Rahvusvahelisel veredoonorluse päeval, mida tähistatakse Austria biokeemiku ja arstiteadlase, veregruppide ja polioviiruse avastaja Karl Landsteineri auks, tulevad pähe mõtted nendest suurtest meestest ja naistest, kes tõesti on panustanud midagi sellist maailma hüvangusse, et panustatu kasutegur paneb kadedusest ohkama.
Kui vahva oleks olla see isik, kelle kohta öeldaks:"ruumi läks see ja see ning sealt ruumist astus välja SEE ja SEE" Tõsiselt olen imetlenud Marie Curied; Newtonit; Descartesi, kuulsat väepealikku Garibaldit; kosmoloogiasse panuse andnud Galileo Galileid; õenduse suurkuju Nightingale ja kõiki neid teisi, kelle elud põimuvad ajalooannaalidega.
Kuna mina selliste leebete ja pehmete valdade peal valitsen, siis silmapaitsvate avastustega ma maailma tõenäoliselt ei murra ka, aga lootust SUUREKS saada on alati, looming pakub kahtlemata suuri võimalusi ning mulle meeldib asjade juures see, et ma kõike tänast olen ISE saavutanud. (sest mitmete suurkujude seas on ikkagi massiliselt ka minu kolleege). Siit aga edasi.
Hiljuti oli üks põnev üritus. Minu kõige esimese diplomi omandamisest (vanamoelise nimega meditsiiniõde) möödus 20 aastat.
Meil on olnud kokkutulek 10 ja 15 aastat pärast lõpetamist, aga ülla-üllana märkasin ma kunagiste kursakaaslaste juttudes palju vilksatamas sõnu 'üldse' ja 'ei mäleta' - nad ei viinud kuidagi juhtmeid õigesse seina, et me oelme kokku saanud. Mind ja minu eideetilist mälu küll (v aa nimede osas, aga vaatan, et mälu hakkab tagasi tulema ka selles vallas) - ma võisin isegi seda öelda, mis kellegi seal ja seal selgas ja jalgas oli olnud...
No hüva - meenutasime vanu aegu, rääkisime lastest ja meestest, sai naljagi tehtud, sõime ja jõime, vahepeal muutusime teravaks, siis jälle leebusime - ikkagi palju aastaid sai vehitud loengutesse ja praktikatele ja pittu ja tutvumisõhtutele.
Umbses ruumis ajas janutama ning ma kahtlustasin, et veiniklaasist rüüpab lisaks minule ka keegi. Riesling mekkis ja istus hästi. Kuskil juba pimenevas õhtus tekkis mõte Ennu ratast külastada, aga alalhoidlike perenaistena olime lauale liigselt tellitud toidust endale valged toidukarbid nikerdanud ja sellega vist peole ei lähe (kuigi me kunagi E-ga kinos karbitäit restost tellitud pelmeene sõime)...
Nii saabusin ma siis pisut svipsus ja napsus koju ja heitsin magama, lootuses, et järgmine päev magan kenasti ja pikalt ennast välja, sest ikkagi ju puhkus ja puha.
Ärkasin ma kolme tunni pärast ning asusin energiliselt tegutsema. Igatahes kui L helistas ja ütles, et toob pojad kuskil päeva peale koju, oli minul korraldatud külmik, tehtud toormoos, kasitud köök ja ennastki, sest ... terve ülejäänud päeva viibisid minu juures kõik enam-vähem ja suuremal või vähemal määral lähedased inimesed: tuli A (ta on Eestis ja väidetavalt minu pärast), tuli sõber-kolleeg L-L ja siis tuli minu L ja pojad ka ja me istusime ja naersime ja olime rõõmsad ja õnnelikud ja üldse kujunes sellest kõigest üks vahva päev, kui ma kenas pohmeluses (päike liiga ere) toredatest inimestest ümbritsetuna tundisin ennast suurkujuna - tõesti, varsti võib avaneda hetk, kus ma adun, et ma olen vanemateta, kuid mul on väga vahvad sõbrad ja ma loodan, et see jääbki nii. Ning nende armastusest ümbritsetuna ei ole ma nii ripakil-sorakil, kui ematuna elades...
Aga tegelikkuses oleme me kõik suurkujud, kui tühised ja pinnapealsed meie elud-olud ja tegemised ka ei tunduks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar