Minu blogide loend

kolmapäev, 21. september 2016

Pahandatud, väljavihastatud või pigem... iseviisi eluga silmitsi?

Olen alati mõelnud, et väikeseid lapsi on keeruline lugema ja kirjutama õpetada. Ma olen totaalselt eksinud. Kõige keerulisem on panna mõistma mõtlemise ja õppimise vajalikkusest 11. klassi. Seda paralleeli, mida ma õpetan ja millega ma arvasin olevat saavutanud mõningase kontakti, aga .. ohhhhhhhh eiiiiiii :)
Vahel ma hüüan mõttes WTF!!!!
Need on ju ometigi intelligentsed ja mõtlevad olevused, vahvad, elavad, sportlikud, kuid mis seal salata - tänapäevaselt pealiskaudsed noored. Vahel ei tundu nende nooruslikult kärsitute silmade taga paistmast kirgast tuld, mis peaks andma tunnistust huvist kõige ja kõigi suhtes, aga seda alati pole. Ühtepidi on see arusaadav - mingis vanuses mäletasin tunde kui selliseid kõige tüütumaid asju olevat, ometigi oli kokkupuuteid õpetlastega, kelle loenguid alati kuulasin, alati kohal olin.
Vaatan neid peaaegu täiskasvanuid ja vahel võrdlemisi julma ütlemisega (see tuleb pigem must-valgest maailmapildist, kuivõrd tegelikust hämarusest) isikuid, kes on täielik peegeldus 21. sajandi lastest. 
Mitu korda ma pean tegema märkuse, et me ei näpi telefone? Sinna järgneb tavaliselt minu tiraad tagavalves olevast neurokirurgist, päästeteenistuse töötajast või imetavast emast - need on minu meelest üsna tõenäolised hetked, mil peab nutikasse kiikama. 
Vahel jõuab tõenäoliselt pidutsemisest, kauasest ülevalolekust vms silmnähtavalt kurnatud gümnasist tundi ja suudab vaevu keskenduda õpetatavale. Noil hetkil tahaks krugerlikult sisiseda ja uriseda, aga siis... siis tulevad silme ette need hetked, kui sõna otseses mõttes mindi pidurõivais läbi lumise linna laupäevase varahommiku tööle ja püüti kuidagigi üle elada järjekordne tööpost, sest jalad olid öisest tantsust väsinud ja meelekohtades võis veel tuigata suitsust ja hämust, valjust muusikast ja veel mitmestki muust. 
Ning saabub hetki, kus tuleb arutleda kas kõnes või kirjas ning nende näiline pealiskaudsus asendub märksa sügavamate kihtidega.
Muidugi kumab nendest arvamust, et ENNE neid pole olnud midagi märkimisväärset (nii arvasin mina ka); ainult nemad põevad südamevalu (tõeline laastamistöö toimus mitte enda teismeeas, aga aastaid hiljem); et absoluutselt KÕIK, mis on tegelikult väärtuslik, pole nende tundmustesse jõudnud etc, etc, etc.
Kas mulle meeldib neid õpetada? Jah, meeldib, aga see on pidev väljakutse. Umbes nagu kunagise tuttavaga, kellega ma alalõpmata vaidlesime, kuni leidsime, et sobivus teatud elualadel ei laiene kõikjale ning pole vaja lakkamatatult kohaneda, vaid asjad peaksid märksa lihtsamad olema. 
Kas me oleme omavahel sümbioosis? Tõenäoliselt küll.
Õpilased loevad ja vaatavad, on mõtlikud. Nojah. See on elu...
______________________________________________________
NB* kõik pildid on õpilaste loal kasutusele võetud ning tekst on sündinud tunnitöö tulemusena
PS: ma jään ellu. Ikka veel ja jälle.

esmaspäev, 12. september 2016

Juhtmevabadus


Hahahahahaha. 
Sellise sõnaga haakuvad mitmed kohad, mis on juhtmevabad. Nt inimesed, kelle ajupoolkerade vahelised sillad ei lülitu vajalikul määral ümber, mõtlemine on aeglane või on ta muul moel veider - see inimene olla juhtmeteta. Vahel tuleb meelde ka mingi laulu sõnad: "Tõmba juhe välja seinast..."
Kuid elektri ja tehnika ajastul on oluline, et mingid juhtmed kuskil peaksid tolknema - küll abistavatest kodumasinatest pungil elamises kui ka selles meediaajastu vidinateohturusest tingitud elukeermes. No et arusaadavam oleks - selleks, et minu lameekraansesse telekasse pilt tuleks, siis on vaja asjandust, mida nimetatakse digiboksis, siis on vaja ruuterit ja seejärel ruuterisse tulevat kaablit, mis telefoniühenduse kaudselt minu majja oma teavet laotab. Kuid telekal on veel toitejuhe ja ruuterile peab elekter kusagilt sisse piiluma ja adpater nõuab oma osa. Lisaks veel läpakas laual ja kõlarid ja laualamp ka. Ning oma nutiseadet tuleb joota, sest muidu ...muidu on asi lihtsalt megapaha.  See on loo üks pool. 

Lool on veel ka teine pool - kõikidest masinatest kiirgavad mingid tulukesed, mis annavad teada, kas mingi asi on töhe lülitatud või mitte. Öösel tundub, et ma magan oma tegelikult võrdlemisi nappi ja pealiskaudset und pilkases pimeduses, Kruks kaisus kurrumas, aga tegelikkuses sädelevad erinevates toanurkades rohelised ja punased ja sekka sinisedki täpid.
Ilmselt on nii privaatsus kui ka juhtmevabadus pelgalt illusioonid. Muutumine ajas ja muutumine juhtmeteta/juhtmetega olekus...



neljapäev, 1. september 2016

Seitsmendikega sügisesse


Nii, nii. Suvi möödas ja uus õppeaasta on kogu oma kihavas täiuses õlale patsutamas. Päevalilled kõrguvad, kõrvits (sellel aastal üks suur ja priske pall peenras) ootab korjet, oder võrsus kenasti, kuid midagi sellega peale polnud küll hakata. Õunasaak jääb viimaste aastate üheks kasinamaks, kuid see-eest on kaks sõstrapõõsast väga naksakad marju andma. 
Seda suve saab kokku võtta nelja tegevuse kaudu: Krugeri tulek, isa surm, magistrantuuri astumine ja Lilli biograafia lõpetamine. Mitte, et meil poleks suvel muud tegemist olnud - sünnipäevade tähistamine, üritustel käik, reisimised, rannad ja muuseumid. 
Suved pole sarnased, nad ei peagi seda olema. Ning nüüd jäävad mõned kuupäevad nii kahetsusväärselt kattuvateks - L poja sünnipäev ja minu papa lahkumine... 
Tõdesin kuidagi nukralt ühel hommikul, et tõesti, nüüd peab rääkima mõlemast vanemast mineviku vormis ja uusi elamusi juurde saamata. Kõik, mis kunagi oli.....
Kuid elama edasi peab ning sipelgana seegavasse sügisesse kavatsen ma viia suitsetamisest loobunud enda (täielikult ja hetke pealt sündinud otsus, muuseas Haapsalu reisi ajal), järjekindlalt kasvatava, õpetava ja õppiva loomuse ning  tõdemuse - mitte ühtegi hetke ei tohi raisata tühjade tegevuste peale. 
ELADA tuleb siis, kui selleks on KÕIK võimalused olemas.