mõne asja kohta kõnelda mõni lugu, tõmmata paralleele mõne kuuldud/nähtud/loetud jutuga või siis tuleb mõnda lugu parafraseerida või tuleb mõnest loost kokkuvõte teha.
Mõtlesin kunagi kirja panna enda ja L sõbrunemise, sõpruse ja "kuulsate kustutamiste" ajaloo, anda midagi lugejale ehedat ja tõelist (tänapäeva kirjanduslik ilm näib soosivat pigem  igasugust paralleelses ajas/ruumis/universumis/maailmas elamist, kus ollakse üksi; vampiir; tulnukas; vampiirtulnukas; nõid; hunt; kütt etc või siis räägitakse II ms aegset asja või nagu olen täheldanud, pärast II ms aegset asja või üldse igasugust sellist asja, mis ei näi olevat enam tänapäevane), aga sõprus on mitmesuunaline tänav ning
mulle hetkel tundub, et vastassuuna sõidurajad on kas remondis või ümbersuunatud liiklusega.  
Vahel olen ma mõelnud, et peaks enda ja E juhtumi üsna ilustamata tõena paberile panema, sest see on oma tragikoomilisuses liiga hea, et mitte edasi rääkida.
On selgunud tõsiasi, et mul on oskus jutustada lugu vaatamata loos esinevate detailide kurbusele selliselt, et publik kuulab ja rõkkab naerust. Pärast ühe järjekordse loo kõnelemist soovitas üks inimene mulle minna ja proovida stand-up comedy's vaba mikrofoni päeva ning ma olen mõelnud, et miks ka mitte. Kui nt kõrgharitud meesarstid stripiposte poleerivad (vist mingi uuenduslik aeroobika, olen kuskilt lugenud) ja teost avalikkusele pilte riputavad, siis kõlbab kirjandusteadlasel kätt pisut uuemas vallas proovida. 
Ja oma vanemate elu ning mõlema suguvõsad, mis on täis kirjutamata jäänud lugusid...
Poegade sünnist kirjutasin "Pihkudesse haaratud hinge", see ilmus mõne aasta eest Eesti Naises. Nende kasvatamisest saaksin  kirjutada väga õpetliku loo...
Ja saab tänagi mõni lugu selliselt alguse, et tundub uskumatuna - kas tõesti on ilmas veel mõni pajatus kõnelemata? 

laupäev, 10. detsember 2016

"Iga asja jaoks on oma aeg!"

Mis võiks olla veidram alljärgnevast kahekõnest?:
"Tere."
"Tere," lausub teretatav väga suure kohmetusega.
"Kuidas sul läheb?"
"Hästi."
"Mida sa teed?"
"Loen raamatut."
"Ahah. Kas sa poistega ei tahaks kohtuda? Nad on siinsamas laevas."
"Noh..eee.. iga asja jaoks on oma aeg."
"Ahah. No tervita siis eksnaist ja lapsi ja praegust abikaasat."
"Jah."
Kontekstita ei oskaks keegi asjast midagi arvata, eksole?
Kontekst ise on aga selline - õpetatavate seitsmendikega Helsingis ja selle lähiümbruses asjakäikudel ekskurseerides (ja Helsingis olin mina esimest korda 22 aasta järel ja pojad üldse esimest korda) jäin ma tagasisõidul üsnagi ülerahvastatud sadama ooteruumis vaatama ühte möödakõndinud meest. Selliselt liikus mulle teadaolevalt ainult üks inimene ja nüüd mõnes mõttes osa tema lihast ja verest ka. Uudistades lähemalt, kas on nii, selgus et oligi (E istus ooteruumis meie grupi giidi kõrvale ning mul õnnestus olla osaline vähesõnalises näitemängus "Vaikelu kõrvaklappide ja nutiseadmega").
Mingil eriti imelikul põhjusel viibisime me kõik kolmeks tunniks ühel pinnal ruumides, kust põgenemine ebatõenäoline.
Loomulikult kasutasin ma juhust ja vestlesin esmakordselt suuliselt kuue aasta ja kaheksa kuu järel (viimati me küll vahetasime kirjatsi imelikke mõtteid ja vihast nõretavaid repliike; kohtusime näost näkku sel tunnil, kui notaris käsime). 
"Iga asja jaoks oma aeg."....
See fraas kummitas mind terve öö. Mida see peaks tähendama? Kas ta üldse tähendab midagi?
Loogish, et olla püsivalt kahe lapse isa, siis on keeruline jah viia mõtteid sellele, et kuskil on veel kaks sinu sigitatut - see teeb kokku neli last - aga kas ei tekkinud isegi mitte kõige väiksematki ja puhtalt bioloogilist huvi: millised on need minu pojad?
Nende kätkite kohale kummardudes ma ju nägin pesuehtsaid pisaraid? Ta ju ise ütles: "Ma kiindusin nendesse esimesest silmapilgust."
....Ilmselt tema enese mälust on taolised pildid pühitud ja olematusesse hõljunud ja verehääl teisane ning poegade olemasolu ei kõiguta sekundikski. 
Vähemalt laevas oli raamat oluliselt huvitavam. Mis oli muuseas veider, et ta üldse on lugema hakanud. 
"Mis kasu on üldse mingitest raamatutest, täiesti tühi ja mõttetu paberikulu ju?" (meie esimese vaidluse põhjustaja 2000. aasta sügisel)
Aga see selleks. Järgmine ootamatu kohtumine peaks siis ligilähedaste statistiliste näitajate  põhjal toimuma umbes seitsme aasta pärast. Vaatab, kuidas kulgeb...

