Minu blogide loend

teisipäev, 26. aprill 2016

Misantroobi vaatlus


Nii, nii. Sai taas teatris käidud. Pisut klassikat hinge alla kahmatud. 
Klassitsismi ajastu suurautori komöödia (kuigi nii väga palju nalja seal otseselt polnud, mõned seigad siiski). Moliere ja "Misantroop" 27. lennu bakalaureuselavastus. Noor veri laudadel esitamas.
Kõigepealt peaks rangelt meelde tuletama, kes või mis on mainitet autoriga seoses: Molière [molje:r] (õieti Jean-Baptiste Poquelin; 1622–73),  prantslasest näitekirjanik ja näitleja, prantsuse karakterkomöödia rajaja, realistliku mängustiili ja ansambliteatri algataja. 
Moliere polevat sõna selle otseses tähenduses kirjanik, tema lihtsalt oli mees, kes mugandas teatrit ja tekste sinna juurde ning tekitas inimlikud tegelased, vaatles mängurite tavalist poolt, tükkis tema pahede ja positiivsete joontega. 
Etenduseski selguvad tegelaste põhiomadused rohkemgi kui ruttu - närviliselt ja trotslikult (veidi tegelikult 3-aastase lapse jonniga sarnanevalt) 'tõtt ja ainult tõtt ning mitte midagi peale tõe' rääkiv Alceste on lihtne ja armunud mees. Oma veendunud ühekülgsuses on ta armunud kaunisse ja noorde leske, kellel on austajateladu uksest ja aknast sisse tulemas. Alcestet ajab marru salongi piiratus, klatš ja tühisus, kuid tema armsamas on just need jooned olemas. Lõpuks, kui kõik segadused klaaruvad, jäävad kakss mutrud südamega inimest erinevas suunas elusid tallama.
See on selline lühikene sissevaade näidendi sissu.


Hoopis põnevam oli näitlejatepoolne käsitlus ja lavastaja nägemus asjast. Tegemist oli ühe kursusetööga, seal aga võiksid olla kõikidel õppuritel rollid olemas. Lavakõnetundidest kasvanud näidendis oli omamoodi põnev jälgida, kuidas peategelasi oli suisa neli erinevat näitlejat esitamas ning võluvat Celimenet kehastas kolm erinevat inimest. Igaüks lisas neist lisas rollilahendusele mingi omalaadse nüansi, kuid kahe naise puhul lõi pinnale teatav anulamblikkus (pr Lamp on juhendaja ning ka lavastaja). Noor Nüganen mõjus oma erakordselt heliseva naeruga kõige usutavamalt - üllatusega tõdesin, et ma olen tema ema näinud lavalaudadel mängimas enam-vähem samas vanuses (ütle nüüd, et aeg pole kiiresti kulgenud) ja kui silmad korraks kinni panna, siis hääl oli enam-vähem sama. 
Aga ma mitte ei saa aru, kas see on seotud Draamateatri väikese saaliga või minu langenud kuulmisega, aga osad näitlejate hääled on kuidagi ...eeee... ma ei teagi nõrgad ja peahäälsed. Seda ma olen mitmel korral tähele pannud. Juba "Kõik on täis" vaatamisel ja kuulamisel. 
Aga hüva. Noortest näitlejatest oli selgelt näha, et asi läheb neile korda. Et tuleb MÄNGIDA, MÄNGIDA!!! Ükski tegelane ei tõtanud kehastuma ülejala (mida olen perioodiliselt täheldanud Draamas - näitleja justkui vaataks enne etendust kella ning tõdeks, et neetud, ma pean minema ja selle loo maha mängima) ning tehti oma tegevusi tõesti hingega. 
Kostüümid olid huvitavad - neutraalsetes hallides toonides enamikel kõrvaltegelastel, üleni mustas meespeategelasel ning valge-musta kombinatsioonis naispeategelasel. Tegelikult see mõjus visuaalselt üsna tõhusalt, sest tähelepanurõhk oli tõesti sisul ja tekstil, mitte näitlejate välimusel (see kursus muide oskab päris asjalikult väga nappide vahenditega luua pildikeele ning seda tõepäraselt ka maha mängida, olemata sealjuures kuidagi kunstlikud)
Kuid tunnistan kahte asja - "Misantroopi" tuleb vaadata puhanud peaga, mitte pärast pikka ja kurnavat tööpäeva ning - ainult ja ainult luulekeelset teksti on kaunis tülikas jälgida. Moliere muidugi ei teadnud, et see asi moest välja võib minna, aga kaks ja poolt tundi riimitud kõnet kuulata on tegelikult enam kui küll. 
Gümnasiste jälgides oli näha peidetud haigutusi, kuid vahel ka siiski muigamist. Kuna nendel tuleb asjast teha lugemisarvustus, siis saab näha, kuidas noorsugu asjale reageeris.
Aga hea oli näha traditsioonilist teatrit, klassikalist tükki, huvitavat lahendust. Loodan, et nii mõnelegi noorele näitlejale löövad õitsele kõik teed. 
Aitäh lavakooli 27. lend, lavastaja Anu Lamp ja lugupidamine, Moliere.

Kommentaare ei ole: