Minu blogide loend

laupäev, 30. aprill 2016

"Perekonnavaled"

Vanameister on vanameister ja kogemus loeb ikka kah midagi, sest elu ise on õpetanud siit ja sealt asju ning neid ka kõikidele arusaadavas keeles esitama. 
Veebine plakat
Nii stsenaristi kui režissöörina ülesastuva Valentin Kuigi ja režissööri ja operaatorina tegutsenud Manfred Vainokivi juhendamisel on valminud midagi, mis tõepoolest sisaldab lugu ja sisuliselt eestlastele üsnagi omast intriigi.
Loo tegelasteks on muusikutest hõimlased - võimu ja suhetega hiilanud dirigendist pereisa; endine primadonnast nüüdseks napsulembene laulmisõpetaja ema ja ämm, üksteisest kaugenenud peretütar ja tema abikaasa, kes mõlemad mängivad isa ja äia juhendamise all olevas orkestris puhkpille. Pankrotieelse (?) orkestri järjekordses proovis aga kukub perepea kokku ning saab kõnekeskust halvava insuldi (muide - kui inimene ei saa rääkida, siis ei saa ka tegelikkuses nii hästi paremat kätt kasutada, rääkimata piibu toppimisest, aga see selleks). 
Haiglas kritseldab perepea väimeest saladusele vannutades mõned asjaolud ning selgub, et kõik need aastad on perepeal olnud kõrvalsuhe, mille tulemusena sündinud tütar studeerib Inglismaal näitlemist. Perepeal on kanaarilindudega korter, mille eest hoolitsemisel Paul väimeest appi palub.
Äiapapat haiglas vaatamas käies aga kohtab väimees äia lahkunud palatikaaslase tütart, kes palub muusikaga tegelevat Egonit matustele mängima. Isalt päranduseks saadud antiigipoes on aga silmapilk aru saada, et Egoni ja isa kaotanud naise vahel sünnib midagi ning nende kohtumispaigaks saab äia salakorter. Egon paistab üle võtvat nii äia juhitud orkestri kui ka äia varjuelu, millest seni teadis ilmselt midagi orkestri noodikorrastaja. Võisin filmist valesti aru, kuid mulle jäi mulje, et peretütar ja isakaotanu olid samaaegselt beebiootel.
Film oli täpselt nii keeruline ja kärglik nagu enamike inimeste elu tänapäevalgi. Mulle istuvad tohutult eluloofilmid, tõestisündinud lugude põhjal valminud filmid ja just sellised, loolised filmid. 
Näitlejad oli naturaalsed ja mõjusid usutavalt, kõik rekvisiidid siiski mitte ( tilk ei tilgu meetrikõrgusel maast etc), aga mulle meeldis LUGU, selline, millega on võimalik ennast suhestada mitme põlvkonna kaudu. Kahju ainult, et nii lühikeseks jäi.
Igatahes tõestas Tuisk taas, et ta on üks parimaid filminäitlejaid (mul pole kahjuks väga olnud õnne teda lavalaudadel näha) - orgaaniline ja noh.. ta hääles on seda jõudu, mis minule meeldib...
Tänud, härrased filmimehed, te olete mõlemad osanud head alusmaterjali koostada ja seda ka üles võtta. Jään huviga edaspidist ootama. 

