esmaspäev, 20. juuli 2015

Karguharjutus


Kastna hiiemägi
Nüüd on siis sedasi, et mina olen kipsiga pikali ja pean harjutama karkudel kõndimist. Ma püüdsin õena töötades alati ette kujutada, mis tunne on sõltuda kõrvalisest abist, aga tunnistan ausalt, et tegelt on see ikka ülitüütu. Hüva, elementaarsed protsessid suudan ise läbi viia, aga öise magamisega on lood jamad. Iga tunni tagant ärkvele, sest ma ei teagi - 7 kilone kips takistab ikka korralikult liigutamist.
Kuidas pagan, mul, ikka sedasi õnnestus mäenõlvalt alla sadada? Ja nagu neetud -  parem jalg, millel ma kunagi rahvatantsus pahkluud nihestasin; siis soome keele eksamilt tulles ja trammile minnes kõnniteel kõhuli auto rataste ette kukkusin (seelik rebenes toona ikka päris üles välja ning mina, õnnetu, nuttev ja igati marrastustes isik liipasin takso peale, kus taksojuht küsis, kas pean politseisse minema, sest äkki on minu kallal vägivalda tarvitatud. Muigasin läbi pisarate ja ütlesin, et seda mitte); ja lõppeks kolm sügist tagasi esimese lumega Vabaduse väljakul nii haledalt kõnnitee vihmavoolurenni astudes, et järgmisel päeval oli jalg mesilashammustusena palliks paistetanud. Õnneks polnud tookord midagi muud vaja, kui Liotoni ja elastikut ning probleem paranes.
Kuni siis eilseni, millal mitmel korral ohumärgina kõlanud eelkukkumised ennast kahest kohast murdunud sääreluuks vormisid. Operatsioonivajadus selgub reedel. Nüüd ma siis pikutan ja kirjutan, kooberdan ringi, sest ei suuda lihtsalt selline abitu kanakene olla.  Vahel teen karguvigureid ka. 
Muuseas - kohanemisvõime on tõesti hämmastav, sest karkusid saab kasutada väga mitmekülgselt. Uste avamisel ja sulgemisel, serveerimislaua lähemale tõmbamisel ja kaugemale lükkamisel. Loomulikult ei puudu "Nukitsamehe" kuulus kargustseen (kus vanamees on pika kepi välja ajab ja iseloomulik häälitsus tuleb) ning mitmed veiderdused, kuid olgem ausad - karkudel kõndimine on vastik ning mulle ei meeldi abivajav olla. 
Tõenäoliselt on aga nüüd mõnel nn põlisvaenlasel hea ja magus suutäis irvitamiseks. Et vaata nüüd seda b****i, paras talle, sai nüüd oma koletute tegude eest (kuigi ma ei tea, missugune on minu süü nt ühe eksfaktori ja tema perekonna ees; ühe endise koolikaaslase ees - need on teadaolevad "vaenutsejad").
Ühesõnaga eile oli ilus hommik ja me tahtsime poistega minna Paluküla hiiemäele. Ratastel ja puha. Palukülani ei jõudnud, küll aga Kastna hiiemäele, sinna kus asub see 12-haruline pärnapuu. Mingil põhjusel ei jätnud me rattaid kõrgendiku nõlvale, vaid ajasime rattad üles mäkke. Tiirutasime seal ringi, tegime nalja, mina rääkisin poistele, et kunagi oli seal olnud püha ohvrihiis, kus muinaseestlased käisid loodusele ande kinkimas, et viljasaak oleks hea, jahiõnn ära ei pöörduks ning naised terveid lapsi sünnitaks. Küsisin vanemalt pojalt rattaga alla minnes, et ehk peaks pisut laugjama serva leidma - ei saanud ju ratast lihtsalt lahti lasta, sest pole enda pedaalimasin. Vaevu sain seda öelda, kui ratas nihkus näpu vahelt ja mina püüdsin seda päästa. Oma luu hinnaga. Sest siis ma ülepeakaela nõlvalt alla sadasingi. 
Valu võttis pisarad silma ning ülimalt külmavereliselt tegutsenud poisid hindasid olukorra ja kutsusid kohe abiväge. Poole tunni pärast olime papaga juba kohalikus haiglas ning tehti röntgen ja puha. Sain ühe poolnarkootilise valuvaigistuse, korraliku kipsi, peatäie nutta ja soovitusi, kuidas ma ei saa alati ennast nii pinges hoida ning olukorda kontrollida. Nüüd ma siis olengi siin. Sündmuskohast napilt 3 kilomeetri kaugusel, ühe korraliku kipsikolaka küljes kinni.

 

