Minu blogide loend

laupäev, 2. juuli 2016

"Wondrous Boccaccio"

Ilmselt on õige, kui öeldakse, et igavus on tegelikult vajalik ning hea. Mõte hakkab töötama ning vahel surub inimene maha ka kõige tugevamad eelarvamused millegi suhtes, pelgalt seetõttu, et tal on natukene igav.
Üks eelarvamusi on mul näiteks muukeelsete filmide suhtes. Vene, inglise, saksa omadega seda veidrat tõrget pole, aga mingil põhjusel ei ole ma pea kunagi olnud suur hispaania, itaalia, prantsuse, taani, soome etc filmide austaja; kuigi iga nimetatu seas on olnud oma häid ja säravaid hetki: "Tõrksa taltsutus" ("Il Bisbetico Domato")1980; "Lola jooks" ("Lola rennt") 1998;  "Luurerühm" ("Rukajärven tie") 1998; "Babett'i pidusöök" ("Babettes Gæstebud") 1987; "Kõik minu emast" ("Todo sobre mi madre") 1999. Lihtsalt mingi seesmine ületus on alati olnud vaja teha, kuid ütleme nii, et see on igati ületamist ka väärt olnud. Filmides on olnud tugevad lood, head näitlejavalikud, põnevad režiilised lahendused, originaalsed ideed ja tõsised probleemid. Pinge, emotsioon, kulminatsioon - kõik on olnud paigas. 
Kuna enamik telekanaleid toodab üksjagu mõttetust, siis on väga vähesed asjad, millele aega kulutan. Kuid enne magama jäämist ma siiski aeg-ajalt mingile salvestustele pilgu heidan - olen pannud sellised enam-vähem jälgitavad asjad tallele. Eile tabasin ma aga ennast hetkest, kus tõsiselt - mitte midagi polnud vaadata (vabandust eesti teletootjad, aga enamik teie asju on lihtsalt jubedad ja neid ei saa jälgida, sest stsenaariumid on nii nõrgad - lihtsad, skemaatilised, intriigita ja odavale naljale üles ehitatud. "Varjudemaa" oli üks väheseid erandeid).
Nii ma siis otsustasin luusida filmiriiulil ja videolaenutuses ning mulle jäi silma üks itaalia film, "Imeline Boccaccio" ("Maraviglioso Boccaccio") 2015. aastast. Vendade Paolo ja Vittorio Taviani võrdlemisi mugav käsitlus Giovanni Boccaccio maailmakuulsast ja tuntud "Dekameronist". 
Küll kirjandusteadlasena, kuid siiski söandan ma tunnistada, et mulle see raamat ei istu. Idee ja teostus on huvitavad, seda ma ei eitagi, aga ma ei tea mis ja miks mind häirib. Lugude rohkus? Tegelaste äärmuslikud iseloomud? Võõrapärasus nimedes, linnades, asukohtades, objektides ja kogu kultuuris üldse?
No see selleks, kindlasti on inimesi, kes suudavad une pealt teost mitmete teooriatega tõlgendada ning seoseid luua erinevate ideoloogiate, religioonide, tõdemuste, uskumuste, filosoofiate etc vahel.
Vennad Tavianid (tänu filmile sain ma teada, et sellised vennad on olemas - see on siis tänase päeva uus info. Teate ju küll, mida öeldakse - päev on korda läinud siis, kui sa oled teinud vähemalt ühe praktilise asja ja saanud teada vähemalt ühe uue teabe) on valinud sajast loost viis, ning nendest teinud sellise lihalike rõõmude, armastuse nimel ohvriks toomiste, hülgamise ja totu narrimise veidra segupuntra, mille tasutaks on  võrdlemisi tõetruud kostüümid (mõeldes säilinud maalidele tollest muidu räämas ajast), usutav miljöö ja võrdlemisi hästi kujutatud katk. 
Kuid... issand kui kohutav oli näitlejatöö!!! Igas loos - nii raamis, kui ka räägitud lugudes - nii mehed kui naised. Puised, mehhaanilised, ülepingutatud emotsioonidega, teatraalsed. Iga hingetõmme, žest, naer, nutt, kõnnak, tegevus - kõik olid nagu halvas rahvateatris, kus näitlejad tulevad kangete selgade ja jalgadega eesriiete vahelt lavale, teatavad midagi liigdiktsooniliselt ning lähevad ilmselt kergendusohkega lava taha tagasi. Pärast aga ollakse pisarateni õnnelikud ning õnnitletakse iseennast ja lavapartnereid edukalt korda läinud etenduse puhul...
Ka operaatorid olid veidrad. Kuna filmindus oli kunagi minu salajane südamesoov, siis ma ikka aeg-ajalt püüan ennast kujutada mõne filmiisiku (olen sooneutraalne!!) saabastesse ja suhestun filmi kaadritaguse maailmaga. 
On tõeliselt häid võtteid ja on tõeliselt halbu võtteid. No ja selles filmis oli viimaseid pigem rohkem. Plaanide vahetus ja kaameralibin olid kuidagi nii võltsid. Ometigi on ju Tavianid  väga pika kogemusega tegijad. 
Huvi mõttes juutuubitasin veidi ja viisin ennast veljede töödega kurssi - ei, need on olnud head filmid (NT: "Padre Padrone" aastast 1977). 
"Maraviglioso Boccaccio" - ettekujutus suure meistri tööst polnud päris see ikkagi. Ma jäin hoopiski mõtlema Giovanni enda elu peale, millest on üllatavalt palju teada. Millisesse lukku ta ennast peitis? Oli ta üks nendest pakkujooksnutest? 
No ja lihalikkusele andis ta ise ka palju juurde, sest oli suisa kolme sohilapse isa....
Meeldis mulle film või mitte, aga ei saa vaielda Giovanni panusesse maailmakirjanduses ning kogu sellele mahukale jäljele, mille ta enesest maha jättis. 
Ligi seitse sajandit hiljem on tema loomeviljapõhisus kriitika objektiks... Kõik seda vist järele ei tee. Aga mine tea...
Mina ootan igatahes huviga seda režissööri, kel on julgust lavastada nt "Jumalik komöödia".

Kommentaare ei ole: