Kui klass kokku kutsuda

ERIYVRZG

Mis võiks juhtuda, kui võtta natukene repliike kultussarjast "Sõbrad", võtta hotellitoastseenid "Pohmakast" ning segada see ära võimalikult mitmete eesti näitlejatega lihtsalt nende nime pärast, lasta vahepeal bartsimpsonlikult tagumisi põski rahva ette ning sisaldada absoluutselt mitte mingisugust lugu?

Juhtuda võiks see, et sünnib mõistatuslikult suure kassarekordi saavutanud "Klassikokkutulek". Mitmed tuttavad on õhinal küsinud filmi kohta ja kiitnud taevani. Teades oma filmivalikute pirtsakust, suhtusin mainitet loomepalla skeptiliselt ning... ausalt öelda tegin ka õigesti. Hoogsa tahakeeramisega algamine  (mis mind tegelikult alati kergelt keema  ajab - kas keberello peab alati esimene avalöök olema?) ja siis kolme koolivenna, noorpõlvesõbra eludesse põikamine, taustaks keskeaga kaasnevad probleemid (mis minuni ikka veel jõudnud pole - vanus ei tule ju üllatusena. Umbes nagu poekassas, kus ma teadsin asju lindile ladudes, et ma pean maksma...). Miks ometi inimesed igavesti noorust taga nutma jäävad? Kas siis igas vanuses pole elus häid ja halbu pooluseid? Kogemused, elutarkus, inimesetundmine, oma välimuse kõikide puuduste täpne teadmine ja nende igakülgne enda kasuks pööramine. Ning kõige kehalise nautimine - vabade meelte lummuses. Võimalus öelda endast nooremale muigamisi, et kosu teavet, sinus on elule veel napilt anda, kasuta aega ja koge. Aga linaloost endast veel ka.

Mõned stseenid olid mõõdukalt head ja ajasid muigama (no viimane stseen oli terve filmi jooksul parim - kaks memme kommenteerimas nende poole paljastatud peffeneid). Dialoog oli mõõdukalt tabav. Näitlejatöö nagu ikka - viimistletud, täpne, osav ja usutav. Aga kus oli lugu? Või millest see rääkis?

Meenub natukene Juku anekdoot, kus vanemad lähevad õhtul teatrisse ning panevad pojale vinüülplaadi muinasjutuga plaadimängijasse. Teatrist naastes leiavad vanemad oma poja esikust pead vastu seina peksmast ja karjumas: "Tahan, tahan, tahan!" Vanemad ehmuvad ja tormavad poja tuppa ning leiavad sealt plaadimängijast kostmas: "Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...." 

Mulle tundus see film ka natukene endas klõps-efekti sisaldavat. Uurisin stsenaariumi kohta - nojah. Selles vallas ei saanudki midagi kosta, sest polnud kellegi suunas küsivat noolt heita - kohandatud stsenaarium ju. Mingit koh(rr)alikku lugu ju asjas polnudki. Ja lugu ma ootan. ALATI. Et see, millele inimene oma silmavaadet, mõtlemist, analüüsioskust ja aega kulutab, sisaldaks tõesti ka neid momente, millele saaks mõni hetk peale filmi lõppemist vaatada kui 'võimalikule pihutäiele meeldivatest hetkedest'.

Njah, äkki on minus elav ja pidevalt kriitilist meelt kaane alt üles paisutav teadlane muutunud ikka nõudlikumaks ja nõudlikumaks? 

Mitte et ma filmiteigijatele ja filmis osalenutele midagi ette heidaks - ma tunnustan alati tööd, kuid see on tervikpildist siiski ainult üks serv, külg, pind. Sest neid on rohkem. Pooliklikkus. Lõpetamatus. Asi, mis ei lahenenud. Korralikus abielus, traditsiooniline ja ilmselt vaikselt hääbuv pereisa kuvand; noore armukese tõttu maha jäetud trullakam koolivend ning igavesest ajast igavesti noorte naiste kargutamisest/koinimisest/kopuleerumisest mõtlev libaisane, kes selliselt varjab oma tühilaske (alfaisase tunnuseks oli vist see, et ta viljastb nii palju emaseid, kui võimalik) ning murrab lihtsalt oma mahakäiva ego upitamiseks. Klišeeküllasus kuhjas ennast lademetesse - nagu oleks vasekaevanduses ootamatule soonele sattunud, kuid tead, et vasehinnad on tegelikult odavad...

Olen alati olnud arvamusel, et mistahes sõnakasutuse, lauseosavuse ja karakteri efektsuste välja joonistamise juures ei tööta miski tõhusamalt kui HEA LUGU (seetõttu pole ka minust veel nii head kirjanikku saanud - ma pole seda OMA lugu veel leidnud ja paberile pannud) ning praegu seda lihtsalt polnud. Mitmed siit ja sealt mahapikitud jupikesed üldises voolavuses, kuid mitte ahhaaelamuslikult ega ahhaaelamuslikku.

Loodkem, et on looga linapilte tulemas.