Minu blogide loend

esmaspäev, 29. juuni 2015

Hangunud silm

Olgugi, et kesk linna elades, jääb mulle perioodiliselt tunne, et jutt looduse hävimisest on pelgalt mingi vandenõuteooria. Hommikul kuulata aias linnulaulu, niita muru, korjata seeni ja tigusid, märgata aeg-ajalt nt sisalikku aiakividel - kas see on ikka nii lood(t)usetu?
Nonnidest - nendest kahest lendama õppivast varesepojast, Albertist ja Viktooriast - ma juba rääkisin. Kuid nad pole ainukesed elusolendid, kes minu krunti ja kodu sellel aastal õ(õ)n(n)estanud on. Kevadel avastasin vundamendialusi ühe rotipea paistmast ning kööki olid asunud usinad sipelgad. Mõlema vastu sai rohtu - sipelgalõksud ja üllatavalt meeldivalõhnalised mürgikausid sai välja pandud, sest ütlen ausalt - ma küll armastan loomi ja linde ja putukaid, aga mitte oma köögikapist või terrassilt tuigerdamas. Nagu ei meeldi mulle näha hommikuti hiiglaslikke ämblikke vannis ringi sebimast (no kust need pöidlajämeduse kehaga kaheksajalgsed pallid küll sinna pidevalt satuvad?). Sipelgad on õnneks tormlemise järele jätnud, lõksud mõjuvad, kuid tüütud olid nad küll. Isegi kinnise meepurgi kaane alt suutsid nad ennast sisse pressida, rääkimata ühe möödundsuvise kõrvitsa uuristamisest. Ja siiski see rott, keda ma korduvalt kevadel murul lippamas nägin ning kelle pihta kiviga tahtsin visata, aga iga kord sai elajaloom minema.
Ka naabrid on maininud oma aiamajakese alla perioodiliselt surema tulnud rotte. No see on vanade majade needus ilmselt - ikka peab kusagil mõni näriline olema ja kuna oleme olnud nüüdseks kolm aastat kassivabad, siis on talvine hiirepere nt ennast võrdlemisi õdusalt tundnud. Ometigi on mingil hetkel need elukad taandunud/kadunud/hukkunud vms.
Eile aga - no ilusad ilmad alanud (ometigi) ja sai tegeletud kõikide puhkamise osistega - kohusetundlikult laisklesin kohvi juures paar tunnikest, siis lahendasin teste, kirjutasin oma kolmandat raamatut, lebasin päikesekiirte käes, valasin ennast veega üle, einestasin tagasihoidlikult - kui pojad on maapaos vanaisa juures, olen toiduvalmistamisest ikka väga prii ning laupäevane turutamine tõi palju värsket kraami kaasa - sellest ma siis toitungi, kui potid ja katlad meespere puudumise tõttu töös pole.
Päeva edenedes ja õhtu saabudes panin hakkama kastmist. Ja avastasin oma õuduseks, et ühe õunapuu all lebab rott. Küljeli, suu ammuli, saba sorakil. Silmad lahti ja arvestades minu mineviku praktikat - silmad alles hangumas. Olgugi, et olen surnuid ja suremist näinud, silmi kinni vajutanud ja üldse oma kunagises õendamises palju seda näinud, mida märgitakse mõistega 'koledus', ei suutnud ma alles koolnud rotilaipa ise labidale ja igavesse rahupaika panna. No lihtsalt ei suutnud. Palusin naabrimehe appi Ei teagi, mis mind selle lahkunu juures heidutas. Kuid kogu ülejäänud õhtu saatis mind see halliks hangunud laibasilm. Ma ei oska hinnata näriliste mõttemaailma, ma ei tea, millised instinktid selles agoonias vaest hinge piinasid, kuid ometigi tundsin ma sellele kahjurile omamoodi kaasa - alles soe ja pehme, kuid ometigi vaieldamatult surnud, mis surnud.
Imelik ka, et see surmateema mind ikka ja jälle kummitab. Pidevalt on sellega mingi kokkupuude ja ristumine, mida ma küll väga ei tahaks.
Kuna unetus piinab mind, vaatamata puhkusele (mida on ikka veel väga pikalt - kadestage inimesed ;) ) pole unerütm veel korda läinud, vaatasin telksu ja sattusin mingi kanali pealt mingit õudusfilmi juppi vaatama (ja mulle ei ole kunagi õudusfilmid meeldinud, need on nii ebaloogilised ja mõttetud), kus olid tegelasteks... rotid (no vähemalt selles jupis, mida ma 2 minutit nägin). Neetud. Seal vaatas rott punaste ja väga verejanuliste silmadega mulle otsa ja kohe meenus tolle surnud kaimu tardunud pilk ja ahastus lahkunud elust.
Ehhhh.
Kuid suvi on käes, päike hakkab hästi peale, liitreid maasika toormoosi on sügavkülmas valmis, muru rohetab, inimesed on ilusamad.
Saab mõnusalt aega endast läbi voolata ja voolu endas ajatada. Lahe on, kui lahe on.



esmaspäev, 22. juuni 2015

Kõik on kokku jõudeaeg

Kui õpetajaks olemine kurnabki vaimu läbi, siis selle korvab sisuliselt täielikult pikk puhkus. Üle kahe kuu saab köitvate tegevustega aega viita ning mitte olla kohustuste kütkeis. Seda ma need eemalviibitud tunnid ka teinud olen - viibinud mittekohustuste kütkeis.
Kusjuures möödusid päevad juuni algusest tempos, mis oli võrdeline autokiirusega 88 km/h. Et siis maantee sõidukiirusega ligilähedaselt. Kaks esimest juuninädalat kulgesid eksamite, järelvastamiste, õppenõukogude, koosolekute, pesupäeva, projektipäeva, aktuste rütmis, kuid õnnis puhkus saabus ikka ning tuli teha vastavalt peretraditsioonidele ära sellesuvine reis.
Kuna minu ustav sülearvuti on sisuliselt väljateenitud vanaduspuhkusel, siis ma ei võtnud teda reisile kaasa ning ei teinud otsereportaaže. Mis mulle iseenesest väga ei meeldinud, kuid tahvlis trükkimine on ebamugav ja laevas oli internet nadivõitu.
Kus me siis perega käisime? Papa leidis, et oleks õige aeg viia meid välismaist õhku hingama ja planeeris reisi Gotlandile. Baltic Queeniga minek ja tulek ning võimalus näha Põhja-Gotlandi ning Tallinna õitselepuhkemiseelset tähtsaimat hansalinna Visbyt.
Tunnistan ausalt, et polnud kunagi kruiisilaeval viibinud ning valmistasin ennast halvimaks merehaiguseks ette - teadagi, mind ajab juba hulluks see, kui ma kai ääres seisvat paati kergelt loksumas näen. Seda siiski ei juhtunud, sest ühe kena apteekri soovitatud ingveritabletid tegid tõesti imet (siinkohal tuleb meelde, et peaksin minema teda tänama). 
Poegadele oli reis muidugi eriliselt põnev. Eestimaa sai meil eelmise suvega vallutatud ning ainus välisreis on olnud nendele paaritunnine viibimine Lätis. Kogu see laevavärk mõjus põneva seiklusena ning Hiiumaale tabamatult sarnane Gotland veel omakorda.
Kusjuures veidi kummaline märgilisus asja juures oli see, et ma otsisin endale reisile midagi lugemiseks kaasa. Võrdlemisi suvaliselt riiulist krabatud teoseks osutus Sven Delblanci "Samueli raamat". Üsna ilmetu välimusega, piisavalt mahukas, et lugeda kauem kui kaks päeva ja piisavalt kerge, et kanda endaga kaasas. Pistsin reisile eelnevalt asju kotti ning alles laevas avastasin, et raamat räägib 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Rootsi vaese kirikuabiõpetaja ja hiljem kooliõpetaja Samueli ja tema viie lapse elust. Kõige kummalisem oli see, et Samuel oli nn asendus-ja rändkirikuõpetaja Gotlandil....
Enne reisi uurimiseme natukene tausta (kunagi kõneldi seal gutni keelt - see sõna juba ise on nii kummalise kõlaga) ning saarel giidiks olnud väliseestlanna Külli kõneles palju põnevat juurde rootslaste jaanitraditsioonidest, haridusest, tänapäeva elus-olust, minevikust, müütidest ja legendidest ning seda oli kõike päris ohtralt, et seedida, mõista ja peegeldada reisielamusi endalt teistelegi. Sest elamusi kujunes palju. Omanäoline Stenkyrka kirik (kirikuid on Gotlandil tõesti palju), kaluriküla Lickershamnsis; maitsetaimede talu Krysmundas. Teid ääristavad raukad (kivipaljandused jääaegadest). Üldse oli sellist omapärast geoloogilist avastust sealkandis palju. Loomulikult  sai kaasa võetud kive, mis kõnetasid ning giid korjas võrdlemisi oskuslikult üles mitmeid fossiilseid objekte.
Visby ise oli aga selline teistmoodi auraga linn. Meie öeldi, et Visby linnamüür olla paremini säilinud, kui Tallinna oma. Ma pole muidugi müüriekspert, aga mulle tundus, et Visby oma vajaks kindlasti rohkem kõpitsemist, kuid ega minagi tea. Linna sees sõitsid nendel kitsukestel tänavatel autod, oli palju sellist aiaga majapidamisi, mis meenutasid paratamatult Lindgreni lastejuttudest pärit väikelinna kirjeldusi. Inimesed oli sõbralikud, tänavad kitsad, jäätist ohtralt ja hinnad... ulmelised. Tõsiselt. Need olid mõeldud turistidele.
Üheks kohaks, mida ma näha tahtsin, oli Visbys asuv Balti keskus. Ma täpselt polegi veel uurinud selle keskuse sisulist olemust, aga tean ema jutu põhjal, et kui nemad kunagi isaga Visbys käisid, siis kohtusid nad seal kirjaniku ja luuletaja Ave Alavainuga, kes oli taotlenud stipendiumi ning sai selles Balti keskuse majas tõlkida ja raamatuid kirjutada. Sõnaga - me kõndisime mööda seda omanäolist ja pisut Tallinna pärast linna ringi ning püüdsime ahmida endasse kuldvihmapuid, lamedaid promenaadikive, botaanikaaeda, linnamüüre, punaseid katuseid.
Tagasireis kulges rahulikult, kui mitte arvestada seda, et üks poegadest oma telefoni kajutisse unustas, mis iseseisvalt ühe Soome reisi ära tegi ja seejärel alles poja kätte tagasi jõudis.
 Eestis, Tallinnas ootas meid aga juba uus puhkusega seotud asi - pojad läksid Vihasoole ju-jutsu laagrisse, kus nad tegid ära kollase vöö eksami.
Minul aga.. minul aga toimus üks sünnipäevatähistamine ammuse tuttavaga, kellega puhkusele jäädes juhuslikult kokku põrkasin. Selline tuttav, kes pärast E-st lahkumist oma hinge ja südame, käe ja mõistuse mulle pakkus, kuid mille ma tagasi lükkasin, sest polnud õige aeg ja mulle tundub, et siiski oli see südamehäälega tehtud otsus õige. Tore on muidugi vanu aegu meenutada, kuid selleks need jääda võivadki - MÖÖDANIKUKS.
Lisaks oli siin vahepeal veel üks omamoodi seik - krunti ümbritsevad naabrite kõrged kuused ja kui tänavalt vaadata, siis jääb mulje, nagu oleks meie maja paksu metsa ääres. Loodus siutsub, säutsub, siriseb, kasvab, kohiseb, mühiseb ja müttab ümberringi ning ei usukski, et tegemist on kesklinnast 3 kõnniminuti kaugusel asuva kinnisvaraga. Sellise looduses olemisega kaasneb loomulikult see, et kõrge kuuse otsas on vares oma pesaga. Ja kaks noort nonna õppisid päevi minu murul lendamist. Ristisin nad Viktooriaks ja Albertiks. Varesepojad olid väga vahvad ja julged. Lausa terrassil kõndisid. Proovisin neid jäädvustada, kuid varesemamma mõistis minu teguviisi valesti. Kõrgel puu otsas meid jälgides ja siis mulle sisuliselt kuklasse lennates, püüdis ta mõista anda, et ma olen ohtlik.
Selgitasin talle rahulikult, et olen ise kahe lapse ema ning ei kavatse tema poegi puutuda, lihtsalt pildile saada.
Puhkuse alates käisin kolleegiga KUKUs. Mitte nende sulgemispeol, vaid sellele eelnenud üritusel "Ennu ratas". Ütleme nii, et 25 aasta jooksul, mil mul on olnud kokkupuuteid pidude ja pidutsemisega, siis pole midagi muutunud. Ütleme nii, et klubid, mis olid kunagi kinnised, selleks ka jääma oleksid pidanud, sest sipelgale nt rääkida nüüdistehnoloogiast võrdub samasuguse pikaealise kultuurihõngulise klubi külalisteks asjasse täiesti mittepuutuvate isikute lubamine. Kõlab snoobilt? Jah, kõlab, aga igasugused võimlejad, automehhaanikud ja turundusassistendid ei peaks mitte käima kohas, mille fluidum jääb neile arusaamatuks. Miks ma nii ütlen? Öist Vabaduse väljakut vaadeldes, tulid minu kõrvale ühed kenad inimesed, kelle dialoogist tuli välja, et nad ei tea sellest kohast mitte midagi. Nende jaoks oli see jälle lihtsalt üks koht, kus juua. Kuid omaaegsetest klubitamistest olen ma küll mööda, välja ja suureks kasvanud. Ei ole enam seda erilisust, mis seal noore täiskasvanu alguses veel köita võis. Omapärase kihlveo sõlmisin kolleegiga ning tuleb öelda, et ma võitsin selle - kollases topis naine ei lahkunud sama seltskonnaga, kellega saabus, vaid läks ühe punases särgis mehega Harjumäe poole.

