Minu blogide loend

teisipäev, 25. august 2015

12, nad said 12


Kahe peale 24 aastat - seda on juba võrdlemisi kopsakalt. Nii ajalises kui muus mõõtmes. Kuid see on paratamatusega tõdetav moment. Aeg astus viimased 12 aastat tõesti kiiresti, nagu sõrmenipsud oleksid need sekundid ja minutid ja tunnid ennast päevadeks, kuudeks ja aastateks verminud.
Kas siis on jõudnud kätte see periood, mille kohta kadunud ema lausus: "Tead, see puberteet tuleb sul lihtsalt üle elada"?
Nii ja naa. Üldjoontes olen ma ennast selleks ette valmistanud, et nendest minu lastest, pisikestest pojakestest peaksid saama ühel hetkel noormehed, siis noorukid ja seejärel juba täismehed. Loodetavasti harmoonilised isiksused, kes oskavad eemale hoida pahandustest ja eakohastest rumalustest, kuid ometi omandavad eluks kogemust. Saavad arukateks ja põnevateks isiksusteks.
Täismehe eest olid nad, on nad küll. Abistavad kõikides asjades. Hoolitsevad ema eest. Veider on, et saab poegadega arutada ühteviisi nii maailma, kui ka majapidamisasju.
Vahel vaatan õlakõrgusele sirgunuid ning mõtlen - see poenimekirja jälgiv poisslaps, see veeklaasi toov ja karmilt tableti neelamist kontrolliv poeg, see mõtlikult entsüklopeediat uuriv või hoopiski odaviskega hetkel tegevuses olev noormees, see niiduki rooli keerutav meesolevus - on üks nendest kahest, keda ma kunagi vannitasin ja mähkisin, keda imetasin. Need on need kaks väikest põnni, kes kunagi oma toapõrandal Legodele parasjagu popi multifilmi järgi kasutust leidsid - kord olid nad draakonid, siis püstolid, siis kindlused, siis sõdurid. Kaisuloomad ja unejutud, täheõpetused ja hambapesu.
Ausalt, mul tuleb iga kord siis heldimuspisar silma. Et need on siis minu pojad.
Igatahes olen ma nende üle uhke kui uhkem on uhke olla uhke.
Ja nüüd, nende 12. sünnipäeva päeval ma tõesti tahan neile ainult kõike seda parimat, mida üksnes väga hoolivad inimesed üksteisele soovida suudavad.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Palju õnne emale!
Ja head paranemist.
Lihtsalt üks lugeja ja ühe poja ema.