Minu blogide loend

reede, 8. juuli 2016

Isale....

Jaanuari alguses helistasin isale ning ta hääl oli ära. Küsisin, kas ta on külmetanud. Ta vastas, et vist küll. Ütles, et mingi muna on ka kaelale tõusnud. Siis hakkasid asjad kuidagi ühtlases voolus minema. Halvemuse poole. Haigla, uuring, uuringu vastused, uued uuringud, vastuse ootamine ja.... onkokonsiilium.
Inimesed on kindlasti kogenud hetki, kui neile tundub, et üks sekund muudab kõike. Kas tegu või sõna. Meie puhul sõna. Õigemini üks pikk ja keeruline lause, milles olid sõnad 'kaugelearenenud vähk' ja 'metastaasid kopsus'.
Me pidasime mõlemad isaga hinge kinni, see tundus liiga... väljaspool teadvust jäävat. 
Minu isa? Tervise etalon? Mees, kes pole sisuliselt kunagi ühtegi suitsu teinud? 
Lapseliku egoismiga mõtlesin, et mis siis nüüd minust saab, et ema enam pole ja nüüd siis isa ka...
Aga kõik need kuud, mis diagnoosi saamisest möödusid, kõik need gastrostoomid ja toitmised ja hooldusvahendite muretsemised ja keemiaravid ja järjest põduramaks jääv mees. Iga kord, kui teda vaatamas käisin, lõikas nuga südamesse. 
Palusin loodust, saatust, ema - ei midagi, nii see on siis läinud ja nüüd nii ta ka on.
Mul ei ole enam isa. 
Seda isa, kes mu venda kärutas ja vannitas ja kellele kõiki poisiks ja meheks olemisega seotud asju õpetas.
Seda isa, kes mind nägi esimest korda kolmenädalavanuselt, isa, kes ütles, et too sõit koju tagasi (nad olid vist Angoolas?) oli kõige pikem.
Seda isa, kes mind süles kandis, kui ma tänaval väsisin ja restoranis minu portsjonid lõpetas,
Seda isa, kes mulle patsikumme ostis ja lõpmatu kannatlikkusega igal õhtul "Sinihabet" ette luges.
Seda isa, kes mulle matemaatikas neid tüütuid kolmnurki õpetas ja kõik ruumilised objektid valmis tegi.
Seda isa, kes oma ämma-äia juures sibulavõtul mängleva kergusega sajakiloseid kotte siia ja sinna vinnas.
Seda isa, kes  mind ujuma õpetas ja kes mulle liuvälja valas.
Seda isa, kes oma ema ausatas ja armastas ning teadmata oma vanematevaheliste suhete tegelikkust (seda saavad hinnata siiski ainult nemad kaks), tegi emale mitmel korral liigutavaid kingitusi.
Seda isa, kes järgmisel päeval pärast minu poegade ootusest kuuldes meile tuli ja pidi mind katki kallistama.
Seda isa, kes mind ema matuste ajal toetas ja pärast seda oli KÕIGE PAREM VANAISA siinpool päikest.
Seda isa, keda ma olin näinud elus nutmas kolmel korral - oma ema matustel, minu poegade sünni järel ja minu ema matustel.
Seda isa, kes minu poegi rattaga sõitma ja suusatama ning ujuma õpetas.
Seda isa, kes meile igaks viimaseks seitsmeks suveks vinge reisi mõtles, marsruudi välja töötas ja kannatlikult kirikuid, muuseume, surnuaedu, näituseid vaatas, kuni mina endasse teavet haukasin.
Seda isa, kes mulle valge kihlamööbli aeda kinkis.
Seda isa, kes mulle kamina ehitas.
Seda isa, kes võimaldas mul magistrantuuris õppida.
Seda isa, kes....
Seda isa enam pole. Ta on läinud. 


Kommentaare ei ole: