esmaspäev, 22. juuni 2015

Kõik on kokku jõudeaeg

Kui õpetajaks olemine kurnabki vaimu läbi, siis selle korvab sisuliselt täielikult pikk puhkus. Üle kahe kuu saab köitvate tegevustega aega viita ning mitte olla kohustuste kütkeis. Seda ma need eemalviibitud tunnid ka teinud olen - viibinud mittekohustuste kütkeis.
Kusjuures möödusid päevad juuni algusest tempos, mis oli võrdeline autokiirusega 88 km/h. Et siis maantee sõidukiirusega ligilähedaselt. Kaks esimest juuninädalat kulgesid eksamite, järelvastamiste, õppenõukogude, koosolekute, pesupäeva, projektipäeva, aktuste rütmis, kuid õnnis puhkus saabus ikka ning tuli teha vastavalt peretraditsioonidele ära sellesuvine reis.
Kuna minu ustav sülearvuti on sisuliselt väljateenitud vanaduspuhkusel, siis ma ei võtnud teda reisile kaasa ning ei teinud otsereportaaže. Mis mulle iseenesest väga ei meeldinud, kuid tahvlis trükkimine on ebamugav ja laevas oli internet nadivõitu.
Kus me siis perega käisime? Papa leidis, et oleks õige aeg viia meid välismaist õhku hingama ja planeeris reisi Gotlandile. Baltic Queeniga minek ja tulek ning võimalus näha Põhja-Gotlandi ning Tallinna õitselepuhkemiseelset tähtsaimat hansalinna Visbyt.
Tunnistan ausalt, et polnud kunagi kruiisilaeval viibinud ning valmistasin ennast halvimaks merehaiguseks ette - teadagi, mind ajab juba hulluks see, kui ma kai ääres seisvat paati kergelt loksumas näen. Seda siiski ei juhtunud, sest ühe kena apteekri soovitatud ingveritabletid tegid tõesti imet (siinkohal tuleb meelde, et peaksin minema teda tänama). 
Poegadele oli reis muidugi eriliselt põnev. Eestimaa sai meil eelmise suvega vallutatud ning ainus välisreis on olnud nendele paaritunnine viibimine Lätis. Kogu see laevavärk mõjus põneva seiklusena ning Hiiumaale tabamatult sarnane Gotland veel omakorda.
Kusjuures veidi kummaline märgilisus asja juures oli see, et ma otsisin endale reisile midagi lugemiseks kaasa. Võrdlemisi suvaliselt riiulist krabatud teoseks osutus Sven Delblanci "Samueli raamat". Üsna ilmetu välimusega, piisavalt mahukas, et lugeda kauem kui kaks päeva ja piisavalt kerge, et kanda endaga kaasas. Pistsin reisile eelnevalt asju kotti ning alles laevas avastasin, et raamat räägib 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Rootsi vaese kirikuabiõpetaja ja hiljem kooliõpetaja Samueli ja tema viie lapse elust. Kõige kummalisem oli see, et Samuel oli nn asendus-ja rändkirikuõpetaja Gotlandil....
Enne reisi uurisin natukene tausta (kunagi kõneldi seal gutni keelt - see sõna juba ise on nii kummalise kõlaga) ning saarel giidiks olnud väliseestlanna Külli kõneles palju põnevat juurde rootslaste jaanitraditsioonidest, haridusest, tänapäeva elus-olust, minevikust, müütidest ja legendidest ning seda oli kõike päris ohtralt, et seedida, mõista ja peegeldada reisielamusi endalt teistelegi.
Sest elamusi kujunes palju. Omanäoline Stenkyrka kirik (kirikuid on Gotlandil tõesti palju), kaluriküla Lickershamnsis; maitsetaimede talu Krysmundas. Teid ääristavad raukad (kivipaljandused jääaegadest). Üldse oli sellist omapärast geoloogilist avastust sealkandis palju. Loomulikult  sai kaasa võetud kive, mis kõnetasid ning giid korjas võrdlemisi oskuslikult üles mitmeid fossiilseid objekte.
Visby ise oli aga selline teistmoodi auraga linn. Meie öeldi, et Visby linnamüür olla paremini säilinud, kui Tallinna oma. Ma pole muidugi müüriekspert, aga mulle tundus, et Visby oma vajaks kindlasti rohkem kõpitsemist, kuid ega minagi tea. Linna sees sõitsid nendel kitsukestel tänavatel autod, oli palju sellist aiaga majapidamisi, mis meenutasid paratamatult Lindgreni lastejuttudest pärit väikelinna kirjeldusi. Inimesed oli sõbralikud, tänavad kitsad, jäätist ohtralt ja hinnad... ulmelised. Tõsiselt. Need olid mõeldud turistidele.
