pühapäev, 29. mai 2016

"/.../natukene otra ka!"


 Eakaaslased mäletavad kindlasti vendade Grimmide vahvat muinasjuttu ja sellepõhist multifilmi "Võlupotike", kus üks neiu saab endale imelise, käsu peale maitsvat putru keeta mistahes viljast või annist üldse. Potike satub inhe, ahne, pahura ja ebameeldiva kaupmehe kätte, kes ei tea, kuidas potikese tööd lõpetada ja lõpuks on linn üle ujutatud (lisaks on minu meelest selles multikas viited Erasmusele Rotterdamist - mees, kes loeb raamatut süvenenult ja kõnnib pudrujõel ega märka ümbritsevat ning Don Quiotele - rüütel, kes hobuse seljas kelgib imeliste maitsetega pudru vallas). Milleks nostalgitseda? Tuleb selgeks teha, kus on point (muide üks lemmikumaid reklaame läbi aegade). Multika lõpus saabub linnaväravate juurde mees viljakoormaga, kes koputab väravatele ning ütleb, et tal on vilja. Kui õigesti mäletan, siis vist väravavahi küsimuse peale vastab: "Mul on kaera, nisu ja natukene otra ka." Ja vot just see oder on tänase sissekande isand ja emand. Suure sahtlikoristuse aktsiooni käigus leidsin mitmeid pakikesi seemnetega. Eelmisel aastal sain mingilt laadalt mingi ajakirjaga päris palju seemneid, mida ma ei osanud kuidagi kasutada. Nüüd aga tekkis mõtte, et värskelt mullatatud ja kanakakatatud mittemurumaale võiks panna seemned mulda.
Rabarberite vahele tegin mõned sirged read ja poetasin pihust "natukene otra ka". Jah, otra, ei lugenud valesti. Oma linnaaia maalapile külvasin vahelduseks kõrvitsa ja päevalille, rukkola ning veel mingi asja juurde teravilja, seda kõige tavalisemat.
Oder ehk harilik oder (Hordeum vulgare) on kõrreliste sugukonda odraliste perekonda kuuluv teravili.Harilik oder on kultuurtaim, mis on külvipinnalt (541 tuhat km²) maailmas nisu, maisi ja riisi järel neljandal kohal.
Olen alati arvanud, et kirjanikele on teatud ekstravagantsus lubatud. Ja tean ka seda, et mind vaadatakse alati natuke rohkem või natuke vähem veidralt. Alati peaks minuga kaasnema midagi, mida tavaliselt inimestega väga tihti kaasne - kaksikute üksikema, ebaõnnestunud kihlus, surmahirm, veider kohting (nii ühe raamatujagu jutustusi tegelikkuses), masendavalt banaalne õnnetus, pikad load või hambaarstil teadvuse kaotamine, sest kaks tuimestavat süsti ei toiminud ja suruti kolmas ka juurde; muidu igati töötav tehnika lakkab minu juuresolekul oma eksisteerimise ja reeglina väikese plahvatusega vms....
Sõnaga - tahtmatu jampsikorjaja, kelle tegelikult küll mitte alati positiivsed, kuid siiski auditooriumi tunnetamisel õiges sõnakasutuses võrdlemisi koomilised argiaskeldused toovad enamasti kellelegi (vahel endale muidugi ka) muige näole. Selle suve märksõnadeks ongi ilmselt see ordakülv. Vaatab, kas saab teravilja kasvatamises siis tõesti kätt proovitud. Porgand, hernes, kurk, tomat, paprika, basiilik, till, sibul, kõrvits, päevalill, petersell, rabarber, punane sõtar, õun - need on kõik vähemalt korra minu maa mullast võrsunud, nüüd siis ootan odrasaaki.
________________________________________________________________________
*NB: fotod on veebist


laupäev, 21. mai 2016

Kes on tõveteisik?

Ei saa mina tervishoiust üle ega ümber, see valdkond sõidab minu sisse, ellu, toimingutesse äärmise tõsidusega, pidevalt, ikka ja jälle, aina ja üha, tõsiselt ja tõsiemaltki veel.
Möödunud aasta oli kirjanduses märksõnaks "Kirjandus ja haigus" ning Tammsaare muuseumi direktriss, kooliõde ja kraadi  võrra kangem naine, tegi  mulle ettepaneku käsitleda tervise ja haiguse seoseid  mullu novembris toimunud sügiskonverentsil. 
Iseenesest on mulle alati meeldinud esineda ning ning nüüd sain ma tõesti ristata KÕIK haridused üheks mitmeti vestlusi tekitanud ja äärmiselt mõnusalt veedetud tunniks. 
Eile said intellektuaalselt võrdsed kursusekaaslased kokku (pea kõik, kes me erinevates seminarides ühise mehena higistasime ja vaimule tarkust peale surusime) ja tuli ka teemast juttu. Mõtlesin, et peaksin oma esitluse ikkagi üles pistma ja näitma, mis või kes ja kuidas ja miks on ja peab olema. Mitmed tuttavad ja erialakaaslased ei jõudnud konverentsile, kuid...siin ta on 




























neljapäev, 19. mai 2016

Kas seksuaalsus on ürginstinkt või mitte?


Voodielu on tegelikult isiklik ja intiimne ning teistel pole sinna asja oma arvamust puistama asuda, aga mitmel korral on tulnud erinevates foorumites jutuks seksi kvaliteet ning need arvamused ja kommentaarid, mida silm loeb, panevad küll mõtlema, et kas inimesed jätsid millaski bioloogia ning inimeseõpetuse tundides käimata. 
Seks on vahend sigimiseks ja paljunemiseks, seda teab amööb ka. Ok, amööb ei tea, aga omal tasandil ta aimab pooldumise tagamaid. Olen alati olnud arvamisel, et eluslooduses on raku tasandil meile ikka paljud asjad sisse kodeeritud  - hingata selleks, et oleks organismis värsket hapnikku, muidu sured sisuliselt kohe; toituda, kuna rakud vajavad ehitusmaterjali ning on mitmeid protsesse, mis otseselt või kaudselt vajavad välispidist manustamist võimalikult mitmekülgsel viisil. 
Ning  liigi püsima jäämiseks on vaja sugutuda (õudne sõna, aga siinkohal üsna ainuõige sisuga). 
Põgusalt mahuka ajaloo jooksul on seksi osatähtsus võtnud mitmeid veidraid ja vähem veidraid vorme, kuid ometigi on läbi aegade olnud ühendavaid jooni -  loomulikkus, looduslikkus, loomalikkus.
Pärast II ms, kui maailm vajas uusi inimesi, muutus tõenäoliselt ka seksuaalsuse käsitlus kui selline ning pärast  hormonaalsete RVV-de masstoodangusse saabumist teisenes seks hullunud vabameelsuseks. 
Süvenedes üha ja üha ning haarates endasse ka kõikvõimaliku meedia kõikvõimalikud võtted. Asjades nähakse seksikuse ja müüdavuse/pandavuse märke ning sõnaga - inimkond on muutunud üheks suureks rahvaste orgiaks, kus miski pole enam tabu, kõik on lubatud, kõike tohib ja kõike peabki tegema. Sest nii on vabameelne ning muidu oled konservatiivne. 
Tänu sellele suureneb inimestel muidugi ka võrdlusmoment - see on selline ning too oli ikka parem ning üldse, see oskab ja too ei oska.
Mitmes foorumis on olnud kekusid, kes teatavad, kuidas naine käes sulab ning on vulkaanilises tipus nii 30 minutit järjest. Ha-ha-ha.
Öeldakse, et kogemus õpetab. Jah, vahest ta lihvib ja parendab, kuid kedagi heaks ta kindlasti ei tee. Seksuaalsus on üks baasidest, üks ürgsematest kaasasündninud instinktidest.
See ka töötab või ei tööta. Lihtsalt nii ongi. Ja pole võimalik, et sa oled alguses väga koba, kuid aja jooksul saab sinust tõeline meister. Kaldun arvama, et see on nii nagu üldse iga andega. 
Oskad laulda ja pead viisi, suurepärane ning nüüd lihvid juurde ja oled vapustav. 
Oskad kujutada maailma ning haarad pliiatseid, joonistad selle üles ning kui saad juurde õiget õpet - saad kunstnikuks. Ehk et nähtuse juured on meis juba sees olemas ning selle väljumisel on aru saada, kas ja mis ja kudias see miski veres olev, loodusest  kaasaantu (arvan, et ürginimestest ka märkas üks, et kuule see võsajünger ju oskab palju paremini söe ja kitseverega pilte maalida, ma jällegi oskan jube täpselt teravaks ihutud otsaga mammutile pihta anda ning too sell seal vist tunnetab kuidagi neid vihmahoogusid ja küttimisperioode ette, sest miks muidu ta jahitantsu jälle tantsib). 
Sõnaga ürganne, mis meis kõigis peidus, on mõnes siiski elavamalt olemas ning see väljendub osavusena juba esimestel proovimistel (nii nagu minul kirjutamine nii 7-aastaselt juba välja tuli) ja kui kaks instinktiivset ürgannet põkkuvad...

Mäletan kohtumist sepaga. Seda müstiliselt ja plahavtuslikult mõjunud sekundipõhist tõmmet, mis meid pooleks aastaks.. ma ei teagi mis lummusesse haaras. Toona mõtlesin, et meie ürgisinstinktid olid täiesti ühel lainepikkusel ning juhenduseta oli selge, mida, milleks, kuidas ja kas on vaja. 
Seksuaalsus on minu meelest ürgne ja kaasasündinud omadus, miski, mis töötab õige inimesega eriliselt hästi. 
_______________________________________
*NB!: kõik pildid on internetiavarustest, autor pole, kasutan teiste inimeste materjale

laupäev, 14. mai 2016

Mutrivõti nr 7 e lastetubade puudulikkusest

Hahahaha, mis on ühist mutrivõtmel nr seitse ja lastetubadel?
Ühist on nii, et mutrivõti nr 7 (kui see ikka olemas on) ei sobi kõikidele asjadele keeramiseks ja muterdamiseks, nagu ei kõlba lastetuppa kasvatama iga inimene. No mõnel lihtsalt pole seda soont, et enda sees arenenud inimolevusest väärikas kodanik kasvaks. 
Mis paneb õpilase teiselt õpilaselt mütsi ära võtma ja siis koolimaja esiukse katusele seda viskama? Mis paneb õpilase hullu moodi ropendama, õpetajale vastu haukuma, tunnis lobisema, minimaalselt keskuenduma etc, etc, etc. Igavus? Õpetaja oskamatus distsipliini tagada? Sest olgem ausad, kuitahes moodsaks õppemeetodid lõimitult, põimitult, ühendatult, väljundi-ja sisendipõhiselt ka toimima ei peaks, inimene on individuaalne olevus ning vajab keskendumiseks tasast ümbrust, vaikust ning rahu, et näha kõiki seoseid ja luua enda jaoks süsteeme.
Miks peaks üldjoontes tegelema üleüldse mingisugustegi ühist rütmi nõudvate tegevuste ja ühiselt mõistetavate kehtestuste tagamisega? Sest muidu oleks see hullunud mass totaalses kaoses ning nad ei suudaks midagigi kuidagigi miskitki moodi teha.
Aga kust saab laps selle teabe, et ühiskonnas on tegelikult üpris kindlad reeglid, mida järgitakse enda ohutuse, teiste turvalisuse ja inimliku arvestuse pärast? 
Õige vastus - kodunt. Vanemad õpetavad selle lapsele selgeks. Lihtsalt ja asjalikult kehtestatud normid ja nõuded, mida inimkonnas usinasti täidetakse. Sest see lihtsalt on nii. Kes on esimene autoriteet, turvapadi, süli ja selgitaja? Õige vastus - lapsevanem. Tema annab lapsele kätte tööriistad, olgu selleks siis nt mutrivõti 
Aga see on mündi üks külg, sest milline ta on, see lapsevanem? Töötav ja veidi edukultusest haaratud isik, kes peab saama enam-vähem kaks korda aastas reisimas käia, sest muidu pole sa ikkagi väärikas elanik. Su lapsel peab olema nutiseada, milles ta peab olema 24/7 (kõrvalt vaadates ei tee õpilased seal seadmes küll mitte midagi - loevad meile, istuvad FB-s, guuglis ka. Sellega lugulaul päädib). 
Su laps teab täpselt, kus asub teater Estonia - Solarise kõrval. Sa oskad nimetada kõik Mercedesega seotud margid ja värgid, sõidad selle autoga, kuid oma pidevalt arvutis istuva lapse kohustusliku kirjanduse juures (teada antud pool aastat tagasi, et teos tuleb läbi lugeda) sa ütled, et raamatud on kallid ja neid ei saa üldse kätte, sest kooliraamatukogus polnud (muidu sa guugeldad õpetaja FB kontot küll ja teed järeldusi, aga estrisse minna ei oska...). 
Levinud on ka arvamus, et õpetaja töötab lapsevanemale vastu, sest kutsub sinu nii 20 märkust saanud last korrale, tõmbab liistule ja siis sa mossitad, sest  - õpetaja tegi ilmselgelt sinu marakratile liiga, eksole? 
