Minu blogide loend

neljapäev, 4. august 2016

Kloostri Ait

Kuskil 90.ndatel puutus mulle kätte üks omamoodi põnev teos - Hans Luige "Keelatud vili". Raamat rääkis bioloogidest, bioloogiast ning selle teadusharu veidi filosoofilisematest tasanditest. Üks tegelane, Ardi Urban kirjeldab  Tartu melu 50.ndatel: "Ah, milline möll käis suviti "Varsakoplis", sõjajärgse Tartu lustiaias! Mäelt kostsid rütmikad foksid ja igatsevad tangod üle õhtuse linna, kutsusid ja lummasid. Kõrgel põlispuude okste küljes hõõguvad prožektorid heitsid läbi haljaste võrade tantsuplatsile mahedaid rohekaskollaseid helke ja jätsid armunute meeleheaks põõsatagused hämaraks. Neid teineteise leidmise ja kaotamise draamasid, farsse ja tragöödiaid, mis siin paari õhtutunni jooksul aset leidis!" (Luik 1989: 163)
Meile meeldib poistega linnas kolamas käia - kõikides muuseumites ja näitustel, galeriides, tänavatel, kirikutes, hoovides - et lihtsalt tajuda ja kogeda ja mäletada. Meenutada. 
Täna sattusime pärast Meremuuseumi Vene tänavale ning plaaniga pisut pala põske panna, viisin pojad Kloostri Aita. 
Seda nüüd sisuliselt tühja ja kliendivaba ruumi, kus menüü on olematu, üks väheldane lett, mille tagant tellida ning võrdlemisi nipsakas neiukene teenindamas...vallandusid minus analoogselt Ardi Urbanile, võimsalt kirjeldavad mälestused. 
Milline möll käis Aidas, sõltumata nädalapäevast, aastaajast või kellatunnist. 
Hea söök, mõnusad joogid (eriti sealne hõõgvein!), huvitav atmosfäär, sepsitatud toolid, pikk baarilett, tihti elus muusika ja elav tuli.  
Stuudioteatri Theatrum tegelased tihti kohvitamas, vennad Johansonid kitarriga, erinevad boheemlased, kunstnikud, ärimehed - neid kohtinguid, kohtumisi, suhtlemisi ja muidu elevust, mis selles ruumis valitses. Tõsiselt mõnus meeleolu. Seal tutvusin ma armeenlasega, kes mind maalis (huvitav, kuhu see pilt kadus?), seal istusin ma armukese staatuses oma kaaslasega....
Sealt sai mõnelgi korral mindud edasi peole, seal sai nutetud südamevalu välja, seal sai flirditud. Seal valmistas üks kunagisi meessõpru totaalselt häbi - mittetöötav üliõpilane, stepptantsust, militarismist, viskist, Naissaarel talvisel ellujäämisel hundinuiasid sööma õppinud, higistavate käte ja punase põskhabemega ja kohutavalt r-põristav, saatuse irooniana just R. Oujee.. see vast oli naljaks suhe, möödas üle 18 aasta, aga vahel ajab ikka veel muigama.
Tema näiteks tuli mulle tööle vastu, helistas kolm korda vahetuse jooksul, tegi ennast rõõmsalt minu kolleegidele ennast tuttavaks ja hakkas võrdlemisi tutvuse alguses kõnelema igasugu huvitavaid asju. Tutvusime vist kunagi mingil poliitilisel üritusel. 
R-le meeldis väga puhas viski ja kord, kui olime kõndidnud lumises linnas, kus R mulle näitas erinevaid maju, kust ta suve jooksul oli mööblit kolinud, maanudsime taas Kloostri Aidas. Ta tellis endale sõbraliku 8 cl (on vist selline mõõt?) viskit ja hakkas toona siis 46 krooni maksnud joogi eest tasuma.... hoiupõrsast võetud viiesendistega, mida oli terve suur kilekotitäis.... 
Baaridaam üle lugema ei hakanud ning heitis pärast meie poole ikka väga-väga-väga ettevaatlikke pilke. R suitsetamisharjumus oli ka muide imelik ja just Kloostri Aidas ma seda tähele paningi: ta tegi uue sigaretipaki lahti, võttis ühe välja ja pani selle tagurpidi pakki tagasi. Siis süütas alati TIKUGA suitsu põlema, tõmbas esimese mahvi ja ülejäänud aja koputas sigaretilt tuhka tuhatoosi. Selline see R oli.... 
Ühte oma tuttavat nägin ma just ja alati Aidas. See oli nagu üks üldine kohtumiskoht.  Tohutult tõmbav asutus.
Ja nüüd seda söögita ja joogita, inimestevaba paika vaadates - no mõistan, et äril on tõusud ja mõõnad ja üldse on asjad nüüd juba kaua teisti, kuid... ma nii igatsen seda hõngu, mis 20. sajandi lõpus Aida kohal ja ümber hõõgus. Praegu nägin ainult tuttavat klaverit (aga vahest polnud seegi enam see?) 
Muusikaalset tegevust näib seal toimuvat, aga muu? Kõik muu?

Üldse meenuvad mulle veel mõned vanalinnas asunud söögikohad: Müürivahes oli üks pannkoogimaja Creperie(?); Pikal tänaval oli Club Havana ( nüüdne Clayhills), kus sai tequila ja salsaga veedetud ikka väga paljusid õhtuid; kuskil oli Pudru&Pasta - seal käisime pärast kolmapäevaseid lisaeriala teatrikursuse loenguid ja praktikume söömas.. 
Harju alguses oli George Brown (?), kust me korra arvet maskmata ära jalutasime. 
Vabaduse väljaku ääres oli paljude kohtingute algus, lõpp ja vahepeatus Metropol...
Kuid südames oli mul Aida tühjuse üle kurb meel. Ühe ajastu lõpp. Nii kahju. Kui seinad sõneleks, kivid kirjeldaks, lagi leelotaks, põrand pajataks....
________________________________________________________________________________
Kolm esimest foto veebist, pasunad ja klaver isiklik looming

Kommentaare ei ole: