Minu blogide loend

pühapäev, 15. november 2015

Tagahoovi korralikkus

Väljend 'tagahoovis' toob esimese asjana lugejale inimesele klassikaks kulunud Oskar Lutsu "Tagahoovi" silme ette. Teate küll seda lugu, kus inimesed elavad agulis ja seal on siis villa "Hortensia" ning igasugune läbilõige ühiskonnast. See on nagu sümboolne kogum - elu nagu "Tagahoovis". Mäletan ühte Draamateatris nähtud etendust, kus Tõnu Kark fantastilise Soinina laulis ja üldse kogu teose elavalt esitas.
Oskar oskas inimesi kujutada. "Soomustüdrukuski" räägib ta ühe kõrvaltegelasena Loonaga inimeseks olemisest.  Räägib südamlikult ja sedasi, et Loona mõistab ja see talle hinge läheb. Elavalt. Eriti siis, kui Loonal kaitseministeeriumi töötajaga "armu" andmise suhtes uskumatult suuri probleeme tuleb ning Oskar, kes Loonat on nimetanud piparkoogitaigna taoliseks, kellekski, kelles on seda vürtsi rohkem kui  vaja: "Hiljuti olla tahtnud üks maias ohvitserihärra ära süüa minu piparkoogist sõbratari.." Ühesõnaga Oskari elukäsitlus oli üdini inimlik ja üks märksõnu ongi tagahoovide puhul inimlikkuse aspekt.
Vahel aga vaadates erinevate kontokasutajate heietusi, siis tekib küsimus, mis õigusega sa kirjeldad oma soovunelmaid tagahoovist, kui sinu tagahoov on tekkinud teisest jäänud soojale asemele heitmisest?
Kas tõesti on tagahooviunelejate südametunnistus regenereerunud sedavõrd, et  peab kõlavate ja sisutute sõnadega oma tagahoovist teada andma?
Vitsa väärt, ma ütlen küll.
Aga tagahoov pole ainult literatuurne või sümboolne või elukondlik. Tagahoov on piltlikult väljendades ka inimese elu minevikus.

Hiljuti oli lemmikportaalis tulipalav vaidlus ja sõnasõda selle üle, et hariduse saamine litsilöömise kaudu on täiesti ok nähtus. Et need, kes sellist teguviisi hukka mõistavad, on aegunud ja kitsarinnalised inimesed. Mul oli üllatusest kulm juuksepiiril.
Kuidas on ikkagi inimlike väärtustega? Loona keeldus raisku minemast, ütles, et tema kange süda kannataks avalikku käimla pesemist, aga vot hukka ta minna endal ei lase. Tänapäeval aga pole need asjad nii lihtsad ilmselt? Avalik kiilu löömine, armukeseks olemine, kehaga raha teenimine...
Üks kommentaatoritest väitis visalt, et tal olid mõned sponsorid, kes aitasid ülikoolist läbi, vastutasuks sai ta raha ja kingitusi. Kuid kas ta on siis parem nendest näitsikutest, kes nt Sõle tanklas 20 euro haaval  raha koguvad ja ennast elatavad? Kaldusin arvama, et kindlasti mitte. Hoor jääb hooraks. Vaatamata kuidas ja kui palju ta raha saab.
Ja selle valguses tõmbasin ma paralleele nendega, kes oma tagahoove korraldavad sellisel viisil. No ütleme nii, et mis mõtted küll on taoliste peas, kes ei leia endale ühtegi vaba hinge, vaid loovad koduväärtusi muude inimeste arvelt. Kah omamoodi  lähenemine põhiväärtustele....

pühapäev, 1. november 2015

Ohi syyskuun, läpi repaleisen lokakuun....

Põlvkonnakaaslastele tuleb selle soomekeelse puhumisega ilmselt kohe kõrvu omaaegne Miljoonasade "Marraskuu". Nagu minulegi. Just täna.
Ning tõepoolest, oktoobrised tegemised on nüüdseks saanud mälestuseks. Hüsteeriliseks ja eklektiliseks mälestuseks, kusjuures.
Sellist askelduste ja varieeruvate toimingute vahelist sehkendamist ma ei mäleta juba väga ammusest ajast. Või olen ma lihtsalt unustanud, et mõni päev on teisem eelmisest ja järgnevast. Viie tööpäeva sisse mahtusid raamatukogud ja raamatupoed, konsultatsioonid, koosolekud, intervjuu, kohting, järeljooks, uue tööarvutiga kohanemine, asendustunnid vene keeles ja ajaloos, enda tunnid, kahe sünnipäeva tähistamine, majapidamistööd, kirikus käimine ja õnnistuse saamine, kahtlane kojusõidu pakkumine ning tihase matused.
Kui ma alles hiljuti kurtsin, et olen sunnitud kandma 89,56 aastase vanatädi batinkasid, siis tahtejõu, mõttejõu, seebi ja entusiasmi abiga tirisin jalga oma pikasäärelised saapad. Kogu nädala askeldused sain kergelt longates, aga siiski kontsaliste saabaste peal tehtud.
Mõni sündmus aga tahaks kindlasti lahti rääkimist.
Esmaspäeval, kui pärast välgukiirusel kulgenud koolitunde (erinevates klassides erinevad asjad, lisaks hüsteerilises lärmis vahetunnid, mittetöötav arvuti, tigedad kolleegid - ikka selle sama IT pärast)  tuli minna linna ametiasju ajama, avastasin ma tualetipõrandalt tillukese tihase jahtunud keha. Süda ei söandanud lubada säilmete prügikastistamist, sestap pakkisin ma kannatanu salvrätikusse, panin kilekotti ja pistsin käekotti. Siis aga mõtlesin, et mõnes ametiasutuses võin ma tõenäoliselt tihase säilmed oma kotist välja võtta ja üleväsinud aju kuumadest lainetest tingituna unustada letile või lauale. Et seda vältida, pistsin ma kotikese hoopis noorema poja ranitsasse. Too küll alguses tõrkus, kuid siis otsustasid poisid trennikaaslastele esitada küsimuse teemal: "Arva ära, mis mul kotis on?" 
Kõige lähemale jõuti rotitopisega, kuid tihase peale keegi siiski ei tulnud. Õhtupimedas aga toimus aias väikene tseremoonia kõigi meile teadaolevate matusekommetega - kolme näpuotsatäie mulla viskamise, kõnede, küünaldega. Rahu tema põrmule, vaene kaelamurdnud lind.
Teisipäeval aga olin ma täiesti juhuslikust jutuajamisest alguse saanud intervjuul. Nimelt kohtus hea sõber L tänaval ühte naist, kes tuli jumala juttu sõnama. L on klerikaalsem persoon ning jäi kuulama, mida siis talle ka öeldakse ning kuidas täpsemalt see jutt just asjade peale läks, aga selgus, et L vestluskaaslaseks oli Lilli Prometi kinojutustuse põhjal tehtud "Pimedates akendes" Maarja peaosa mänginud naine. Erutusest värisevalt andis L mulle kogu info edasi ning me leppisime nüüdseks paduusklikuks muutunud naisega intervjuu nende koguduse tillukeses puukirikus Tatari tänaval. Hämmastav naine ja hämmastav elu - kuid sellest saab kindlasti teinekord pikemalt rääkida. Kuid proua Marijana andis mulle oma õnnistuse ja palus minu eest kõigevägevamal hoolt kanda. Vaatame, kuidas see kulgeb.
Kolmapäeval käisin pärast valgussähvatusena mõjunud tööpäeva ühel erialalisel koosolekul ja pärast seda üle tõesti poole aasta esimesel kohtingul.  Kena ja pika mehega. Sünniaasta 79 (see aasta nagu kummitaks mind) ja tegevus... IT-mees (see eriala nagu kummitaks mind). Iseenesest vahva mees, aga unustas ühe väikese sotsiaalse nüansi ära - ta polnud vaba mees. Pagan, ma vihastasin, kui teada sain. No kas on raske inimesele öelda ausalt asjad ära. Ma poleks kohtumisele läinud, kui oleksin seda teadnud. Ei taha, et keegi minu meest näpiks ja ma arvan, et ei tahaks mees, kui keegi teine minule käed külge ajaks. Ja ise ma võõrast vara ei puutu. Hoorade turg on niigi üle küllastunud (vt mai 2014 sissekandeid, veebruar 2015 sissekandeid) ja MINA sinna lisanduseks kindlasti pole.
Neljapäev rahunes juba mõnevõrra maha, kuigi koju sain alles pimeduses. Reedel aga sai juba kergemalt hinge tõmmata, kuigi pidin staadionil poegade Cooper testi ajal neid ergutama ja turgutama.
Sellise nädala päädimiseks teinuks vana eestlane vist ühed õlled, aga nagu teada - mina seda rüübet ei tarvita.
Ja esimese novembri hämaruses, kaminatuld ja kohvi nautides tulid meelde mulle kuskilt 80. lõpust pärit "Marraskuu". Päris hea oli nostalgiasse laskuda ja meenutada laagridiskosid ja ümiseda neid sõnu kaasa.