Tema ei tea midagi, sest ta on loll, sest töötab koolis, mitte ei tööta ettevõtjana nagu sina, sest sa oled ju oluliselt ägedam (Üks lapsevanem on konkreetselt öelnud, et tema oma last küll mingiks riigiorjaks ei lase, teenigu pappi endale, mitte teistele, sest riigitöö on mõttetu. Minu küsiva kulmukergituse peale ta vakatas ja ütles siis pominal, et noh õpetaja on nagu ikka auväärne tegevus, aga õpetajaid on ka erinevaid)
Lugemine - mõttetu. 
Teater, näitused, muuseumid - mõttetu. Milleks, need ei anna ju lapsele midagi. Hüva, see viimane on ehk pisut utreeritud, aga põhimõtteliselt on asi üsna sagedasti sedamoodi. 
Koolitööd ja tegemised (tegelikult iseseisvad tööd, mis annavad lapsele oskuse teatmeteoseid kasutada, käeliselt ennast arendada etc) on teisejärgulised, sest laps käib ju trennis ja see on väga-väga tähtis ning pärast trenni on laps väsinud ning ei jõuagi asju teha. See, et laps läheb varem magama ning ärkab tunni võrra enne õiget aega ja jõuab värskelt ning puhanult ära õppida - selle peale ilmselt polegi võimalik tulla. Samuti selle peale, et oi-oi-oi, laupäeval vaataks üle, mis on nädala peale antud teha (no näiteks mõned esitlused, ettekanded, plakatid, laulud vms), see nõuab juba ülimat ajaplaneerimisoskust.
Lisaks protestid sa hinnete pärast, sest ega ometi pole ju aineõpetaja pädev sinu lapse teadmisi hindama  (selle vältimiseks arvutan ma tavaliselt suuremates töödes välja soorituse protsentides ja kirjutan paberile ka - nii väldin ma kollosioone teemal, kuidas ma tema lapse vaimseid võimeid ei hinda õigesti).
Lisaks oskab sinu laps suurepäraselt süüdistada - ega mina ju ei teinud, ma polnud juures ega tea midagi, tema alustas. Selle asemel, et su laps võtaks õppust, sa kirjutad lohepikkuseid ja süüdistavaid meile, sest õpetaja on ebaõiglane ning oo õudust - juhib tähelepanu ka sinu enda tegemata jätmistele (ega pedagoogid ju pole lapsi varem näinud ja ei tea midagi nt käitumismustritest, lapse arengust. Me lihtsalt oleskleme ja teeme oma päevi parajaks ning ei tea mitte midagi - polkovniku lese sündroom on ka siin täiesti olemas).
Kui su laps saab halva hinde, siis loomulikult ei tule temal probleemiga tegeleda, vaid ikka õpetajal. Õnneks on enamik minu käealuseid õppureid jaganud ammu ära, et kui tema tunneb huvi, siis annan võimaluse, kui mitte, siis võimalust ei tule. Aga kas sa oled kunagi küsinud, miks ja kuidas ja kellele laps haridust omandab? Minule? (kolm haridust ette näidata) Sinule endale? (tõenäoliselt on sul mingi haridus olemas, mille põhjal sa ju ometigi oma igapäevast leiba ja leivakõrvast teenid) Või ikkagi - lapsele endale? Põhikooli sammud määravad ära kogu sinu ülejäänud elu ja see pole koht, kus oleks võimalik midagi teisiti arvata - seadusest tulenevalt....
Muidugi ei tasu nüüd lugejal tunda ennast puudutatuna, sest see on siinpuhul koondpilt, kokkuvõte, mitmekülgset äratundmist pakkuv võimalus tõmmata enesega paralleele, suhestuda kirjutatuga. 
Sest tegelikult on enamik lapsi ju vahvad ja põnevad isiksused, kellel on selgelt eristunud individuaalsed oskused ja omadused, iseloom, tujud ja meeleolud, tugevad küljed ja nõrgad nurgad. Kuid jääb nagu puudu sellest vanemlikust selgitustööst, mis peaks olema koostöös koolis antavaga. 
Lastetoa esimene juhendaja - ma ei ole sinu vaenlane, ma olen sinu koostööpartner, kuid see koostöö peab tõesti kahepooleslt sujuma. Mina õpetan ja SINA kasvatad.
Sest muidu on tõesti nii, et mutrivõtmega klaasi ei lõika, kirvega kurge ei püüa ja sõelaga tuld ei kustuta.  

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...