kolmapäev, 1. juuli 2015

Poetudes putkekuus

Nii, kalendrisse tuli uus kuu ette keerata ja kahetsusega tõdeda, et pool aastat on möödas.
Pool aastat veel ees. Nüüd on jälle see pimenemise aeg. Aga samas olen ma õppinud ilmselt lõpuks ära selle, et igas hetkes on olemas oma võlu (st aja väärtuse, mitte südnmuse väärtuse seisukohalt).
Ühiskondlikult on tekkinud Kreeka ja pagulaspoleemika, ausalt öelda näivad enamik ainult ja ainult nendee nurkadega haakuvat ja tahaks kohe küsida, kas tegelikult toimub kusagil midagi muud, et rahva tähelepanu tahetakse just nendel kohtadel hoida.. Aga ei taha paranoiliseks vandenõuteoreetikuks muutuda.
Sisuliselt käib puhkus täistuuridel. Väga mõnusatel tuuridel, kusjuures. Ärkan, võimlen, pesen, söön, kirjutan, testin, puhkan, päevitan, räägin poegadega, teen teed, kirjutan veel, suhtlen mõne sõbraga. Hästi mõnus.
Teatud tegevuste valguses oli aga eile vaja sorteerida mõndasid asju. Käekotte nt. Ohhhh. Sellel suvesessioonil ma soetasin endale kaks kandvat kotti juurde ning ma tõdesin eile - mõnes mõttes ahastades, et mul on neid tõesti nagu palju. Punaseid, siniseid, valgeid, rohelisi, lillasid, musti, musta-valge kirjusid, pisikesi, suuri, karvaseid, ketiga, ketita, kuldseid, hõbedasi. Loendasin üle. Konkreetselt käekotte, mida igapäevaselt saab kasutada, on 26. Igasuguseid kohvreid, seljakotte, õleõlakotte - neid lisandub juurde nii kümne ringis. Tõenäoliselt on mul kuskil kapipõhjas ja ülemise riiuli hämaras nurgas veel mõni pisikene asjakene, mille unustanud olen. Sõnaga ligi nelikümmend kotilaadse objekti minu elamises. Oli tegelt rohkemgi, aga eelmisel suvel kulusid punased ja üks valge nii ribadeks, et enam kanda ei saanudki.
Vahel, kui papa linnas on, siis seirab ta kahtlustavalt kirjutuslaual olevat eset ja küsib, kas see on uus. Isegi õpilased panid tähele, et mul on käekotte, erinevaid.
Mõnes mõttes on see üks väheseid naiselikkuse tunnuseid, mis minu juures tegelikult märgata on. Ma ei pea silmas füüsilist naiseks olemist - see on silmaga näha, aga ma mõtlen seda olemuslikku poolt, sellist konstrueeritud ja ühsikonnast peale surutut. Kui kümmekond aastat tagasi "Seks ja linn" kajastuma hakkas, siis tekkis paljudel naistel kingahullus. Olen seda üldjoontes märganud jah, et naistele istuvad need kingateemad väga. Minule aga mitte.  Ma märkan küll kenasid kingi, aga ma ei hooli nendest eriti.
Kuigi - loendasin üle ka oma jalatsid - kõrgekontsalised;-säärelised saapad, madalad ja kõrge säärega saapad; kahed mustad kingad, poolsaapad; ketsid; kuldsed kingad, punased kingad, helerohelised rihmikud, väga ekslusiivsed sinibeežid rihmikud (neid ostes ma omal ajal lausa nutsin - kostüümi juurde oli vaja ja maksid pöörased 1600 krooni), plätud, sandaleitd; kahed valge ja tagant lahtised eee.. ma ei teagi, kuidas neid nimetada; ühed purjejalatsid; tossud. 15 paari. Njahh, jälle kenake hulk jalanõusid.
Kindaid on ka - beežid, valged, punased, sinised, mustad. Vöösid tuvastasin. Igasuguseid salle, peakatteid ja mütsikesi on kogunenud. Sõnaga, mulle on tegelt tekkinud üks paras kapitäis asju, mille olemasolu ma võtan sellise enesestmõistetavusega, et võib isegi osaliselt imelikuks pidada. No ja loomulikult peavad kindad ja kotid olema ikka enamjaolt ühte ansamblisse ning ma avastasin, et mul neid ikka on on. Mitu. Palju.
Raamatutele tegin puhastust. Hiljuti külas viibinud kunagisele meessõbrale, A-le, minu raamaturiiulid imponeerisid. Tunnistasin ausalt, et mulle ka meeldisid. Meeldivad. Ja oma raamatute eest tuleb hoolt kanda, isegi nende eest, mille ma kunagise peaaegu eksämma saunaahju põletussurmast päästsin. No ja nii üldjoontes mulle meeldivadki kotid ja raamatud.

Ahjaa, kadunud ema tegi kunagi ERKI-s kujunduskunsti õppides ise mingi aine raamides paberit, pidi seda kasutama niiöelda enda kujundatava A4 formaadis kausta loomiseks. Mäletan, kuidas ema neid kaasi tegi, köitis ja kleepis ja servas ja möllas ning kinkis mulle omal ajal siis selle õppeprotsessi töös valminud objekti sünnipäevaks. Algselt külalisteraamatuna planeeritud kaustik jäi paljudeks aastateks seisma. Ma pole see inimene, kes külalisteraamatu igale külalisele kätte annab ja sisse laseb kirjutada. 
Kuidagi võõras teema minu jaoks. Kuid mõni aeg tagasi tegi vend ettepaneku kirjutada üles kõik, mis kodumajas toimub ning sellest suvest alustasin ma täiesti korraliku logiraamatu pidamisega. Eks vaatab, kas asjast saab asja, kuid loodaks, et kunagi tulevikus vaatavad lapselapselapsed minu väga loetamatu käekirjaga tekste ning muigavad. Ma tõesti loodan, et ehk on kunagi kuskil seal kolmandas põlves mõni tüdruk või poiss, kes leiab, et vaarema märkemtest on suguvõsa profiili koostamisel tõesti kasu.
Aga see selleks. Lisaks blogile, tuleb ka logi ära täita, minna ühele näitusele, viia ära ühed dokumendid, kirjutada sügisesele võistlusele minevast  romaanist üks lõik jälle juurde ja üldse - tasub puhata, kuni puhkust on antud. Selels mõttes vaatan ma vahel lähedalasuva büroo töötajate peale kaastundlikult, et nad ka suvel peavad sedasi rapsima. Üks firmadest, see mis rendiautotega tegeleb, ongi suvisel perioodil ilmselt kõige hõivatum - peaaegu igal hommikul näen, kuidas seljakottide ja magamisrullidega inimesed neid sihtkohta sõidutavat rendibussikest ootavad. Nojah.
Kolme päeva pärast on jälle sünnipäev. Hmm, jälle. Alles ju oli....

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...