Minu blogide loend

neljapäev, 25. august 2016

2x13


Ükskord, nii 13 aastat tagasi, oli esmaspäev. Selline hilissuviselt sombune. Nagu ikka augustis, selle lõpusirgel. 
Kuni kella kaheni päeval kõlasid tunnid selles päevas nagu ikka tunnid selles päevas kõlada võivad. Kusjuures tüütult külgsed tunnid, kuigi mingi muutuse ees. Selg tuikas ja pallina ümar keskkoht pakitses kuidagi teisti, kuid ei midagi enneolematut. Kuni see päev muutus selliseks, mida tavaliselt inimsed ütlevad nii avalikult, salaja, endale kui ka teistele - sellel päeval muutus kõik.
Senine hedonistlik endasse vaatamine ja pelgalt enesega seostunu seiskus, jäi paikseks ning kadus sootumaks, sest asemele astus määratult suurem ja võimsam. Nõudlik kõnd, teokas tajumine, et mitte kunagi enam pole nii nagu varem.  
Ooo jaa, need tunnid ei lähe mul mitte kunagi meelest. 
III korrus, suur ja avar tuba: istmed, padjad, toed ja voodi. Seegav personal. Ärritunud vanaema, sünnitav ema.
OMG - praegu mõtlen nendele tundidele ja ......ma ei vahetaks neid mitte ühegi hetkega ära. Nad on siin, nad on minu, nad on olemas. 
13 aastat hiljem, MU POJAD.
Tee on praeguseni veel kulgenud suhteliselt konarusteta või üldse... oleks teadnud, et laste kasvatamine võib intesniisvselt loominguline ja seikluslik tegevus olla, siis oleks raudselt sellele rohkem ainest (lapsi juurde) tekitanud. Kuid ka kahest on mulle piisavalt.
Ning just täna  aastaid tagasi nad koputasid minu lihaskonnale nii tugevasti, et 22.23 ja 22.25 näidati esimest ja teist poega - üks tõsine ja vaikne, teine lärmakas ja turris, aga nii omad, et see pilk, mille nad minu silmadesse heitsid, muutis alatiselt kogu minu südame ja hinge.  

esmaspäev, 8. august 2016

Rannalooderdus

Olen tõeline rannalooder. Suvel, vabadel hetkedel olen ma tõenäoliselt kuskil mereäärses kohas, rannalinal päikest püüdmas (jah, ma tean, et jummala kahjulik ja puha, aga tegelt ma ei pea vaeva nägema - päike lihtsalt naakub külge), merevees sulistamas ja poegadega palli loopimas. 
Rannas on aega inimesi vaadata - perekondi, noori, vanemaid inimesi. 
Meeldiv on tõdeda, et liikumine on moes ja sellega tegelevad isegi palju vanemad  inimesed, sealhulgas ka daamid. Kaks venekeelset memme kõndisid ühel rannakorral meist mitu korda mööda, kuulsin nende jutust katkendeid, mõlemad rääkisid oma põlveliigestest, mille tõttu nad nüüd hoolega kõndimas olidki ning üks memmedest soovitas mingit lehekülge vaadata, mille talle lapselaps FB kaudu oli jaganud...
Eile lasin võrdlemisi suurtel lainetel ennast üle rullitada, istusin rannajoonel ja  püüdsin mõtleda, kuid see ei õnnestunud - mürast, lastest, vanematest, kodust, tulevastest õpingutest, autosõidust - ning eemal kõndis üsna uudishimulik taks. Selline roostekarva sõbralik loom. Tuli mulle lähemale ja uudistas tõsiselt, nuhutas mitu korda ja kui peremehega eemale kõndis, siis vaatas korduvalt tagasi. Veider, kas selles koeras elas mõne minu kunagise lähedase hing, et ta mind sedasi kaes? Või oli isegi taksile üllatuseks, et üks isik endalt lainetusi rannale lasi voogata (?)...
Mõned  ei saa üldse aru, kuidas  on võimalik rannas logeleda. Ning alati on mul kulm üllatusest juuksepiiril: mina ju ei kritiseeri nende puhkamise vorme, nagu näiteks pidev taimede korjamine ja kuivatamine, reisimine, remontimine, orienteerumas käimine, peenramaal müttamine, hoidistega jahmerdamine. 
Minu lõõgastus on lihtsalt selline, et ujun ja loen, päevitan ja vahin pilvi, võimlen vees ja hõõrun liivaga - pea saab sisuliselt tühjaks teha, mitte midagi ei pea planeerima, organiseerima, analüüsima, sünteesima, tegema. Lihstalt seisad ja oled. Lesid ja elad. Päevitad ja laisked. Parim viis ennast täis laadida!!
Ja see rannalooderdus on nüüd viimase seitsme aastaga uuesti päevakorda  tõusnud, sest siis kui poisid väiksed olid, ei saanud kuidagi logeleda, vaid pidi alati silmad valvsad hoidma, et üks punamütsike (poegadel olid nimelised mütsid ja püksid, et nad ära ei kaoks) minema ei jookseks, vette ei kukuks, ära ei varastataks. Mäletan, kuidas ma mingil hetkel ei suutnudki nendega kusagil käia, vaid tekitasin koduaias omamoodi plaažisüsteemi - R ja R istusid suurtes pesukaussides, liivavormid, ämbrid ja koduaiaõuemuru pihkudes ning tundide kaupa muretut päevitamist minul ning mulistamist nendel.  Aga randades neid kivide loopimisi, lossi ehitamisi, müttamist ja möllamist....
Muidugi oli valvas pilk peal (ma ei unustanud mitte ühtegi ema või vanaema toodud näidet sellest, kuidas lapsega juhtus midagi, kui ema oli sealsamas kõrval: "Sirly, pea meeles, et palju kergem on ohata kui oiata! Iga kord, kui väikese lapsega juhtub õnnetus, siis seepärast, et lapsevanem ei suutnud tagada oma lapsele turvalist ümbrust.")
Eilegi käis südamest jõnks läbi, kui vanem poeg korraks kõrge lainetusega silma alt kadus, aga noh, nad oskavad ujuda, kuigi tasub alati valvas olla.
Tulid meelde ajad E-ga, kord Valklas või äkki oli Kaberneemes, kui me veidi hullasime ja üks kuldse retriiveri peremees "ei lasknud ennast asjast segada" või me Tabasalus kivide peal täringuid veeretasime. Või Vaskjala veehoidlas sukledusime. Või Paralepa rannas ootamatuid sügavusi kogesime. E-l oli harilikult katkise sangaga kilekott näpu vahel (lestad ja mask) ning suur arbuus kaenlas. Sõime seda,  lahendasime ristsõnu, päevitasime. Ujumisest hingetuna, tõmbas E endale rätiku ümber ja väristas pisut siniseks tõmbunud huult (siis kui külmemad tuuled puhusid - sale nagu ta oli)....
Ühesõnaga sai randades käidud. 
Nüüd on väga korduv vaadata R&R, eriti vanemat poega, kui too E-le sarnaselt veest tulles hingeldab ja rätiku ümber võtab, alumine huul külmast sinine (sale nagu ta on..)
Suvi, rand, ujumine, päike....loodri unelm. 

neljapäev, 4. august 2016

Kloostri Ait

Kuskil 90.ndatel puutus mulle kätte üks omamoodi põnev teos - Hans Luige "Keelatud vili". Raamat rääkis bioloogidest, bioloogiast ning selle teadusharu veidi filosoofilisematest tasanditest. Üks tegelane, Ardi Urban kirjeldab  Tartu melu 50.ndatel: "Ah, milline möll käis suviti "Varsakoplis", sõjajärgse Tartu lustiaias! Mäelt kostsid rütmikad foksid ja igatsevad tangod üle õhtuse linna, kutsusid ja lummasid. Kõrgel põlispuude okste küljes hõõguvad prožektorid heitsid läbi haljaste võrade tantsuplatsile mahedaid rohekaskollaseid helke ja jätsid armunute meeleheaks põõsatagused hämaraks. Neid teineteise leidmise ja kaotamise draamasid, farsse ja tragöödiaid, mis siin paari õhtutunni jooksul aset leidis!" (Luik 1989: 163)
Meile meeldib poistega linnas kolamas käia - kõikides muuseumites ja näitustel, galeriides, tänavatel, kirikutes, hoovides - et lihtsalt tajuda ja kogeda ja mäletada. Meenutada. 
Täna sattusime pärast Meremuuseumi Vene tänavale ning plaaniga pisut pala põske panna, viisin pojad Kloostri Aita. 
Seda nüüd sisuliselt tühja ja kliendivaba ruumi, kus menüü on olematu, üks väheldane lett, mille tagant tellida ning võrdlemisi nipsakas neiukene teenindamas...vallandusid minus analoogselt Ardi Urbanile, võimsalt kirjeldavad mälestused. 
Milline möll käis Aidas, sõltumata nädalapäevast, aastaajast või kellatunnist. 
Hea söök, mõnusad joogid (eriti sealne hõõgvein!), huvitav atmosfäär, sepsitatud toolid, pikk baarilett, tihti elus muusika ja elav tuli.  
Stuudioteatri Theatrum tegelased tihti kohvitamas, vennad Johansonid kitarriga, erinevad boheemlased, kunstnikud, ärimehed - neid kohtinguid, kohtumisi, suhtlemisi ja muidu elevust, mis selles ruumis valitses. Tõsiselt mõnus meeleolu. Seal tutvusin ma armeenlasega, kes mind maalis (huvitav, kuhu see pilt kadus?), seal istusin ma armukese staatuses oma kaaslasega....
Sealt sai mõnelgi korral mindud edasi peole, seal sai nutetud südamevalu välja, seal sai flirditud. Seal valmistas üks kunagisi meessõpru totaalselt häbi - mittetöötav üliõpilane, stepptantsust, militarismist, viskist, Naissaarel talvisel ellujäämisel hundinuiasid sööma õppinud, higistavate käte ja punase põskhabemega ja kohutavalt r-põristav, saatuse irooniana just R. Oujee.. see vast oli naljaks suhe, möödas üle 18 aasta, aga vahel ajab ikka veel muigama.
Tema näiteks tuli mulle tööle vastu, helistas kolm korda vahetuse jooksul, tegi ennast rõõmsalt minu kolleegidele ennast tuttavaks ja hakkas võrdlemisi tutvuse alguses kõnelema igasugu huvitavaid asju. Tutvusime vist kunagi mingil poliitilisel üritusel. 
R-le meeldis väga puhas viski ja kord, kui olime kõndidnud lumises linnas, kus R mulle näitas erinevaid maju, kust ta suve jooksul oli mööblit kolinud, maanudsime taas Kloostri Aidas. Ta tellis endale sõbraliku 8 cl (on vist selline mõõt?) viskit ja hakkas toona siis 46 krooni maksnud joogi eest tasuma.... hoiupõrsast võetud viiesendistega, mida oli terve suur kilekotitäis.... 
Baaridaam üle lugema ei hakanud ning heitis pärast meie poole ikka väga-väga-väga ettevaatlikke pilke. R suitsetamisharjumus oli ka muide imelik ja just Kloostri Aidas ma seda tähele paningi: ta tegi uue sigaretipaki lahti, võttis ühe välja ja pani selle tagurpidi pakki tagasi. Siis süütas alati TIKUGA suitsu põlema, tõmbas esimese mahvi ja ülejäänud aja koputas sigaretilt tuhka tuhatoosi. Selline see R oli.... 
Ühte oma tuttavat nägin ma just ja alati Aidas. See oli nagu üks üldine kohtumiskoht.  Tohutult tõmbav asutus.
Ja nüüd seda söögita ja joogita, inimestevaba paika vaadates - no mõistan, et äril on tõusud ja mõõnad ja üldse on asjad nüüd juba kaua teisti, kuid... ma nii igatsen seda hõngu, mis 20. sajandi lõpus Aida kohal ja ümber hõõgus. Praegu nägin ainult tuttavat klaverit (aga vahest polnud seegi enam see?) 
Muusikaalset tegevust näib seal toimuvat, aga muu? Kõik muu?