esmaspäev, 1. juuni 2015

Piimakuu alguse valguses


Pilt on veebine 
Mõnda aega sai vaikitud, sest sõna otses mõttes ei suutnud kirjutada. Mai möödus liiga intensiivselt, üks asi ajas teist taga ning tänane eksamipingutus on viimane suur asi, millel tuleb intensiivselt osaleda.
Pojad viiakse üle kuuendasse klassi ja mõistliku tunnistusega. Sügisest alustavad nad uues koolis, sedapuhku minu enda koolis. 
Mai viimane nädal aga oli selline, mida nimetatakse meeldivalt põrgulikuks. Iga päev toimus midagi. Pojad käisid Nõmme seikluspargis, tegid kehalises kasvatuses tasemetöö, said ju-jutsus järgmise vöö. Olin üllatunud poegade liikuvusest, täpsusest, osavusest. Suvelaager tuleb neil ka. Kohe pärast sellesuvist reisi.
Ühel päeval viibisime riigikogus. Manitsedes õpilasi korralikult käituma, olin riigikogu valges saalis just mina see, kes pead kuklasse kallutades päikeseprillid valju kolinaga parketile lajatas.
Ja reedel käisid pojad Rakveres, naastes alles õhtul kella seitsme paiku, puruväsinud, muljetest pakatavad.  Ning mida tegi samal päeval nende ema?
Nende ema ronis Pirita seikluspargis. Ja mitte ainult ei roninud, vaid ka rippus. Ühel rajal seigeldes algas mõõdukas vihmasadu ning küll popid, aga siiski kõigest siledatallalised ketsid pole just parim ronimisjalats. Julgusest pole mul puudust kunagi olnud, aga nüüd vedas loomupärane seiklushimu pisut alt. Kets libises kiigelaadsel elemendil ja sinna ma siis kõlkuma jäingi. Püsti saada oli keeruline, kuid hakkama sain. Samas tundsin, et nüüdseks on rada ka minu jaoks lõppenud ning seiklus kui selline samuti. Kuid kas mul lasti platvormilt alla tulla?
Ei. Instruktor soovitas jätkata ning järgmisel rajal, seal kus pidin võrkkiigel roomama, keerdus võrk risti ja taas tuli kõlkuda. Pahameel oli suur, veel suuremad aga marrastused ja sinikad. Lõpuks, teades, millal olen ebaõnnestunud, ma loobusin. Järgmisel korral aga tean, et tegelikkuses on see päris vahva tegevus ning tuleb uuesti proovida.
Õpilased muigasid, kuid julgustasid, nii nagu mina neid pärastpoole.  Omavaheline koodkeel, mis sisaldas sõnu 'null' ja 'pelmeen' ning üksmeelne lõkerdamine.
Väga tegevusrohke aeg, väga.. Eraelust olen sisuliselt loobunud. Uue raamatu kirjutamine ja kooliaasta lõpetamine võtavad kogu aja. Lisaks veel üks tegevus, mis vajab lõpetamist ja tegevus, mis vajab alustamist.
Varsti aga kaitsevad uued kirjandusteadlased oma kraade ning sealgi tahaks viibida.
Aeda on vaja korraldada ning mõned renoveerimistööd ootavad ettevalmistusi. Puhkus on algamas. See võrratu, mitmekuuline puhkus - see mis on üks õpetaja töö hüvedest - ohh, ma ei jõua kohe ära oodata.
Kastanite ja sirelite ja õunapuude õitseaeg - võrratu, võrratu värskus hommikuses aias. Basiilik, till ja päevalill viskavad ennast mullast välja, uus elupuuhekk vajab hoolt.
Elu on mõnus. Pole miskit paremat, kui elada täiel rinnal oma kätega loodud kodus, oma perest ümbritsetuna. Grilli, tšilli, nalja ja rääkimist - see on hea.