laupäev, 14. mai 2016

Mutrivõti nr 7 e lastetubade puudulikkusest

Hahahaha, mis on ühist mutrivõtmel nr seitse ja lastetubadel?
Ühist on nii, et mutrivõti nr 7 (kui see ikka olemas on) ei sobi kõikidele asjadele keeramiseks ja muterdamiseks, nagu ei kõlba lastetuppa kasvatama iga inimene. No mõnel lihtsalt pole seda soont, et enda sees arenenud inimolevusest väärikas kodanik kasvaks. 
Mis paneb õpilase teiselt õpilaselt mütsi ära võtma ja siis koolimaja esiukse katusele seda viskama? Mis paneb õpilase hullu moodi ropendama, õpetajale vastu haukuma, tunnis lobisema, minimaalselt keskuenduma etc, etc, etc. Igavus? Õpetaja oskamatus distsipliini tagada? Sest olgem ausad, kuitahes moodsaks õppemeetodid lõimitult, põimitult, ühendatult, väljundi-ja sisendipõhiselt ka toimima ei peaks, inimene on individuaalne olevus ning vajab keskendumiseks tasast ümbrust, vaikust ning rahu, et näha kõiki seoseid ja luua enda jaoks süsteeme.
Miks peaks üldjoontes tegelema üleüldse mingisugustegi ühist rütmi nõudvate tegevuste ja ühiselt mõistetavate kehtestuste tagamisega? Sest muidu oleks see hullunud mass totaalses kaoses ning nad ei suudaks midagigi kuidagigi miskitki moodi teha.
Aga kust saab laps selle teabe, et ühiskonnas on tegelikult üpris kindlad reeglid, mida järgitakse enda ohutuse, teiste turvalisuse ja inimliku arvestuse pärast? 
Õige vastus - kodunt. Vanemad õpetavad selle lapsele selgeks. Lihtsalt ja asjalikult kehtestatud normid ja nõuded, mida inimkonnas usinasti täidetakse. Sest see lihtsalt on nii. Kes on esimene autoriteet, turvapadi, süli ja selgitaja? Õige vastus - lapsevanem. Tema annab lapsele kätte tööriistad, olgu selleks siis nt mutrivõti 
Aga see on mündi üks külg, sest milline ta on, see lapsevanem? Töötav ja veidi edukultusest haaratud isik, kes peab saama enam-vähem kaks korda aastas reisimas käia, sest muidu pole sa ikkagi väärikas elanik. Su lapsel peab olema nutiseada, milles ta peab olema 24/7 (kõrvalt vaadates ei tee õpilased seal seadmes küll mitte midagi - loevad meile, istuvad FB-s, guuglis ka. Sellega lugulaul päädib). 
Su laps teab täpselt, kus asub teater Estonia - Solarise kõrval. Sa oskad nimetada kõik Mercedesega seotud margid ja värgid, sõidad selle autoga, kuid oma pidevalt arvutis istuva lapse kohustusliku kirjanduse juures (teada antud pool aastat tagasi, et teos tuleb läbi lugeda) sa ütled, et raamatud on kallid ja neid ei saa üldse kätte, sest kooliraamatukogus polnud (muidu sa guugeldad õpetaja FB kontot küll ja teed järeldusi, aga estrisse minna ei oska...). 
Levinud on ka arvamus, et õpetaja töötab lapsevanemale vastu, sest kutsub sinu nii 20 märkust saanud last korrale, tõmbab liistule ja siis sa mossitad, sest  - õpetaja tegi ilmselgelt sinu marakratile liiga, eksole? 
Tema ei tea midagi, sest ta on loll, sest töötab koolis, mitte ei tööta ettevõtjana nagu sina, sest sa oled ju oluliselt ägedam (Üks lapsevanem on konkreetselt öelnud, et tema oma last küll mingiks riigiorjaks ei lase, teenigu pappi endale, mitte teistele, sest riigitöö on mõttetu. Minu küsiva kulmukergituse peale ta vakatas ja ütles siis pominal, et noh õpetaja on nagu ikka auväärne tegevus, aga õpetajaid on ka erinevaid)