teisipäev, 26. aprill 2016

Misantroobi vaatlus


Nii, nii. Sai taas teatris käidud. Pisut klassikat hinge alla kahmatud. 
Klassitsismi ajastu suurautori komöödia (kuigi nii väga palju nalja seal otseselt polnud, mõned seigad siiski). Moliere ja "Misantroop" 27. lennu bakalaureuselavastus. Noor veri laudadel esitamas.
Kõigepealt peaks rangelt meelde tuletama, kes või mis on mainitet autoriga seoses: Molière [molje:r] (õieti Jean-Baptiste Poquelin; 1622–73),  prantslasest näitekirjanik ja näitleja, prantsuse karakterkomöödia rajaja, realistliku mängustiili ja ansambliteatri algataja. 
Moliere polevat sõna selle otseses tähenduses kirjanik, tema lihtsalt oli mees, kes mugandas teatrit ja tekste sinna juurde ning tekitas inimlikud tegelased, vaatles mängurite tavalist poolt, tükkis tema pahede ja positiivsete joontega. 
Etenduseski selguvad tegelaste põhiomadused rohkemgi kui ruttu - närviliselt ja trotslikult (veidi tegelikult 3-aastase lapse jonniga sarnanevalt) 'tõtt ja ainult tõtt ning mitte midagi peale tõe' rääkiv Alceste on lihtne ja armunud mees. Oma veendunud ühekülgsuses on ta armunud kaunisse ja noorde leske, kellel on austajateladu uksest ja aknast sisse tulemas. Alcestet ajab marru salongi piiratus, klatš ja tühisus, kuid tema armsamas on just need jooned olemas. Lõpuks, kui kõik segadused klaaruvad, jäävad kakss mutrud südamega inimest erinevas suunas elusid tallama.
See on selline lühikene sissevaade näidendi sissu.


Hoopis põnevam oli näitlejatepoolne käsitlus ja lavastaja nägemus asjast. Tegemist oli ühe kursusetööga, seal aga võiksid olla kõikidel õppuritel rollid olemas. Lavakõnetundidest kasvanud näidendis oli omamoodi põnev jälgida, kuidas peategelasi oli suisa neli erinevat näitlejat esitamas ning võluvat Celimenet kehastas kolm erinevat inimest. Igaüks lisas neist lisas rollilahendusele mingi omalaadse nüansi, kuid kahe naise puhul lõi pinnale teatav anulamblikkus (pr Lamp on juhendaja ning ka lavastaja). Noor Nüganen mõjus oma erakordselt heliseva naeruga kõige usutavamalt - üllatusega tõdesin, et ma olen tema ema näinud lavalaudadel mängimas enam-vähem samas vanuses (ütle nüüd, et aeg pole kiiresti kulgenud) ja kui silmad korraks kinni panna, siis hääl oli enam-vähem sama. 
Aga ma mitte ei saa aru, kas see on seotud Draamateatri väikese saaliga või minu langenud kuulmisega, aga osad näitlejate hääled on kuidagi ...eeee... ma ei teagi nõrgad ja peahäälsed. Seda ma olen mitmel korral tähele pannud. Juba "Kõik on täis" vaatamisel ja kuulamisel. 
Aga hüva. Noortest näitlejatest oli selgelt näha, et asi läheb neile korda. Et tuleb MÄNGIDA, MÄNGIDA!!! Ükski tegelane ei tõtanud kehastuma ülejala (mida olen perioodiliselt täheldanud Draamas - näitleja justkui vaataks enne etendust kella ning tõdeks, et neetud, ma pean minema ja selle loo maha mängima) ning tehti oma tegevusi tõesti hingega. 
Kostüümid olid huvitavad - neutraalsetes hallides toonides enamikel kõrvaltegelastel, üleni mustas meespeategelasel ning valge-musta kombinatsioonis naispeategelasel. Tegelikult see mõjus visuaalselt üsna tõhusalt, sest tähelepanurõhk oli tõesti sisul ja tekstil, mitte näitlejate välimusel (see kursus muide oskab päris asjalikult väga nappide vahenditega luua pildikeele ning seda tõepäraselt ka maha mängida, olemata sealjuures kuidagi kunstlikud)
Kuid tunnistan kahte asja - "Misantroopi" tuleb vaadata puhanud peaga, mitte pärast pikka ja kurnavat tööpäeva ning - ainult ja ainult luulekeelset teksti on kaunis tülikas jälgida. Moliere muidugi ei teadnud, et see asi moest välja võib minna, aga kaks ja poolt tundi riimitud kõnet kuulata on tegelikult enam kui küll. 
Gümnasiste jälgides oli näha peidetud haigutusi, kuid vahel ka siiski muigamist. Kuna nendel tuleb asjast teha lugemisarvustus, siis saab näha, kuidas noorsugu asjale reageeris.
Aga hea oli näha traditsioonilist teatrit, klassikalist tükki, huvitavat lahendust. Loodan, et nii mõnelegi noorele näitlejale löövad õitsele kõik teed. 
Aitäh lavakooli 27. lend, lavastaja Anu Lamp ja lugupidamine, Moliere.

laupäev, 23. aprill 2016

Seitsmeaastane ematus


Eile, jah eile oli see päev, kui ma seitsme aasta eest ema surivoodi kõrval tema viimaseid hingetõmbeid kuulsin. See seitse on piisavalt pikk aeg, et hinges mitte tunda purukstegevat ja plahvatavat piina, aga piisavalt lühike, et tema järele ikka veel igatseda. Eile meenutasin seda 'viis ühes päeva', lappasin emast tehtud pilte, lappasin ema tehtud pilte, vaatasin tema maale ning heitsin pilgu peale tema sellele rõivakogule, mille ta ta ise oli valmis õmmelnud. 
Mälestusteahel vallandus - kui ema mõne ürituse eel endale mingi huvitava asja õmbles, selle viimasel minutil valmis sai, endal samal ajal soengut tegi ning juba soojenema pandud autos ootava isa närvi ajas, sest kõik asjad ei saanud ega saanud ikka valmis. 
Mäletan linnahalli kontsertidele jõudmist siis, kui see pruun ja paks sein alla laskus - pidime saali sisenema külguksest. 
Mäletan, kuidas ema sai mõne maali tellimuse ning asus seda täitma - kõigepealt saagis lõuendi puitraami, naelutas spetsiaalse materjali raamile, kruntis aluse ära ning asus otsima sobivat motiivi (kui tegemist olid loodusmaaliga) või esemeid (kui tegemist oli vaikeluga). Vahel tulid inimesed, kes teadsid ema töid kusagilt kaugemalt, ning ostsid ära mõne valmistöö. 
Lilli isa Aleksander Prometi töid läks kaotsi, Lilli küsis, kuhu maalid jäid? Mina küsiks mitte, et kuhu ema maaalid jäid, vaid kuhu nad said. 
Kõiki tellijaid ja töid ma ei mäleta, kuid õnneks on emal need fotografeeritud. 
Vahel silmitsen mõnda lõuendit ja mõtlen, mis oleks saanud siis, kui ema oleks avastanud selle ande endas märksa varem? Koolitüdrukuna? Oijahh, need valikud, valikud, mida elus tehakse ja millised oleks tulnud tegemata jätta. Ilmselt oleks saatus sootumaks teine olnud. Huvitav, kas ta seal teisel pool, teisel kaldal ikka teab, et tema noorem lapselaps näib olevat saanud päranduseks mamma geenid. 
Üldse kogu see kunstiliin meie veres kaldub pidevalt kusagile hääbuma. Emaema ja emaõde - nendest oleks võinud saada andekad lauljad, muusikud. Kuid ilmselt olud olid need, mis seda ei võimaldanud...
Kuid lisaks oskusele joonistada (ema tegi omal ajal erakordselt kihvte kaarte, need peaksid osaliselt alles olema ning seinalehtedele - juba siis avaldus tugev kalduvus), olid tal ju tegelikult ülilahtised käed. Tikkimine, heegeldamine, õmblemine, küpsetamine, kellaparandus või saapaluku remont - need olid nagu möödaminnes tehtavad. Veel mõistis ta lapsi kasvatada, segadust tekitada ning olla parim ema üldse. EMA. 

neljapäev, 21. aprill 2016

Kui klass kokku kutsuda

ERIYVRZG
Mis võiks juhtuda, kui võtta natukene repliike kultussarjast "Sõbrad", võtta hotellitoastseenid "Pohmakast" ning segada see ära võimalikult mitmete eesti näitlejatega lihtsalt nende nime pärast, lasta vahepeal bartsimpsonlikult tagumisi põski rahva ette ning sisaldada absoluutselt mitte mingisugust lugu?
Juhtuda võiks see, et sünnib mõistatuslikult suure kassarekordi saavutanud "Klassikokkutulek". Mitmed tuttavad on õhinal küsinud filmi kohta ja kiitnud taevani. Teades oma filmivalikute pirtsakust, suhtusin mainitet loomepalla skeptiliselt ning... ausalt öelda tegin ka õigesti. Hoogsa tahakeeramisega algamine  (mis mind tegelikult alati kergelt keema  ajab - kas keberello peab alati esimene avalöök olema?) ja siis kolme koolivenna, noorpõlvesõbra eludesse põikamine, taustaks keskeaga kaasnevad probleemid (mis minuni ikka veel jõudnud pole - vanus ei tule ju üllatusena. Umbes nagu poekassas, kus ma teadsin asju lindile ladudes, et ma pean maksma...). Miks ometi inimesed igavesti noorust taga nutma jäävad? Kas siis igas vanuses pole elus häid ja halbu pooluseid? Kogemused, elutarkus, inimesetundmine, oma välimuse kõikide puuduste täpne teadmine ja nende igakülgne enda kasuks pööramine. Ning kõige kehalise nautimine - vabade meelte lummuses. Võimalus öelda endast nooremale muigamisi, et kosu teavet, sinus on elule veel napilt anda, kasuta aega ja koge. Aga linaloost endast veel ka.
Mõned stseenid olid mõõdukalt head ja ajasid muigama (no viimane stseen oli terve filmi jooksul parim - kaks memme kommenteerimas nende poole paljastatud peffeneid). Dialoog oli mõõdukalt tabav. Näitlejatöö nagu ikka - viimistletud, täpne, osav ja usutav. Aga kus oli lugu? Või millest see rääkis?
Meenub natukene Juku anekdoot, kus vanemad lähevad õhtul teatrisse ning panevad pojale vinüülplaadi muinasjutuga plaadimängijasse. Teatrist naastes leiavad vanemad oma poja esikust pead vastu seina peksmast ja karjumas: "Tahan, tahan, tahan!" Vanemad ehmuvad ja tormavad poja tuppa ning leiavad sealt plaadimängijast kostmas: "Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...." 
Mulle tundus see film ka natukene endas klõps-efekti sisaldavat. Uurisin stsenaariumi kohta - nojah. Selles vallas ei saanudki midagi kosta, sest polnud kellegi suunas küsivat noolt heita - kohandatud stsenaarium ju. Mingit koh(rr)alikku lugu ju asjas polnudki. Ja lugu ma ootan. ALATI. Et see, millele inimene oma silmavaadet, mõtlemist, analüüsioskust ja aega kulutab, sisaldaks tõesti ka neid momente, millele saaks mõni hetk peale filmi lõppemist vaatada kui 'võimalikule pihutäiele meeldivatest hetkedest'.
Njah, äkki on minus elav ja pidevalt kriitilist meelt kaane alt üles paisutav teadlane muutunud ikka nõudlikumaks ja nõudlikumaks? 
Mitte et ma filmiteigijatele ja filmis osalenutele midagi ette heidaks - ma tunnustan alati tööd, kuid see on tervikpildist siiski ainult üks serv, külg, pind. Sest neid on rohkem. Pooliklikkus. Lõpetamatus. Asi, mis ei lahenenud. Korralikus abielus, traditsiooniline ja ilmselt vaikselt hääbuv pereisa kuvand; noore armukese tõttu maha jäetud trullakam koolivend ning igavesest ajast igavesti noorte naiste kargutamisest/koinimisest/kopuleerumisest mõtlev libaisane, kes selliselt varjab oma tühilaske (alfaisase tunnuseks oli vist see, et ta viljastb nii palju emaseid, kui võimalik) ning murrab lihtsalt oma mahakäiva ego upitamiseks. Klišeeküllasus kuhjas ennast lademetesse - nagu oleks vasekaevanduses ootamatule soonele sattunud, kuid tead, et vasehinnad on tegelikult odavad...
Olen alati olnud arvamusel, et mistahes sõnakasutuse, lauseosavuse ja karakteri efektsuste välja joonistamise juures ei tööta miski tõhusamalt kui HEA LUGU (seetõttu pole ka minust veel nii head kirjanikku saanud - ma pole seda OMA lugu veel leidnud ja paberile pannud) ning praegu seda lihtsalt polnud. Mitmed siit ja sealt mahapikitud jupikesed üldises voolavuses, kuid mitte ahhaaelamuslikult ega ahhaaelamuslikku.
Loodkem, et on looga linapilte tulemas.


laupäev, 9. aprill 2016

Natuke kõntsa


Ja pealkiri pole mingi metafoor, sest sõna otseses mõttes sai "Kõntsaga" tegeletud. Vaatasin  NO99 etendust. Samanimelist sõna, mis pealkirjas alusena käitub. Klaasiga eraldatud lava, kus mudas olid jalgupidi trampimas kõik üheksa näitlejat. Vali muusika, intensiivsus, ilmselt mõned forseeritud emotsioonikajastused.
Rõhk etenduses asetus visuaalsele ekpsressioonile ning tegelikult oli võrdlemisi kaua minu jaoks arusaamatu kogu see mudas rähklemine. Poriga loopimine? Inimene on sündides puhas, aga elu jätab oma mustad jäljed? Inimene on kaootiline ja lihtne on tast üle astuda? Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa ka saama? Tal oli XXXXX nagu muda?
Vahepeal keegi kiljus valju häälega. Sõnalisest poolest kajasid hüüded nagu: "Viina!"; "Püksid maha!"; "Halleluuja!". 
Esimene pool tundi üritasin ma tõsiselt jälgida kogu mängu - see tundus lootusetu üritus. Mitte midagi ei taibanud sellest eklektilisest väljendusrikkusest. NO99 puhul on iseenesest alati teada, et kuskil on hetk, mil keegi lavalolijatest:
*kas näitab peput (mida tehti)
*näitab tisse (mida tehti)
*koorib ennast üleni paljaks (mida tehti)
Tõesti - üks meesosalistest oli laval etenduse teises pooles ikka puha püksteta. Sugutamisel oli üldse seal mingi märkimisväärselt suur sümboolne roll, samuti võis perioodiliselt märgata viiteid orjaturule, kristlusele ja üsna etenduse lõpus ilmselt millelegi, mis seostub elevantidega ("Elevandid mäletavad kaua"?).
Vahepeal oli eredavalguseline disko, vahepeal kallasid osad näitlejad üksteisele vett pähe või pesid üksteisel nägusid. Palju oli käppimist ja kopulatsiooni immiteerimist.
Olen see, kes püüab asju ilma väliste mõjuriteta analüüsida (enne vaatan, siis otsin lisa), nüüd tunnistan ausalt - oleks ikka pidanud uurima, sest minu maailma pigem perfomantsina mõjuv ja eufeismidest kubisev, mõtestamise ja tõlgendamise rägastiku sisuline külg ei jõudnud.
Hoopis teine teema oli näitlejate kehaline proovilepanek (kas seda peaks just teatriks kutsuma - see on iseasi). Julgus, paindlikkus, liikuvus. Ise selliselt näoli poris ringi roomata ma ei sooviks. Paljas mõte mudaga näkku saamisest on minu jaoks olnud alati ebameeldiv. Lisaks lendas pori vahepeal ikka publikusse ka. Laval suitsetati. Lõhna järgi vist ikka päris sigarette. Päris vesi oli kasutusel. 
Kas mulle etendus meeldis? Ei, ei meeldinud. Olen seda tooni, et teater peaks siiski peegeldama meile oma vahenditega (so sõnalise ja keelelelise väljenduse, žestide, kehakeele kaudu, rekvisiitide kaudu ja selliselt, et miski jääb siiski vaatajale silma puutumata) maailma ja selles eksisteerivaid nähtusi, aga näitlejate paljad genitaalid ja erivanuses naiste rinnad - kas ma pean ikka teadma? Mitte et näitlejad oleks kõige vallas halvasti ...ee...talitanud, aga ma ei tea  - see kõik oli nii loomuvastane. Ilmselt poleks ma õnnelik teadmises, et ühe osana minu poegade igapäevasest leivahankimisest kätkeb endasse palja tilla-dollaga laval elevandi matkimine ja kõrge kunsti nimel mudas rullimine.
Kuskil läheb ikkagi piir  sellesama kunsti, madaluse, veidruse ja vaimse haute couture vahel. Kuskile saab iga inimene enda jaoks selle rajajoone tõmmata, et millest üle ei saaks minna. Minu jaoks tuli teatripiir ette. 
Tegelikult oli vaadatu juba päris mitmes kogemus NO99 loomepajast. Tõesti tuleb tõdeda, et meie maitsemeeled ei käi ühes köögis. Klassikalise, traditsioonilise, nimetagem siis kasvõi vanamoelisema teatri juurde on alati hea pöörduda. 

reede, 1. aprill 2016

Astun aprilli ajekalt


Kaks kuud sai muudatuste tegemise otsuse vastuvõtmisest täis ning nüüd näib, et muudatusi sajab uksest ja aknast.
Tõsiküll - ülimalt aktiivne olin ma märtsis, seda ei saa mitte salata. Klassiga käisime Teatri- ja muusikamuuseumis, kuid selle giidituuri oleksin võinud vabalt ise klassile ära teha - kuivalt loeti ja igavalt näidati.
Kätlesin taas Kivirähaga, see oli aga seotud Vilde jutuvõistlusel osalejate juhendamisega, nooremas vanuseastmes võitis minu juhendatav II koha.
Emakeelepäevaga seoses oli mitmeid mõtteid ja neid sai ka realiseeritud, järgmisel aastal veelgi paremini. 
Teatris sai käidud. Seal lausa kahel korral ja mõlemat etendust vaatamas ammuste aegade ammuse tuttavaga - nimelt üks kunagi minu ja E- vahel tugevaid armukadedusstseene üles löönud endine patsient, endine hokimängija, endine kergevooluelektri asjandustega tegelenud isik, kes nüüdseks õppinud selgeks füsioteraapia ja on üldse otsapidi Saksamaale jõudnud. Põgusalt ristusid meie teed korraks möödunud suvel, kuid seda üllatuslikum oli telefonikõne, kus väga konkreetselt küsiti soovi veeta laupäeva. Kas seal või seal? Teatriõhtu venis kaunis pikale ning kuni järgmise teatrietenduseni me sisuliselt ei kohtunud, mõned sõnumid ja üksikud kõned. A veetis puhkust Eestis, lubas tulla külla mais ning pakkus oma abi. 
Kevadvaheajale jäämise järgselt kutsusin ta kaasa viimase kümne aasta vast kõige elamuslikku etendust vaatama ja ta kohtus taas minu poegadega, kellega ta jälle silmapilkselt ühise keele leidis. Mõtlesin korraks, et ehk..? Aga ta on headuse ja toreduse kehastusena siiski mitte minu ellu paremini sobiv.
Mõned muudatused olid veel, aga pikemalt neil peatumata - perekondlik elu  on kodus pisut teisenenud ja isa on minu hoole all. Njah.
Aiatööd siin ja seal tegemist nõutamas, kevad tõsiselt uksele koputamas ja tuhat tegemist ootamas - esimese gümnaasiumiklassi kirjanduseksam; klassieksursioon, kokkutuleku organiseerimine etc.  Poegade õppeedukus on kontrolli alla, ka käitumine, kuigi ... nojah, on ikka marakaratid. 
Aga vaatab, mis kõik tulemas veel on - geneetik, Silma õpikoda, veel kaks teatrit...