Minu blogide loend

laupäev, 30. aprill 2016

"Perekonnavaled"

Vanameister on vanameister ja kogemus loeb ikka kah midagi, sest elu ise on õpetanud siit ja sealt asju ning neid ka kõikidele arusaadavas keeles esitama. 
Veebine plakat
Nii stsenaristi kui režissöörina ülesastuva Valentin Kuigi ja režissööri ja operaatorina tegutsenud Manfred Vainokivi juhendamisel on valminud midagi, mis tõepoolest sisaldab lugu ja sisuliselt eestlastele üsnagi omast intriigi.
Loo tegelasteks on muusikutest hõimlased - võimu ja suhetega hiilanud dirigendist pereisa; endine primadonnast nüüdseks napsulembene laulmisõpetaja ema ja ämm, üksteisest kaugenenud peretütar ja tema abikaasa, kes mõlemad mängivad isa ja äia juhendamise all olevas orkestris puhkpille. Pankrotieelse (?) orkestri järjekordses proovis aga kukub perepea kokku ning saab kõnekeskust halvava insuldi (muide - kui inimene ei saa rääkida, siis ei saa ka tegelikkuses nii hästi paremat kätt kasutada, rääkimata piibu toppimisest, aga see selleks). 
Haiglas kritseldab perepea väimeest saladusele vannutades mõned asjaolud ning selgub, et kõik need aastad on perepeal olnud kõrvalsuhe, mille tulemusena sündinud tütar studeerib Inglismaal näitlemist. Perepeal on kanaarilindudega korter, mille eest hoolitsemisel Paul väimeest appi palub.
Äiapapat haiglas vaatamas käies aga kohtab väimees äia lahkunud palatikaaslase tütart, kes palub muusikaga tegelevat Egonit matustele mängima. Isalt päranduseks saadud antiigipoes on aga silmapilk aru saada, et Egoni ja isa kaotanud naise vahel sünnib midagi ning nende kohtumispaigaks saab äia salakorter. Egon paistab üle võtvat nii äia juhitud orkestri kui ka äia varjuelu, millest seni teadis ilmselt midagi orkestri noodikorrastaja. Võisin filmist valesti aru, kuid mulle jäi mulje, et peretütar ja isakaotanu olid samaaegselt beebiootel.
Film oli täpselt nii keeruline ja kärglik nagu enamike inimeste elu tänapäevalgi. Mulle istuvad tohutult eluloofilmid, tõestisündinud lugude põhjal valminud filmid ja just sellised, loolised filmid. 
Näitlejad oli naturaalsed ja mõjusid usutavalt, kõik rekvisiidid siiski mitte ( tilk ei tilgu meetrikõrgusel maast etc), aga mulle meeldis LUGU, selline, millega on võimalik ennast suhestada mitme põlvkonna kaudu. Kahju ainult, et nii lühikeseks jäi.
Igatahes tõestas Tuisk taas, et ta on üks parimaid filminäitlejaid (mul pole kahjuks väga olnud õnne teda lavalaudadel näha) - orgaaniline ja noh.. ta hääles on seda jõudu, mis minule meeldib...
Tänud, härrased filmimehed, te olete mõlemad osanud head alusmaterjali koostada ja seda ka üles võtta. Jään huviga edaspidist ootama. 

Kommentaare ei ole: