Juhtmevabadus

Hahahahahaha. 

Sellise sõnaga haakuvad mitmed kohad, mis on juhtmevabad. Nt inimesed, kelle ajupoolkerade vahelised sillad ei lülitu vajalikul määral ümber, mõtlemine on aeglane või on ta muul moel veider - see inimene olla juhtmeteta. Vahel tuleb meelde ka mingi laulu sõnad: "Tõmba juhe välja seinast..."

Kuid elektri ja tehnika ajastul on oluline, et mingid juhtmed kuskil peaksid tolknema - küll abistavatest kodumasinatest pungil elamises kui ka selles meediaajastu vidinateohturusest tingitud elukeermes. No et arusaadavam oleks - selleks, et minu lameekraansesse telekasse pilt tuleks, siis on vaja asjandust, mida nimetatakse digiboksis, siis on vaja ruuterit ja seejärel ruuterisse tulevat kaablit, mis telefoniühenduse kaudselt minu majja oma teavet laotab. Kuid telekal on veel toitejuhe ja ruuterile peab elekter kusagilt sisse piiluma ja adpater nõuab oma osa. Lisaks veel läpakas laual ja kõlarid ja laualamp ka. Ning oma nutiseadet tuleb joota, sest muidu ...muidu on asi lihtsalt megapaha.  See on loo üks pool. 

Lool on veel ka teine pool - kõikidest masinatest kiirgavad mingid tulukesed, mis annavad teada, kas mingi asi on töhe lülitatud või mitte. Öösel tundub, et ma magan oma tegelikult võrdlemisi nappi ja pealiskaudset und pilkases pimeduses, Kruks kaisus kurrumas, aga tegelikkuses sädelevad erinevates toanurkades rohelised ja punased ja sekka sinisedki täpid.

Ilmselt on nii privaatsus kui ka juhtmevabadus pelgalt illusioonid. Muutumine ajas ja muutumine juhtmeteta/juhtmetega olekus...