laupäev, 10. oktoober 2015

Saapad,saabaste,saapaid

Mitte ainult minevikul pole pikki varje, mis olevikku ja ilmselt ka tulevikku varje heidavad. Üldse olen ma tähele pannud, et enamik nähtuseid on seotud mingite selliste asjadega sinu enda minevikust, rahva ja riigi minevikust, kogu inimkonna minevikust, mille seotust sa varem märganud pole. No mina ise tean väga hästi, kus on tegu ja kus tagajärg. Üks selline minevikust (ja mitte väga ammusest) on seotud aga tänase päevaga kohe erilise tugevusega.
Minu lähimineviku murrukene, mis on mulle toonud vaeva ja valu, mõistetamatuid küsimusi, kargukobinat ja hämmeldunud pilke. Külmaks läheb, eks ole? Seni sai madalate baleriinidega ringi vantsitud (oi jah - kui jalg on harjunud kontsa kandma, siis on see vastu põrandat siledus ikka väga väsitav). Vaatasin siis murelikult ringi oma saabaste riiulis ja sama murelikult tuli tõdeda, et... mulle ei lähe ükski jalga. St jalga nad isegi lähevad, aga lukku kinni tõmmata ei saa.
Itimehe lemmikud mustad ja liibuvasäärelised, killerkontsadega saapad - need on ainult  kauge muusika eemalt kuulamiseks ja vaatamiseks. Endale meeldinud kõrgesäärelised ja soojad jalatsid - ka need ei lähe lihtsalt kinni. Oijahh, sõnaga tuli minna ja osta endale täielikud batinkad.
Nii vanainimeselikud, kui vähegi olla saab. Madala tallaga, nööritavad... vaatan oma jalatsite kollektsiooni ja nutan. Seesmiselt. Materiaalsete asjade pärast pole vaja eriti nutta, lihtsalt see metafoorne nutt või nii.


Umbes taoline jalakäima :(
Nojah, eks elada tuleb edasi. Õpilased kiidavad edusammude eest - te ei lonkagi enam nii palju. 
Koolis on muide nii kiire, et ei märka nina ka nuusata. Tund sisse, tund välja, vahetunnis aken lahti, et tuulutada, järgmise tunni asjad välja, kuhi töid ootab parandamist - igas klassis on kas KT või lugemiskontroll või etteütlus või mõni käsilehekene vaja täita ja üle vaadata. Õnneks saab gümnaasiumi kirjandusega varajamatult vastumeelsest antiigist ja keskajast natuke lähemasse aega tulla.
Iseenesest oli Muti "Keerukujude" Erlendil õigus - sa ei märkagi esmaspäeval ohates, et tegelikult on juba reede. Njaa, ilmselt see kiiremini keerlema hakanud universum (väidetavalt pidi maailm tegema ööpäevas ühe lisasekundi) mõtleb asju oma radasid mööda. Sest mis ma virisen ühe saapapaari pärast nt, kui tõenäoliselt on ilmas inimesi, kelle jalats vajaks juba ammu muuseumisse kolimist, sest tal on lahti, varvas väljas, lukk pude ja pealis katki....

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...