neljapäev, 1. detsember 2016

V = a3 e masendus kuubis

Kõik, ma ütlen, kõik kokku on üks masendus kuubis.
Tavaliselt suudan ma ennast kirjasõnutsi pisut erudeeritumalt väljendada, aga hetkel ma olen närbunult nörritatud ja üldse, üldse, üldse.
Aaaaaaaaaaaaaaaa...
Jõudsin taas oma elus punkti, kus ma seitsme aastagi eest seisin ja ei suuda tundekulmu kergitada, kui tahan midagi saavutada. Külm ja tume tuimus on minu sooned seestanud, hing ihkab vanemliku armastuse järele ning tunnen, et vastupidamisjaks on natukene kahanenud. Umbes selliseks nagu nüüdseks kaduvikku hajunud eelmise pesumasina kuullaagrid (?) - neil puudus remonti jõudes igasugune kaitsekiht.
Minu olekul samuti. Kõik tundub kuidagi vilets ja igav ja painav, tihti põrnitsen kella kahetiste tunnetega - jälle ta heliseb või helinani on ikka liiga kaua aega, peaks magama ja ....ometigi on novembripimedusse eksinud mõndagi.
Näiteks tuli pakkumine tantsukursuste kohta. Olen alati soovinud klassikalisi ja pisut kuumaverelisemaid tantse õppida ning registreerisin ennast koju kätte toodule kiiresti ära. Aga partnerit polnud - see on üksiku (ei hakka siin mingit soga ajama vallaliseelust - üksik ja kõik) naise püsineedus, kuid paaristantsu sa tõesti üksi ei tantsi. Ootamatult sirutus aga abikäsi. Üks kolleeg, kes samuti registreerus ja samuti üksinda. Tema küsis ja mina mina olin nõus. Läksime. Veidra juhuse tõttu käisime enne esimest kursusetundi teatris. Vaatamas Kinoteatri ja endise koolivenna, Priit Kruusi, monoetendust "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimist" (pealkiri tuleb ilmselt "Reamees Ryani päästmisest" - no analoogia on nii ilmne)
Hea lugu kusjuures, kõnetas mind ja oli huvitav. 
Järgmisel päeval, kui puusad ja kannad rütmidest pisut pinges, juhtus aga piinlikkuse seitsmes aste. Ilmselt sain tagasi kõik pahad mõtted, mida ma omal ajal Hilda (see on tänaseni ainus täiskasvanu, kellega ma pilkkontakti astuda ei soovi ja kelle madal ning karune rinnahääl külma higi tuka alla loob) suhtes tundsin ning karma tasus heldelt oma seni tegemata jäänud võla. 
Mis võiks olla ühe koolilapse unistuseks? Et tund ära jääks, et koolimajas poleks vett ja elektrit ning tõenäoliselt ka see, et õpetaja kukuks ning ennast alandaks -  tõsiselt. 
Mina oma sirge selja ja püstise peaga ning hoiakuga,  mille kohta on küsitud, et  kas ma olen kunagi armees teeninud ja kontsadel, mille puhul E-faktor ükskord siiralt imestas, kuidas on nendega võimalik trammile joosta, sadas kahe õpetatatava põhikooli klassi ees keset koridori kõhuli. Nagu täiesti pikali ja kingakontsad kenasti üle pea samma laiali. 
Üheksandik aitas mind  püsti ja ma olin talle tänulik, teine õpilane tõi kohale kingad ja ka talle olin ma tänulik ja siis suskasin need jalga tagasi ja kõndisin häbipisaraid alla surudes tundi.  Mõned päevad tegid õpilased mu üle nalja, naersin kaasa, aga....lool oli ka teine külg. Ma väänasin uuesti jalga (st, jlm, rk - lühendid suvetrauma, jalaluumurd, rattaga kukkumine ;) ) ja enam ma tantsida ei saagi. Pean laskma jooksmata ja tantsimata liigesel taastuda, see on uuesti paistes, kontsad seisavad ja mina olen tige. Tantsupartner pidi uue kaaslase leidma. Nii see nüüd siis oli. Pisut piinlik partneri ees, aga ma tõesti ei planeerinud asju selliselt. 
Majanduslik sõltumatus sunnib tegudele. Alustasin Eesti kogukonnaga liitunud väga kirjule seltskonnale eesti keele õpetamist (üks grusiin, üks usbekk, kaks kohalikku venelast, leedulanna, ukrainlanna ja sanktpeterburglane). Kuni aprillini oli vist. Päris huvitav, vähemalt esialgu. 
Õpetamine koolis on tore tegevus, klassijuhatamine sinna juurde, aga see on omamoodi huvitav ja täiesti teismoodi.