Üheks kohaks, mida ma näha tahtsin, oli Visbys asuv Balti keskus. Ma täpselt polegi veel uurinud selle keskuse sisulist olemust, aga tean ema jutu põhjal, et kui nemad kunagi isaga Visbys käisid, siis kohtusid nad seal kirjaniku ja luuletaja Ave Alavainuga, kes oli taotlenud stipendiumi ning sai selles Balti keskuse majas tõlkida ja raamatuid kirjutada. Sõnaga - me kõndisime mööda seda omanäolist ja pisut Tallinna pärast linna ringi ning püüdsime ahmida endasse kuldvihmapuid, lamedaid promenaadikive, botaanikaaeda, linnamüüre, punaseid katuseid.
Tagasireis kulges rahulikult, kui mitte arvestada seda, et üks poegadest oma telefoni kajutisse unustas, mis iseseisvalt ühe Soome reisi ära tegi ja seejärel alles poja kätte tagasi jõudis.
Eestis, Tallinnas ootas meid aga juba uus puhkusega seotud asi - pojad läksid Vihasoole ju-jutsu laagrisse, kus nad tegid ära kollase vöö eksami.
Minul aga.. minul aga toimus üks sünnipäevatähistamine ammuse tuttavaga, kellega puhkusele jäädes juhuslikult kokku põrkasin. Selline tuttav, kes pärast E-st lahkumist oma hinge ja südame, käe ja mõistuse mulle pakkus, kuid mille ma tagasi lükkasin, sest polnud õige aeg ja mulle tundub, et siiski oli see südamehäälega tehtud otsus õige. Tore on muidugi vanu aegu meenutada, kuid selleks need jääda võivadki - MÖÖDANIKUKS.
Lisaks oli siin vahepeal veel üks omamoodi seik - krunti ümbritsevad naabrite kõrged kuused ja kui tänavalt vaadata, siis jääb mulje, nagu oleks meie maja paksu metsa ääres. Loodus siutsub, säutsub, siriseb, kasvab, kohiseb, mühiseb ja müttab ümberringi ning ei usukski, et tegemist on kesklinnast 3 kõnniminuti kaugusel asuva kinnisvaraga. Sellise looduses olemisega kaasneb loomulikult see, et kõrge kuuse otsas on vares oma pesaga. Ja kaks noort nonna õppisid päevi minu murul lendamist. Ristisin nad Viktooriaks ja Albertiks. Varesepojad olid väga vahvad ja julged. Lausa terrassil kõndisid. Proovisin neid jäädvustada, kuid varesemamma mõistis minu teguviisi valesti. Kõrgel puu otsas meid jälgides ja siis mulle sisuliselt kuklasse lennates, püüdis ta mõista anda, et ma olen ohtlik.
Selgitasin talle rahulikult, et olen ise kahe lapse ema ning ei kavatse tema poegi puutuda, lihtsalt pildile saada.
Puhkuse alates käisin kolleegiga KUKUs. Mitte nende sulgemispeol, vaid sellele eelnenud üritusel "Ennu ratas". Ütleme nii, et 25 aasta jooksul, mil mul on olnud kokkupuuteid pidude ja pidutsemisega, siis pole midagi muutunud. Ütleme nii, et klubid, mis olid kunagi kinnised, selleks ka jääma oleksid pidanud, sest sipelgale nt rääkida nüüdistehnoloogiast võrdub samasuguse pikaealise kultuurihõngulise klubi külalisteks asjasse täiesti mittepuutuvate isikute lubamine. Kõlab snoobilt? Jah, kõlab, aga igasugused võimlejad, automehhaanikud ja turundusassistendid ei peaks mitte käima kohas, mille fluidum jääb neile arusaamatuks. Miks ma nii ütlen? Öist Vabaduse väljakut vaadeldes, tulid minu kõrvale ühed kenad inimesed, kelle dialoogist tuli välja, et nad ei tea sellest kohast mitte midagi. Nende jaoks oli see jälle lihtsalt üks koht, kus juua. Kuid omaaegsetest klubitamistest olen ma küll mööda, välja ja suureks kasvanud. Ei ole enam seda erilisust, mis seal noore täiskasvanu alguses veel köita võis. Omapärase kihlveo sõlmisin kolleegiga ning tuleb öelda, et ma võitsin selle - kollases topis naine ei lahkunud sama seltskonnaga, kellega saabus, vaid läks ühe punases särgis mehega Harjumäe poole.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...