Minu blogide loend

teisipäev, 7. juuni 2016

Marc Chagallist

Tänan siiralt ja südamest oma ema, kes mind kunagi varakult lugema õpetas ja tänan elu kõige enam muutnud teose - Heljo Männi "Karuaabitsa" - eest.
Lugemisega avanev maailm on ikka märkimisväärselt põnev. Ei ole veel elus sinnamaale jõudnud, et saaks reisida (kuigi tihti jääb mulje, et reisitakse reisimise pärast, mitte seetõttu, et saaks oma ilmapilti avardada - küsitavad on vahel varbaselfid bassu äärest), kuid püüan endal ja poegadel seda kompenseerida heade, tõeliselt heade raaamatute lugemisega (ning sekka ka muuseumides ja näitustel ja teatris käimistega) ja tõeliselt heade dokumentaalide vaatamisega.
Olen avastanud, et mul on teatud nõrkus biograafiate suhtes (miks ma neid muidu ise koostan ;) ) ja eriliselt vaimustun kunstnike elulugudest (aga sellest ma olen siin ka juba varasemaltki rääkinud).
Hiljuti puutus näppu juudi päritolu Vene-Prantsuse kunstniku Marc Chagalli elulooraamat ja noh - ikka vägev oli küll. Õigemini on iga leht omamoodi avastamist väärt. Olen lugenud mitmete Mesipuuga seotud, 20. sajandi alguse prantsuse ja saksa kunstnike elulugusid ja vohminud unetuse vastu juutuubist saadavaid vesteid.
Kõik see arenev ja uusi suundi pakkuv 'kunstniku mina' välja töötamine - oehh, miks küll loodus minule kunstniku geene ei jaganud....
Kujutan ette neid toona agulilaadseid Pariisi tänavaid, vaesust, nälga, loomepalanguid, eneseteostamise vajadust. Tundub ikka pisut teisem teema, kui pea alaspidi stripiposti küljes rippuda või lakkamatult treeninguid teha.
Lõuend, pintsel, värvid, motiivid, detailid. Nägemuse maalimine, tegevuse tunnetamine, visionäärsus. Elu tunnetamine ja elu vahendamine kunsti kaudu.
Sellega meenub kunagine ja väga äge tüli E-ga, kes väitis, et maale ja raamatuid ja helipalasid ja skulptuure etc pole üldse vaja, et need olevat liigsed ja ebaolulised asjad. Ometigi mõtlen ma toonaste sõnade peale (mäletan, et vihastasin ja tormasin keset ööd Raasikult välja, E mulle järele ja palus, et ma öösel sealt kuhugi ei läheks, ta ju armastavat mind ning ei tahtnud solvata. My ass!) teatud nõutusega - veider, et ajalugu mäletab mitmeidki suuri kunstnikke, aga kas ta .. noh... ee.. ahh, pole tähtis.
Sõnaga - see valgevenelane paelus mind oma elulooga. Lisaks sellele, et ta nägi aja lugu, ta ka tegi ajalugu... 97 aaastat on ikka piisavalt pikk aeg, et midagi näha, teha, tunda, suuta, saada, anda, võtta, panna ja teostada..
Kadestan selliseid inimesi, siirast südamest. Kunsti enda suhtes - natukene psühhodeeniline see ju on, aga arvestades tema fovistlikku* ja kubistlikku** stiili, siis võrdlemisi arusaadav, mis ja miks.
Janunen saadavate teadmiste järele. 
Mõistan nüüd veelgi paremini Prometi ""Püha kunsti jüngrite" dilemmasid, adun Kallase "Niguliste" Toomase kreedosid ja mõistan Salvador Dali eksentrilist hüüatust "Mida geniaalset ma täna loon!".
Kummardan Suurele Kunstile (tegelikult on raamat alles poolik, aga elamusi pakkus ta esimesest leheküljest alates)
______________________________________________________
*Fovismile pani alguse Henri Matisse'i ümber kogunenud mõttekaaslastest kunstnike grupp, mille esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis. Nime võlgnevad foovid kunstikriitik Louis Vauxcelles'i märkusele, kes arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas" (parmi les fauves)[2].
Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest.
Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks.
Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, mil enamik senistest liikmetest haarasid kinni uutest väljakutsetest ja läksid edasi teist teed.
Foove peetakse ekspressionismi eelkäijateks, kuid näiteks Georges Braque pöördus hoopis kubistliku stiili poole.

**Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i töid 1908. aastal väljendiga bizarreries cubiques (kuubilised veidrused).
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju (muusikainstrumendid, natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena (kuup, silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist).
(vikipeedia.ee) 
 - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
NB!: Fotod on võetud veebist

Kommentaare ei ole: