Minu blogide loend

teisipäev, 21. juuni 2016

Polaarpoiss


Vaatajana sõrmi Eesti filminduse pulsil hoides tuleb mul tõdeda, et meie režissöörid ja stsenaristid, näitlejad, grimmeerijad, helitehnikud, operaatorid ja üldse kogu see vahva summ ühe filmirulli jaoks, oskavad tööd teha. Midagi pole ette heita - mäng on usutav ja hingestatud; uus põlv noori näitlejaid oskab suurepäraselt esitada amoraalsust, seksuaalsust, emotsionaalsust, bipolaarsust etc.
Kõiges on olemas tunne ja tasakaal; mõte ja meel; tahe ja tõke; soov ja sund. Anu Auna debüüt väärib tunnustust, ta on asja hingega võtnud ning oskab inimest kujutada. Isegi pisut ekstreemseemas olukorras, kui seda tavaliselt  kohustuslikuks peetakse. 
Kõik tundub olevat justkui ok. Kuuled siin ja seal filminäinute arvamusi ning sellest kumavad positiivsed noodid. Aun on väga tubli, andekas ja osav, aga ikkagi ... alati on mõned agad, mis mind lihtsa naisena (samas üsna filmiteadlikuna) õige pisut painavad. 
Klišeelikkus, kuid annan aru, et tänapäevasel ajal on keeruline midagi kardinaalselt uut välja mõelda. Tegelaste hingeelu vastandlikkuse joonistamiseks oli filmimaastik õigesti valitud - Ülemiste raudteed (veider, et hingeliste kollosioonide kujutamiseks näivad kõik rööbasseadmed olevat suurepäraseks visuaalseks väljendusvõimaluseks - Tolstoist alates); vanad tehasehooned (minu meelest äärmiselt ameerikalik võte, olen seda näinud vähemalt kümnes erinevas filmis, kolmes nendest on kunstnikul/fotograafil stuudio vanasse tehasehoonesse ehitatud); kooruvate seinte, raudnaride ning plekknõudega hullumaja (et tõesti aru saada olukorra lootusetusest, kohe kerkis

silme ette "Changeling" Angelina Joliega peaosas); hubane lillepood (fotograafiks pürgiva Mattiase ema sissetulekuallikas, ilmselt vanaisalt päritud klaasverandaga, pisut lagunenud trepi, vana värava ja hiigpuhmasteks kasvanud põõsastega maja, kus siis Mattiase ema lillekimpe seab; emalik, hoolitsev ja murelik üksi poega kasvatanud, kuid nooremana siiski ilmselt seiklusaldis hipi); külm ja ultramoodne korter (otsekui vihuti viidates Hanna  kodujahedusele ja toetuse ning soojuse puudumisele). 
Lennusadamasse sissemurdmine; rannas šampuse joomine; noortepärane sünnipäevapidu; Mattiase sõbra bändiliikme vallatlemine Hannaga ja triibu tõmbamine; kanepi suitsetamine; filmi sissejuhatuses "tehniliselt korrektne, aga ilma hingeta" fotod, mis viivad uue ülesandeni teemaga "Lõksus"; sündmusteahelad, mille iga järgmine hetk on tegelikult etteaimatav. 
Kuni selleni välja, et otse loomulikult pidi Hannaga hullanud Ralf klaasidest läbi lennanuna saama sellise närvivigastuse, mis ei võimaldanud enam kitarri mängida.. Sõnaga tegelikult olen ma neid asju oma nüüdseks võrdlemisi pika ea jooksul erinevates filmides näinud, kuid sedasi segatuna andsid nad lõpuks siiski omaliku keeduse kokku küll. Pisut veniva ja pidevalt liiga suures plaanis, aga siiski hea keeduse.
Kusjuures ma vaatan, et Aun tabab inimlikkust päris hästi, kuigi liiga skemaatiliselt. Tõenäoliselt on võimalik tema järgmiste tööde puhul sama tunnustavalt noogutada, kui Laiuse, Karise jpt tegelaste puhul. Kusjuures on märgata kunagise juhendaja kätt - kerge sillartlikkus kerkis pinnale. Just nende filmilike ruumide kujutamisel (näiteks "Noorelt õpitud" koolimaja ja Porkuni hullumaja; mõne tegelase kõnnak etc)
Mõtlesin mitmel korral, et mis film see tegelikult ikkagi on? Kunstnikufilm? Teekonnalugu? Näidisõppetund valikutest tunne versus siht? Ühe armastuse lugu? 
Natuke seda ja natuke teist, aga minu meelest kõige enam makiavellistlik tahtefilm - peategelase suurim soov on pääseda õppima mainekasse fotograafiakooli ning olegem ausad - seda ta ka teeb. 
Vahendeid valimata. Jah, nooruse uudishimust ja armumisest natukene hullu tüdrukusse (see lainetes suudlemine ja liival rullimine - teate vaatajad, see on ainult filmis vahva, tegelikkuses on liivaterade ja vetikate sattumine absoluutselt igale poole ikka väga häiriv, isegi hammaste vahel krigisevad need mikrokivid) toovad kaasa ikka erakordselt palju ebameeldivusi, kuid kogemus rikastab ning näitab välja peategelase sihikindlust ning kirge valitud eriala suhtes - kaks omadust, mida on tegelikkuses vaja, et saavutada eesmärk. Kuigi teda hullumajas olles Hanna aitab (saadab fotod Berliini), näitavad filmi viimased hetked selgelt välja Mattiase kunstniku hinge - ta TAHAB kooli lõpetada. Vaatamata sellele, et tal on võimalus teha "elu pilt".
Hanna tegelane on muide üks väga värskendav karakter filminduses. Ei saaks öelda, et meil on naised filmides nö tapeedi rollis (Teele, Kõrboja Anna, "Keskearõõmude" naised; Ukuaru Minna, "Vallatute kurvide" kaksikud; "Mis juhtus Anderes Lapeteusega?" Reet ja Helmi; "Reigi õpetaja" Catharina Wycken; "Meeletu", näidendis nimekaim, filmis nimetu Tüdruk etc - kõik on väga värvikad ja iseloomulikud tegelaskujud), aga see bipolaarne neiu lisas vürtsi juurde küll - näiliselt manipuleeriv, impulsiivne, seksapiilile rõhuv pöörane piiga, kelle elukvaliteet kannatab tõsise psüühilise probleemi tõttu, on sisimas siiski hirmunud ja väga alalhoidlik ning omadega tõsiselt puntras piiga. 
Soovides meeletutes kogustes tähelepanu, mis saab tegelikult nii mõnelegi tegelasele saatuslikuks, oskab ta panna Mattiast suisa nii suure valiku ette - kas tema või eksam....
Olen suur filmihuviline, armastan nii välismasit kui kodumaist toodangut ning tõden alati mõnusalt, et tagastamatu ning tagasiteenimatu AEG sai kulutatud asjalikult. Suured tänud Luxfilmile, autorile, näitlejatele. Ootan huviga, missuguseid filme tulemas on.
_________________________________________________________________________________
*NB: fotod on veebipõhised

teisipäev, 14. juuni 2016

Suurkujusid kadestades

Rahvusvahelisel veredoonorluse päeval, mida tähistatakse Austria biokeemiku ja arstiteadlase, veregruppide ja polioviiruse avastaja Karl Landsteineri auks, tulevad pähe mõtted nendest suurtest meestest ja naistest, kes tõesti on panustanud midagi sellist maailma hüvangusse, et panustatu kasutegur paneb kadedusest ohkama. 
Kui vahva oleks olla see isik, kelle kohta öeldaks:"ruumi läks see ja see ning sealt ruumist astus välja SEE ja SEE"  Tõsiselt olen imetlenud Marie Curied; Newtonit; Descartesi, kuulsat väepealikku Garibaldit; kosmoloogiasse panuse andnud Galileo Galileid; õenduse suurkuju Nightingale ja kõiki neid teisi, kelle elud põimuvad ajalooannaalidega. 
Kuna mina selliste leebete ja pehmete valdade peal valitsen, siis silmapaitsvate avastustega ma maailma tõenäoliselt ei murra ka, aga lootust SUUREKS saada on alati, looming pakub kahtlemata suuri võimalusi ning mulle meeldib asjade juures see, et ma kõike tänast olen ISE saavutanud. (sest mitmete suurkujude seas on ikkagi massiliselt ka minu kolleege). Siit aga edasi.
Hiljuti oli üks põnev üritus. Minu kõige esimese diplomi omandamisest (vanamoelise nimega meditsiiniõde) möödus 20 aastat. 
Meil on olnud kokkutulek 10 ja 15 aastat pärast lõpetamist, aga ülla-üllana märkasin ma kunagiste kursakaaslaste juttudes palju vilksatamas sõnu 'üldse' ja 'ei mäleta' - nad ei viinud kuidagi juhtmeid õigesse seina, et me oelme kokku saanud. Mind ja minu eideetilist mälu küll (v aa nimede osas, aga vaatan, et mälu hakkab tagasi tulema ka selles vallas) - ma võisin isegi seda öelda, mis kellegi seal ja seal selgas ja jalgas oli olnud...
No hüva -  meenutasime vanu aegu, rääkisime lastest ja meestest, sai naljagi tehtud, sõime ja jõime, vahepeal muutusime teravaks, siis jälle leebusime  - ikkagi palju aastaid sai vehitud loengutesse ja praktikatele ja pittu ja tutvumisõhtutele.
Umbses ruumis ajas janutama ning ma kahtlustasin, et veiniklaasist rüüpab lisaks minule ka keegi. Riesling mekkis ja istus hästi. Kuskil juba pimenevas õhtus tekkis mõte Ennu ratast külastada, aga alalhoidlike perenaistena olime lauale  liigselt tellitud toidust endale valged toidukarbid nikerdanud ja sellega vist peole ei lähe (kuigi me kunagi E-ga kinos karbitäit restost tellitud pelmeene sõime)...
Nii saabusin ma siis pisut svipsus ja napsus koju ja heitsin magama, lootuses, et järgmine päev magan kenasti ja pikalt ennast välja, sest ikkagi ju puhkus ja puha. 
Ärkasin ma kolme tunni pärast ning asusin energiliselt tegutsema. Igatahes kui L helistas ja ütles, et toob pojad kuskil päeva peale koju, oli minul korraldatud külmik, tehtud toormoos, kasitud köök ja ennastki, sest ... terve ülejäänud päeva viibisid minu juures kõik enam-vähem ja suuremal või vähemal määral lähedased inimesed: tuli A (ta on Eestis ja väidetavalt minu pärast), tuli sõber-kolleeg L-L ja siis tuli minu L ja pojad ka ja me istusime ja naersime ja olime rõõmsad ja õnnelikud ja üldse kujunes sellest kõigest üks vahva päev, kui ma kenas pohmeluses (päike liiga ere) toredatest inimestest ümbritsetuna tundisin ennast suurkujuna - tõesti, varsti võib avaneda hetk, kus ma adun, et ma olen vanemateta, kuid mul on väga vahvad sõbrad ja ma loodan, et see jääbki nii. Ning nende armastusest ümbritsetuna ei ole ma nii ripakil-sorakil, kui ematuna elades...
Aga tegelikkuses oleme me kõik suurkujud, kui tühised ja pinnapealsed meie elud-olud ja tegemised ka ei tunduks.


teisipäev, 7. juuni 2016

Marc Chagallist

Tänan siiralt ja südamest oma ema, kes mind kunagi varakult lugema õpetas ja tänan elu kõige enam muutnud teose - Heljo Männi "Karuaabitsa" - eest.
Lugemisega avanev maailm on ikka märkimisväärselt põnev. Ei ole veel elus sinnamaale jõudnud, et saaks reisida (kuigi tihti jääb mulje, et reisitakse reisimise pärast, mitte seetõttu, et saaks oma ilmapilti avardada - küsitavad on vahel varbaselfid bassu äärest), kuid püüan endal ja poegadel seda kompenseerida heade, tõeliselt heade raaamatute lugemisega (ning sekka ka muuseumides ja näitustel ja teatris käimistega) ja tõeliselt heade dokumentaalide vaatamisega.
Olen avastanud, et mul on teatud nõrkus biograafiate suhtes (miks ma neid muidu ise koostan ;) ) ja eriliselt vaimustun kunstnike elulugudest (aga sellest ma olen siin ka juba varasemaltki rääkinud).
Hiljuti puutus näppu juudi päritolu Vene-Prantsuse kunstniku Marc Chagalli elulooraamat ja noh - ikka vägev oli küll. Õigemini on iga leht omamoodi avastamist väärt. Olen lugenud mitmete Mesipuuga seotud, 20. sajandi alguse prantsuse ja saksa kunstnike elulugusid ja vohminud unetuse vastu juutuubist saadavaid vesteid.
Kõik see arenev ja uusi suundi pakkuv 'kunstniku mina' välja töötamine - oehh, miks küll loodus minule kunstniku geene ei jaganud....
Kujutan ette neid toona agulilaadseid Pariisi tänavaid, vaesust, nälga, loomepalanguid, eneseteostamise vajadust. Tundub ikka pisut teisem teema, kui pea alaspidi stripiposti küljes rippuda või lakkamatult treeninguid teha.
Lõuend, pintsel, värvid, motiivid, detailid. Nägemuse maalimine, tegevuse tunnetamine, visionäärsus. Elu tunnetamine ja elu vahendamine kunsti kaudu.
Sellega meenub kunagine ja väga äge tüli E-ga, kes väitis, et maale ja raamatuid ja helipalasid ja skulptuure etc pole üldse vaja, et need olevat liigsed ja ebaolulised asjad. Ometigi mõtlen ma toonaste sõnade peale (mäletan, et vihastasin ja tormasin keset ööd Raasikult välja, E mulle järele ja palus, et ma öösel sealt kuhugi ei läheks, ta ju armastavat mind ning ei tahtnud solvata. My ass!) teatud nõutusega - veider, et ajalugu mäletab mitmeidki suuri kunstnikke, aga kas ta .. noh... ee.. ahh, pole tähtis.
Sõnaga - see valgevenelane paelus mind oma elulooga. Lisaks sellele, et ta nägi aja lugu, ta ka tegi ajalugu... 97 aaastat on ikka piisavalt pikk aeg, et midagi näha, teha, tunda, suuta, saada, anda, võtta, panna ja teostada..
Kadestan selliseid inimesi, siirast südamest. Kunsti enda suhtes - natukene psühhodeeniline see ju on, aga arvestades tema fovistlikku* ja kubistlikku** stiili, siis võrdlemisi arusaadav, mis ja miks.
Janunen saadavate teadmiste järele. 
Mõistan nüüd veelgi paremini Prometi ""Püha kunsti jüngrite" dilemmasid, adun Kallase "Niguliste" Toomase kreedosid ja mõistan Salvador Dali eksentrilist hüüatust "Mida geniaalset ma täna loon!".
Kummardan Suurele Kunstile (tegelikult on raamat alles poolik, aga elamusi pakkus ta esimesest leheküljest alates)
______________________________________________________
*Fovismile pani alguse Henri Matisse'i ümber kogunenud mõttekaaslastest kunstnike grupp, mille esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis. Nime võlgnevad foovid kunstikriitik Louis Vauxcelles'i märkusele, kes arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas" (parmi les fauves)[2].
Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest.
Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks.
Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, mil enamik senistest liikmetest haarasid kinni uutest väljakutsetest ja läksid edasi teist teed.
Foove peetakse ekspressionismi eelkäijateks, kuid näiteks Georges Braque pöördus hoopis kubistliku stiili poole.

**Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i töid 1908. aastal väljendiga bizarreries cubiques (kuubilised veidrused).
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju (muusikainstrumendid, natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena (kuup, silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist).
(vikipeedia.ee) 
 - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
NB!: Fotod on võetud veebist

esmaspäev, 6. juuni 2016

Mida tööandja soovib?

 Olen oma töö ja selle andjaga mõõdukalt rahul, ei virise, ei urise, ei nurise. Kuid sattusin lugema ühte oma kunagist postitust perekool.ee-s ning avastasin sealt mõndagi põnevat. Et olen summeerinud tööandja ootused ühte postitusesse ning põhimõtteliselt lähtub see ühest kunagi kuuldud väljendist: "N***n, nõelun, s***n, sõelun, keevitan, teen sepatööd."
Üldjoontes tahavad tööandjad midagi taolist:
*Supermega välimus
*Vanus 25-45 (äärmine piir)
*Kolmekordne MA täiesti erinevatel aladel – hea oleks, kui kombineerituna oleksid juura+majandus+IT või filoloogia+IT+kommunikatsioon või juura+filoloogia+IT. Igatahes soovituslikult inimene, kellel on ikka väga mitmes vallas spetsiifilised oskused
*Üksik inimene, hea, kui oleks orb, kes ei soovi mitte kunagi lapsi saada – muidu on töötajal äkki perekond, vananevad vanemad või jumala eest seda õudu – lapsed!!! Äkki on tal koguni mingid perekondlikud kohustused ja traditsioonid. Nt pidada pühi, sünnipäevi, käia kultuuriüritustel.
*Töötajal peab olema autojuhiluba ning nähtamatu kütusega sõitev väga hea masin
*Töötaja peab olema valmis 24/7 tööl olema/käima ning nurisemata võtma lisaülesandeid
*Palk – 320 eurot (sellest madalamat lihtsalt pole hetkel võimalik maksta, kuid paremal juhul, kui töötajale kompenseeritakse töö 10% -allahindlusega tööandja tuttavatest firmadest osutatavate teenustega)
*Töötaja peab olema võimeline rääkima vene, inglise, saksa, soome ja igaks juhuks ka ühte eksootilisemat keelt. Ja mitte lihtsalt rääkima, vaid valdama. Ja võimeline tõlkima vajadusel mõlemasuunaliselt.
*Olema kreatiivne, produktiivne ja absoluutselt väsimatu.
*Lõunapausi mitte pidama ning omama treenitud (loe kuni kümme tundi suuteline kannatama wc-sse minekut) põit.
*Suvel peaks töötaja saama puhkust äärmisel vajadusel ja sedagi ühe pika nädalavahetuse.
*Valdama arvutit kinnisilmi ja tõrgeteta.

*Nõustuma iga lisaülesandega, sest see võib osutuda äärmiselt hädavajalikuks tõenäolisele edutamisele tulevikus, kui tööandja lähisugulasring ei soovi juhtivatele positsioonidele asuda.
*Ei tohi mingil juhul avaldada omi mõtteid, kuid peab olema suuteline arenemisvõimelises (NB!! mitte arenevas, vaid just arenemisvõimelises, märkides potentsiaalse kui sellise, mitte progressi kui sellise) meeskonnas tiimitööks.
*Olema pädev ja kompetentne 10 erineval alal (lisaks olemasolevatele haridustele)
Etc, etc, etc

kolmapäev, 1. juuni 2016

Kõikidele kaimudele ja 'Sirly' vormidele - head nimepäeva!

Enesele ei sobiks ilmselt õnne soovida, kuid nimepäev on ka üpris oluline asi inimese jaoks, sest me ju hakkame üpris ruttu korduvalt kuuldavale ja emapoolse naeratuse saatel lausutava häälikukombinatsiooni poole koogama. 
Ja ema pidi võitlema mu nime välja, sest talle ei tahetud lubada sellist võõrapärast nimevormi - ikkagi oli ju vene aeg ja ohh seda hädakest, eks?
Etümoloogiliselt on asi vist sedasi:
English place name form Old English scīr ‎(“county”) + lēah ‎(“meadow”). More at shire, leigh.
Et otseselt tõlkides annab vaste maakonna luht...
Aga eks guuglit oskab igaüks kasutada ja leida, mida vaja.
Olgu siis Sirlydel tänasel lastekaitsepäeval ohtralt mõnu ja rrohkelt rõõmu.
Mina pean eksamitöid parandama ses lõõskavas suves, mis näib olevat kestnud juba terve kuu...