teisipäev, 21. juuni 2016

Polaarpoiss


Vaatajana sõrmi Eesti filminduse pulsil hoides tuleb mul tõdeda, et meie režissöörid ja stsenaristid, näitlejad, grimmeerijad, helitehnikud, operaatorid ja üldse kogu see vahva summ ühe filmirulli jaoks, oskavad tööd teha. Midagi pole ette heita - mäng on usutav ja hingestatud; uus põlv noori näitlejaid oskab suurepäraselt esitada amoraalsust, seksuaalsust, emotsionaalsust, bipolaarsust etc.
Kõiges on olemas tunne ja tasakaal; mõte ja meel; tahe ja tõke; soov ja sund. Anu Auna debüüt väärib tunnustust, ta on asja hingega võtnud ning oskab inimest kujutada. Isegi pisut ekstreemseemas olukorras, kui seda tavaliselt  kohustuslikuks peetakse. 
Kõik tundub olevat justkui ok. Kuuled siin ja seal filminäinute arvamusi ning sellest kumavad positiivsed noodid. Aun on väga tubli, andekas ja osav, aga ikkagi ... alati on mõned agad, mis mind lihtsa naisena (samas üsna filmiteadlikuna) õige pisut painavad. 
Klišeelikkus, kuid annan aru, et tänapäevasel ajal on keeruline midagi kardinaalselt uut välja mõelda. Tegelaste hingeelu vastandlikkuse joonistamiseks oli filmimaastik õigesti valitud - Ülemiste raudteed (veider, et hingeliste kollosioonide kujutamiseks näivad kõik rööbasseadmed olevat suurepäraseks visuaalseks väljendusvõimaluseks - Tolstoist alates); vanad tehasehooned (minu meelest äärmiselt ameerikalik võte, olen seda näinud vähemalt kümnes erinevas filmis, kolmes nendest on kunstnikul/fotograafil stuudio vanasse tehasehoonesse ehitatud); kooruvate seinte, raudnaride ning plekknõudega hullumaja (et tõesti aru saada olukorra lootusetusest, kohe kerkis

silme ette "Changeling" Angelina Joliega peaosas); hubane lillepood (fotograafiks pürgiva Mattiase ema sissetulekuallikas, ilmselt vanaisalt päritud klaasverandaga, pisut lagunenud trepi, vana värava ja hiigpuhmasteks kasvanud põõsastega maja, kus siis Mattiase ema lillekimpe seab; emalik, hoolitsev ja murelik üksi poega kasvatanud, kuid nooremana siiski ilmselt seiklusaldis hipi); külm ja ultramoodne korter (otsekui vihuti viidates Hanna  kodujahedusele ja toetuse ning soojuse puudumisele). 
Lennusadamasse sissemurdmine; rannas šampuse joomine; noortepärane sünnipäevapidu; Mattiase sõbra bändiliikme vallatlemine Hannaga ja triibu tõmbamine; kanepi suitsetamine; filmi sissejuhatuses "tehniliselt korrektne, aga ilma hingeta" fotod, mis viivad uue ülesandeni teemaga "Lõksus"; sündmusteahelad, mille iga järgmine hetk on tegelikult etteaimatav. 
Kuni selleni välja, et otse loomulikult pidi Hannaga hullanud Ralf klaasidest läbi lennanuna saama sellise närvivigastuse, mis ei võimaldanud enam kitarri mängida.. Sõnaga tegelikult olen ma neid asju oma nüüdseks võrdlemisi pika ea jooksul erinevates filmides näinud, kuid sedasi segatuna andsid nad lõpuks siiski omaliku keeduse kokku küll. Pisut veniva ja pidevalt liiga suures plaanis, aga siiski hea keeduse.
Kusjuures ma vaatan, et Aun tabab inimlikkust päris hästi, kuigi liiga skemaatiliselt. Tõenäoliselt on võimalik tema järgmiste tööde puhul sama tunnustavalt noogutada, kui Laiuse, Karise jpt tegelaste puhul. Kusjuures on märgata kunagise juhendaja kätt - kerge sillartlikkus kerkis pinnale. Just nende filmilike ruumide kujutamisel (näiteks "Noorelt õpitud" koolimaja ja Porkuni hullumaja; mõne tegelase kõnnak etc)
Mõtlesin mitmel korral, et mis film see tegelikult ikkagi on? Kunstnikufilm? Teekonnalugu? Näidisõppetund valikutest tunne versus siht? Ühe armastuse lugu? 
Natuke seda ja natuke teist, aga minu meelest kõige enam makiavellistlik tahtefilm - peategelase suurim soov on pääseda õppima mainekasse fotograafiakooli ning olegem ausad - seda ta ka teeb. 
Vahendeid valimata. Jah, nooruse uudishimust ja armumisest natukene hullu tüdrukusse (see lainetes suudlemine ja liival rullimine - teate vaatajad, see on ainult filmis vahva, tegelikkuses on liivaterade ja vetikate sattumine absoluutselt igale poole ikka väga häiriv, isegi hammaste vahel krigisevad need mikrokivid) toovad kaasa ikka erakordselt palju ebameeldivusi, kuid kogemus rikastab ning näitab välja peategelase sihikindlust ning kirge valitud eriala suhtes - kaks omadust, mida on tegelikkuses vaja, et saavutada eesmärk. Kuigi teda hullumajas olles Hanna aitab (saadab fotod Berliini), näitavad filmi viimased hetked selgelt välja Mattiase kunstniku hinge - ta TAHAB kooli lõpetada. Vaatamata sellele, et tal on võimalus teha "elu pilt".
Hanna tegelane on muide üks väga värskendav karakter filminduses. Ei saaks öelda, et meil on naised filmides nö tapeedi rollis (Teele, Kõrboja Anna, "Keskearõõmude" naised; Ukuaru Minna, "Vallatute kurvide" kaksikud; "Mis juhtus Anderes Lapeteusega?" Reet ja Helmi; "Reigi õpetaja" Catharina Wycken; "Meeletu", näidendis nimekaim, filmis nimetu Tüdruk etc - kõik on väga värvikad ja iseloomulikud tegelaskujud), aga see bipolaarne neiu lisas vürtsi juurde küll - näiliselt manipuleeriv, impulsiivne, seksapiilile rõhuv pöörane piiga, kelle elukvaliteet kannatab tõsise psüühilise probleemi tõttu, on sisimas siiski hirmunud ja väga alalhoidlik ning omadega tõsiselt puntras piiga. 
Soovides meeletutes kogustes tähelepanu, mis saab tegelikult nii mõnelegi tegelasele saatuslikuks, oskab ta panna Mattiast suisa nii suure valiku ette - kas tema või eksam....
Olen suur filmihuviline, armastan nii välismasit kui kodumaist toodangut ning tõden alati mõnusalt, et tagastamatu ning tagasiteenimatu AEG sai kulutatud asjalikult. Suured tänud Luxfilmile, autorile, näitlejatele. Ootan huviga, missuguseid filme tulemas on.
_________________________________________________________________________________
*NB: fotod on veebipõhised

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...