Üldse meenuvad mulle veel mõned vanalinnas asunud söögikohad: Müürivahes oli üks pannkoogimaja Creperie(?); Pikal tänaval oli Club Havana ( nüüdne Clayhills), kus sai tequila ja salsaga veedetud ikka väga paljusid õhtuid; kuskil oli Pudru&Pasta - seal käisime pärast kolmapäevaseid lisaeriala teatrikursuse loenguid ja praktikume söömas.. 
Harju alguses oli George Brown (?), kust me korra arvet maskmata ära jalutasime. 
Vabaduse väljaku ääres oli paljude kohtingute algus, lõpp ja vahepeatus Metropol...
Kuid südames oli mul Aida tühjuse üle kurb meel. Ühe ajastu lõpp. Nii kahju. Kui seinad sõneleks, kivid kirjeldaks, lagi leelotaks, põrand pajataks....
________________________________________________________________________________
Kolm esimest foto veebist, pasunad ja klaver isiklik looming

esmaspäev, 1. august 2016

August ja hõng

Hommikud on reeglina värskusest õiduvad ning aastaaegade vahelduses on ka igal päeva algusel oma ilme, mekk ja lõhn.
Lapsena vanaema ja vanaisa juures mäletan ma  ärkamisi, kui neil alles loomatalitus pooleli, põlislaane hämarus mõjus süngelt ning pikkadest sibulavagudest hoomas täiesti üheselt mõistetavat küpsemise lõhna. Olid augusti varased hommikutunnid.
Pärast eilset äikest oli õhtu jahe ning koduhoovi kask pudistas kasehelbeid - selge märk, et varsti ongi jälle käes õunte kukkumise, kolletuvate lehtede aeg. Aasta esimene pool tiksus ennast minevikuks, nüüd siis teine poool käimas ja tegudeohtrust kandub igasse päeva - kas ma seda siis ise  tahan või mitte.
Päevad on tihedat tegemist täis - Kruger, pojad, aed, maja, biograafia, millega ma enam ei taha vist mitte kunagi tegemist teha, aga mis saab nüüd oma sisutoimetamise ja ka keele toimetamise järel viimast lihvi. Oi Lilli, sinust ja sinu loomingust on mulle küll elupäevade lõpuni. Ma olen püüdnud viimaste aastate jooksul prometoloogina koguda kokku kõik tema kirjutatud raamatud ja nendest ilmunud kordustrükid (eestikeelsed, välismaistega ma ei viitsi jännata). Kuid nüüd on ta pea kaheksa aastat minu elus ja mõtteis elanud ning ma nii soovin, et ta juba välja koliks. No selle nädala lõpus peaksin saama vist käsikirja viimistletuks lugeda ja ära saata.
Aga tegemist on olnud veelgi. Näib, et saatus ei taha mul mitte lasta unustada tõika, mille kohta võiks laulda: "Oo, valges kitlis näitsik, jäta siia käed, mis mul tervise tõid."
Juuli eelviimasel nädalavahetusel, päev enne poegade spordilaagrisse minekut, oli pühapäeval väga veetlev ilm. Käisime rannas ning nautisime ilusat aega. Pirital olid osad teed natukene kinni, sest toimus Lauri Ausile pühendatu tuur. Vist oli 120 km pikk see tuur. 
Igatahes õhtul, kui ma arvutis tööd tegin, siis märkasin aknast, et mingid ratturid panid siit ka mööda. Üks rattur aga sõitis kuidagi vinka-vonka ja siis teda enam näha polnud. Tegin paar sekundit tööd, kuid vaist ei andnud asu. Vaatasin uuesti välja ja nägin, et vinka-vonka loogelnud rattur oli asfaldil pikali. Küsisin, et kas ta on purjus või? Kukkuja vastas, et tal on diabeet.
Täitsa üllatav, kuidas minus alati vallanduvad sellised imelikult peidus olevad oskused. Ma pole kolm aastat haiglas töötanud, neli aastat on viimasest erakorralisest situatsioonist möödas ning mul peaksid olema ju oskused roostes, aga ei - mahl ja mesi, rätik ja poegadele antud korraldused - kõik need tulid vist 10 sekundiga.
Tuli välja, et see gümnaasiumipoisike ei olnud söönud korralikult ning pikk tee kurnas organismi ära, ta oli sisuliselt koomas. 
Mahla ja meega sai ta ennast siiski korda, kuid ta oli ennast hullult puruks kukkunud. Ühesõnaga, tuli teda pesta ja siduda, helistada emale, tellida transport ja viia koju. Õpetussõnad peale lugeda.
Ema tuli õhtul poja jalgrattale järele ning nad olid mõlemad tänulikud. Minul jällegi oli hea meel, et aidata sain. 
Siis ma mõtlesin oma ema sõnade üle järele, kui ta alati tänaval lebaja juurde läks ning tegutsema asus: "Sirly, see on ju kellegi poeg, vend, isa või abikaasa, keegi kuskil ootab teda. Sa ju tahaksid, et sinu lähedasega samuti tehtaks? On ju nii?" Kukkuja ema sõnad läksid samasse väravasse ja hinge - ma laususin talle, et ta oleks samuti talitanud nt minu poegade puhul....
Ja nüüd siin  esimese auguti varastel hetkedel ma mõtlen - kas see oli kuidagi märgiline moment, et muidu teadlik diabeetik oma rattaga just minu maja ees pidi pika langemise tegema? Et ilmselt ainsa selle maja ees kodutänaval, kus elas inimene, kes teadis, mida teha tuli (no enam-vähem).
Pisut põnevust veel - minu napilt kolmekuune kassipoeg on tõeline kütt. Ilmselt lähedalasuva toitlustusasutuse remontimiste käigus on meil naabriga mõlemal märgata teatud näriliste väiksemamõõdulist invasiooni. 
Kruger, see teravaküüneline ja lihamaias, vahel söösthüpetega liikuv nurrupadi, on kahele hiirele 1:0 teinud. Esimesega ta pisut ikka müras ka, aga teine kahjur oli vait kui sukk. Veider, kas vastu külmemaid aegu otsitakse kohta, kuhu kolida elama? Nüüd on Kruks majas, küllap saame lahti ka hiirtest.
Vaikselt veerevad mõtted aga sügise poole, selle sügise poole, kus nüüd ei ole võimalik kummalgi vanemal enam sünnipäevi tähistada, vaid peab kasutama 'sünniaastapäeva' 
No seniks veel on aga puhkust jäänud mõne nädala jagu, tahaksime veel ühe spaaretke teha ja siis on juba poegade 13. sünnipäev tulemas. Mõelda vaid, 13. sünnipäev!!! (ja esimene selline, kus pole enam ühtegi vanavanemat alles, sest E ema - noh, vanaemaks siiski saadakse ja tiitel teenitakse välja, muidu on lihtsalt eesnime pidiv kutsutav naisisik, minu vanemad ja E isa - nemad on seal kuskil ja ilmselt hoiavad igaüks vastavalt vereliinile meil silma peal)
13 aastat tagasi istusin ma 30-kraadises kuumuses ja lõõtsutasin sõstraid korjates, kõht kummuv nagu vaala selg. 
Nüüd on tulemas seitsmes klass, teismeiga, iseseisvumine, suur sööma ja maailma teisenenud adumine. 
Hüva, nii see juba kord on ja selle vastu ei saa.