Lugemine - mõttetu. 
Teater, näitused, muuseumid - mõttetu. Milleks, need ei anna ju lapsele midagi. Hüva, see viimane on ehk pisut utreeritud, aga põhimõtteliselt on asi üsna sagedasti sedamoodi. 
Koolitööd ja tegemised (tegelikult iseseisvad tööd, mis annavad lapsele oskuse teatmeteoseid kasutada, käeliselt ennast arendada etc) on teisejärgulised, sest laps käib ju trennis ja see on väga-väga tähtis ning pärast trenni on laps väsinud ning ei jõuagi asju teha. See, et laps läheb varem magama ning ärkab tunni võrra enne õiget aega ja jõuab värskelt ning puhanult ära õppida - selle peale ilmselt polegi võimalik tulla. Samuti selle peale, et oi-oi-oi, laupäeval vaataks üle, mis on nädala peale antud teha (no näiteks mõned esitlused, ettekanded, plakatid, laulud vms), see nõuab juba ülimat ajaplaneerimisoskust.
Lisaks protestid sa hinnete pärast, sest ega ometi pole ju aineõpetaja pädev sinu lapse teadmisi hindama  (selle vältimiseks arvutan ma tavaliselt suuremates töödes välja soorituse protsentides ja kirjutan paberile ka - nii väldin ma kollosioone teemal, kuidas ma tema lapse vaimseid võimeid ei hinda õigesti).
Lisaks oskab sinu laps suurepäraselt süüdistada - ega mina ju ei teinud, ma polnud juures ega tea midagi, tema alustas. Selle asemel, et su laps võtaks õppust, sa kirjutad lohepikkuseid ja süüdistavaid meile, sest õpetaja on ebaõiglane ning oo õudust - juhib tähelepanu ka sinu enda tegemata jätmistele (ega pedagoogid ju pole lapsi varem näinud ja ei tea midagi nt käitumismustritest, lapse arengust. Me lihtsalt oleskleme ja teeme oma päevi parajaks ning ei tea mitte midagi - polkovniku lese sündroom on ka siin täiesti olemas).
Kui su laps saab halva hinde, siis loomulikult ei tule temal probleemiga tegeleda, vaid ikka õpetajal. Õnneks on enamik minu käealuseid õppureid jaganud ammu ära, et kui tema tunneb huvi, siis annan võimaluse, kui mitte, siis võimalust ei tule. Aga kas sa oled kunagi küsinud, miks ja kuidas ja kellele laps haridust omandab? Minule? (kolm haridust ette näidata) Sinule endale? (tõenäoliselt on sul mingi haridus olemas, mille põhjal sa ju ometigi oma igapäevast leiba ja leivakõrvast teenid) Või ikkagi - lapsele endale? Põhikooli sammud määravad ära kogu sinu ülejäänud elu ja see pole koht, kus oleks võimalik midagi teisiti arvata - seadusest tulenevalt....
Muidugi ei tasu nüüd lugejal tunda ennast puudutatuna, sest see on siinpuhul koondpilt, kokkuvõte, mitmekülgset äratundmist pakkuv võimalus tõmmata enesega paralleele, suhestuda kirjutatuga. 
Sest tegelikult on enamik lapsi ju vahvad ja põnevad isiksused, kellel on selgelt eristunud individuaalsed oskused ja omadused, iseloom, tujud ja meeleolud, tugevad küljed ja nõrgad nurgad. Kuid jääb nagu puudu sellest vanemlikust selgitustööst, mis peaks olema koostöös koolis antavaga. 
Lastetoa esimene juhendaja - ma ei ole sinu vaenlane, ma olen sinu koostööpartner, kuid see koostöö peab tõesti kahepooleslt sujuma. Mina õpetan ja SINA kasvatad.
Sest muidu on tõesti nii, et mutrivõtmega klaasi ei lõika, kirvega kurge ei püüa ja sõelaga tuld ei kustuta.  

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...