laupäev, 25. aprill 2015

Rännuteed kulgev sõna

Mihhail Veller on väga hea sulega kirjanik. Ökonoomse kirjeldusega annab ta napilauseliselt edasi loo tunded, mõtted, ootused. Lehitse mistahes lugu nt tema "Legendidest" ja iga rida tõmbab suunurgad ülespoole - lihtsalt niivõrd omamoodi võtmes kirjutatud tekstid.
Praegusel hetkel ja alljärgnevaga haakuvalt oli tal kahetasandiline jutustus "Legend sotsrealistist",  mis kirjeldab ühe nõukogudeaegse, vahetult enne Moskva olümpiamänge Ameerikasse putkanud Leningradi puu-ja juurviljabaasi asedirektoriga juhtunud lugu. Emigreerunu, oma kodulinnas mastaapsete mõõtmetega mees, ei leidnud enesele kuidagi Ameerikas kohta. Kui toetusrahad otsa said, tundnud mees valulikku nostalgiat, sest nõukogudele omane laveerimine sealpool vett ei toiminud ja süsteem, mida tema oli haneks tõmmanud, puudus. Sestap tehti talle ettepanek kirjutada sellest pitsitavast süsteemist raamat. Õnnetuseks emigrant kirjutada ei osanud. Kirjanduslik agent andnud nõu - kirjutagu oma elu- ja töölugu üles. Hakanud mees siis kirjutama. Kellajalise ja kuupäevalise täpsusega kogu teekonna müüjaabilisest asedirektorini välja. Käsikiri saanud mahukas. Umbes nagu "Sõda ja rahu".  Agent oli loomulikult nördinud: käsikiri polnud kirjastatav.  Kuid emigrant oli juba tiibu sirutanud, leidnud endale juristi, kes soovitanud hoolikalt kaaluda kohtuprotsessi võimalikkuse üle. Agent taltunud ning asunud vandudes käsikirja kirjastustele pakkuma. Tal õnnestus leida üks pisike kirjastus, mis raamatu avaldas, kui näidisõppevahendi NL puu-ja köögiviljakaubandusest. Raamat ilmus, sai omamoodi tunnustatusegi ning emigrant lõpetas igasuguse kirjutamise. Nagu ütleb Veller oma raamatus: "Tema kirjanduslik tegevus sellega lõppes. Lõppes küll, aga ei piirdunud."
Loo teine tasand aga toimus Venemaal, kus teatud väga reglementeerivates asutustes töötasid muuhulgas erinevate keelte filoloogid, kes said palka selle eest, et lugesid raamatuid. Eriti hoolsalt pidas regelementeeriv asutus silma peal neil sõnateostel, mis ilmusid piiri taga ja nende autorite sulest, kelle seos suurriigiga oli kunagi olnud tihe, aga nüüd pisut kaugem. Sõnaga köögiviljaepopöa võttis lugeja nõutuks. Raamat anti lugeda kõrgematele organitele, mis omakorda lisas asjasse päris kõrged võimukandjad. Paljastav teos pajatas täpselt ja kuupäevaliselt kõikidest mahhinatsioonidest Suure Linna puuviljakuningriigis ja tõi kaasa tervet toonast Leningradi vapustanud ja raputanud lainetused.
Emigrandi raamat elas autorist sõltumatut elu.
Olen minagi tähele pannud, et tekst ei sünni, ela ja sure kirjapanemisega, vaid saab endale lugeja vahendusel uued rõivad selga. Lugeja loeb, uurib tähelepanelikult sõna, vaatleb, mõtiskleb, analüüsib, tõmbab paralleele iseendaga (kui oskab ja see osutub vajalikuks) ja..... võib võrdlemisi valusalt niutsatada. Seda olen ennegi siin ju maininud (vt 2014 mai; vt 2015 veebruar).
Sõna rändab oma teel ja  lisaks sellele, mis kujul ta üles tähendatud, kogub juurde põnevaid arusaamu, värvinguid ja nüansse. Mis muuseas on tegelikult teadasaamisel, et keegi on sõna vaadelnud, päris põnev kogemus. Inimesed võivad tunda ennast puudutatuna, heidutatuna, muutub meeleolu ja võib tekidada koguni mõistatusliku vihapurske. Jah, sõnal on vägi. Suur vägi.
Sama momenti tunnetasid ilmselt ka kunagised manajad, tuusijad, nõidurid, šamaanid. Sellest on rääkinud ilukirjandus ning pajatanud kultuurilugu. Sõna paneb tegutsema ning talletab ennast pikkadeks aastateks.
 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...