Minu blogide loend

esmaspäev, 1. juuni 2015

Piimakuu alguse valguses


Pilt on veebine 
Mõnda aega sai vaikitud, sest sõna otses mõttes ei suutnud kirjutada. Mai möödus liiga intensiivselt, üks asi ajas teist taga ning tänane eksamipingutus on viimane suur asi, millel tuleb intensiivselt osaleda.
Pojad viiakse üle kuuendasse klassi ja mõistliku tunnistusega. Sügisest alustavad nad uues koolis, sedapuhku minu enda koolis. 
Mai viimane nädal aga oli selline, mida nimetatakse meeldivalt põrgulikuks. Iga päev toimus midagi. Pojad käisid Nõmme seikluspargis, tegid kehalises kasvatuses tasemetöö, said ju-jutsus järgmise vöö. Olin üllatunud poegade liikuvusest, täpsusest, osavusest. Suvelaager tuleb neil ka. Kohe pärast sellesuvist reisi.
Ühel päeval viibisime riigikogus. Manitsedes õpilasi korralikult käituma, olin riigikogu valges saalis just mina see, kes pead kuklasse kallutades päikeseprillid valju kolinaga parketile lajatas.
Ja reedel käisid pojad Rakveres, naastes alles õhtul kella seitsme paiku, puruväsinud, muljetest pakatavad.  Ning mida tegi samal päeval nende ema?
Nende ema ronis Pirita seikluspargis. Ja mitte ainult ei roninud, vaid ka rippus. Ühel rajal seigeldes algas mõõdukas vihmasadu ning küll popid, aga siiski kõigest siledatallalised ketsid pole just parim ronimisjalats. Julgusest pole mul puudust kunagi olnud, aga nüüd vedas loomupärane seiklushimu pisut alt. Kets libises kiigelaadsel elemendil ja sinna ma siis kõlkuma jäingi. Püsti saada oli keeruline, kuid hakkama sain. Samas tundsin, et nüüdseks on rada ka minu jaoks lõppenud ning seiklus kui selline samuti. Kuid kas mul lasti platvormilt alla tulla?
Ei. Instruktor soovitas jätkata ning järgmisel rajal, seal kus pidin võrkkiigel roomama, keerdus võrk risti ja taas tuli kõlkuda. Pahameel oli suur, veel suuremad aga marrastused ja sinikad. Lõpuks, teades, millal olen ebaõnnestunud, ma loobusin. Järgmisel korral aga tean, et tegelikkuses on see päris vahva tegevus ning tuleb uuesti proovida.
Õpilased muigasid, kuid julgustasid, nii nagu mina neid pärastpoole.  Omavaheline koodkeel, mis sisaldas sõnu 'null' ja 'pelmeen' ning üksmeelne lõkerdamine.
Väga tegevusrohke aeg, väga.. Eraelust olen sisuliselt loobunud. Uue raamatu kirjutamine ja kooliaasta lõpetamine võtavad kogu aja. Lisaks veel üks tegevus, mis vajab lõpetamist ja tegevus, mis vajab alustamist.
Varsti aga kaitsevad uued kirjandusteadlased oma kraade ning sealgi tahaks viibida.
Aeda on vaja korraldada ning mõned renoveerimistööd ootavad ettevalmistusi. Puhkus on algamas. See võrratu, mitmekuuline puhkus - see mis on üks õpetaja töö hüvedest - ohh, ma ei jõua kohe ära oodata.
Kastanite ja sirelite ja õunapuude õitseaeg - võrratu, võrratu värskus hommikuses aias. Basiilik, till ja päevalill viskavad ennast mullast välja, uus elupuuhekk vajab hoolt.
Elu on mõnus. Pole miskit paremat, kui elada täiel rinnal oma kätega loodud kodus, oma perest ümbritsetuna. Grilli, tšilli, nalja ja rääkimist - see on hea.


Kommentaare ei ole: