kolmapäev, 21. september 2016

Pahandatud, väljavihastatud või pigem... iseviisi eluga silmitsi?

Olen alati mõelnud, et väikeseid lapsi on keeruline lugema ja kirjutama õpetada. Ma olen totaalselt eksinud. Kõige keerulisem on panna mõistma mõtlemise ja õppimise vajalikkusest 11. klassi. Seda paralleeli, mida ma õpetan ja millega ma arvasin olevat saavutanud mõningase kontakti, aga .. ohhhhhhhh eiiiiiii :)
Vahel ma hüüan mõttes WTF!!!!
Need on ju ometigi intelligentsed ja mõtlevad olevused, vahvad, elavad, sportlikud, kuid mis seal salata - tänapäevaselt pealiskaudsed noored. Vahel ei tundu nende nooruslikult kärsitute silmade taga paistmast kirgast tuld, mis peaks andma tunnistust huvist kõige ja kõigi suhtes, aga seda alati pole. Ühtepidi on see arusaadav - mingis vanuses mäletasin tunde kui selliseid kõige tüütumaid asju olevat, ometigi oli kokkupuuteid õpetlastega, kelle loenguid alati kuulasin, alati kohal olin.
Vaatan neid peaaegu täiskasvanuid ja vahel võrdlemisi julma ütlemisega (see tuleb pigem must-valgest maailmapildist, kuivõrd tegelikust hämarusest) isikuid, kes on täielik peegeldus 21. sajandi lastest. 
Mitu korda ma pean tegema märkuse, et me ei näpi telefone? Sinna järgneb tavaliselt minu tiraad tagavalves olevast neurokirurgist, päästeteenistuse töötajast või imetavast emast - need on minu meelest üsna tõenäolised hetked, mil peab nutikasse kiikama. 
Vahel jõuab tõenäoliselt pidutsemisest, kauasest ülevalolekust vms silmnähtavalt kurnatud gümnasist tundi ja suudab vaevu keskenduda õpetatavale. Noil hetkil tahaks krugerlikult sisiseda ja uriseda, aga siis... siis tulevad silme ette need hetked, kui sõna otseses mõttes mindi pidurõivais läbi lumise linna laupäevase varahommiku tööle ja püüti kuidagigi üle elada järjekordne tööpost, sest jalad olid öisest tantsust väsinud ja meelekohtades võis veel tuigata suitsust ja hämust, valjust muusikast ja veel mitmestki muust. 
Ning saabub hetki, kus tuleb arutleda kas kõnes või kirjas ning nende näiline pealiskaudsus asendub märksa sügavamate kihtidega.
Muidugi kumab nendest arvamust, et ENNE neid pole olnud midagi märkimisväärset (nii arvasin mina ka); ainult nemad põevad südamevalu (tõeline laastamistöö toimus mitte enda teismeeas, aga aastaid hiljem); et absoluutselt KÕIK, mis on tegelikult väärtuslik, pole nende tundmustesse jõudnud etc, etc, etc.
Kas mulle meeldib neid õpetada? Jah, meeldib, aga see on pidev väljakutse. Umbes nagu kunagise tuttavaga, kellega ma alalõpmata vaidlesime, kuni leidsime, et sobivus teatud elualadel ei laiene kõikjale ning pole vaja lakkamatatult kohaneda, vaid asjad peaksid märksa lihtsamad olema. 
Kas me oleme omavahel sümbioosis? Tõenäoliselt küll.
Õpilased loevad ja vaatavad, on mõtlikud. Nojah. See on elu...
______________________________________________________
NB* kõik pildid on õpilaste loal kasutusele võetud ning tekst on sündinud tunnitöö tulemusena
PS: ma jään ellu. Ikka veel ja jälle.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...