pühapäev, 15. november 2015

Tagahoovi korralikkus

Väljend 'tagahoovis' toob esimese asjana lugejale inimesele klassikaks kulunud Oskar Lutsu "Tagahoovi" silme ette. Teate küll seda lugu, kus inimesed elavad agulis ja seal on siis villa "Hortensia" ning igasugune läbilõige ühiskonnast. See on nagu sümboolne kogum - elu nagu "Tagahoovis". Mäletan ühte Draamateatris nähtud etendust, kus Tõnu Kark fantastilise Soinina laulis ja üldse kogu teose elavalt esitas.
Oskar oskas inimesi kujutada. "Soomustüdrukuski" räägib ta ühe kõrvaltegelasena Loonaga inimeseks olemisest.  Räägib südamlikult ja sedasi, et Loona mõistab ja see talle hinge läheb. Elavalt. Eriti siis, kui Loonal kaitseministeeriumi töötajaga "armu" andmise suhtes uskumatult suuri probleeme tuleb ning Oskar, kes Loonat on nimetanud piparkoogitaigna taoliseks, kellekski, kelles on seda vürtsi rohkem kui  vaja: "Hiljuti olla tahtnud üks maias ohvitserihärra ära süüa minu piparkoogist sõbratari.." Ühesõnaga Oskari elukäsitlus oli üdini inimlik ja üks märksõnu ongi tagahoovide puhul inimlikkuse aspekt.
Vahel aga vaadates erinevate kontokasutajate heietusi, siis tekib küsimus, mis õigusega sa kirjeldad oma soovunelmaid tagahoovist, kui sinu tagahoov on tekkinud teisest jäänud soojale asemele heitmisest?
Kas tõesti on tagahooviunelejate südametunnistus regenereerunud sedavõrd, et  peab kõlavate ja sisutute sõnadega oma tagahoovist teada andma?
Vitsa väärt, ma ütlen küll.
Aga tagahoov pole ainult literatuurne või sümboolne või elukondlik. Tagahoov on piltlikult väljendades ka inimese elu minevikus.

Hiljuti oli lemmikportaalis tulipalav vaidlus ja sõnasõda selle üle, et hariduse saamine litsilöömise kaudu on täiesti ok nähtus. Et need, kes sellist teguviisi hukka mõistavad, on aegunud ja kitsarinnalised inimesed. Mul oli üllatusest kulm juuksepiiril.
Kuidas on ikkagi inimlike väärtustega? Loona keeldus raisku minemast, ütles, et tema kange süda kannataks avalikku käimla pesemist, aga vot hukka ta minna endal ei lase. Tänapäeval aga pole need asjad nii lihtsad ilmselt? Avalik kiilu löömine, armukeseks olemine, kehaga raha teenimine...
Üks kommentaatoritest väitis visalt, et tal olid mõned sponsorid, kes aitasid ülikoolist läbi, vastutasuks sai ta raha ja kingitusi. Kuid kas ta on siis parem nendest näitsikutest, kes nt Sõle tanklas 20 euro haaval  raha koguvad ja ennast elatavad? Kaldusin arvama, et kindlasti mitte. Hoor jääb hooraks. Vaatamata kuidas ja kui palju ta raha saab.
Ja selle valguses tõmbasin ma paralleele nendega, kes oma tagahoove korraldavad sellisel viisil. No ütleme nii, et mis mõtted küll on taoliste peas, kes ei leia endale ühtegi vaba hinge, vaid loovad koduväärtusi muude inimeste arvelt. Kah omamoodi  lähenemine põhiväärtustele....

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...