Minu blogide loend

neljapäev, 23. aprill 2015

Kas teie olete Ljudmilla Petrova? e. miks peab teismeline lakkamatult hiuklema


Veebine foto hiuklemisest

Kevadisel ajal algab meie kliimavööndi  eluslooduses mingi kummaline rahutus, mis ei lõppe ilmselt nii peagi. Inimesed sööstavad tuhinaga kaevama, riisuma, kraapima, istutamiseks sobivaid kohti otsima, grillima. Tormatakse elavnenult spordikauplustesse, et parendada talvega kuhtunud varustust, muretsetakse ikka veel jõuludest keskele jäänud voldikesest. Alustatakse puhkuseplaanide teostamist.
  Koolilapsed on samuti kevade nägu - rahutud, liiga kärsitud, püsimatud. Soojenev ilm kutsub õue, aga vaesed õnnetukesed on päeva parema osa tolmuste ja räsitud kooliseinte vahel kinni. See aga, et kinnine ruum ikka ja jälle veelgi ahistavamalt mõjub, on siililegi selge.
Lisaks on eluslooduse tärkamisele ja ärevusvõbelustele olemas ikka ja jälle lapsed, kes - nagu vana eestlane juba ütles - on oma perekonna peegeliks. Kuidas ikka laps ennast avalikult kinnises  ja kinniselt avalikus ruumis üleval peab, annab aimu lapsevanemlikust hoolest.   Mõnda koduomanikku tean mõnevõrra aastatetagusest ajast ning kahjuks tuleb tõdeda, et ütelus käbide ja kändude kohta peab paika.
  Muidugi on teada, et teismeiga pole miskine lustilaul. Kosuv turi, murduv hääl ja kubemepiirkonda tekkiv karvastik, mõtted pidevalt klassiõe ümarduvate vormide juures kinni. Tüütud koolireeglid, mõttetud tunnid. Kuid vähemalt on olemas klassitäis sama poolmehestunud kambajõmme, kellega koos saab koridorinurgas hirnuda, vahel ka roppust lausuda ning seejärel valju naerupahvakuga oma näilist üleolekut kellegi või millegi suhtes demonstreerida.
  Ilmselt proovivad poolmehesarnased ja oma kehaga veel mittekohanenud õppurid ennast lõbustada. Nt mõne naisõpetaja arvelt, kellele tasub tulla koridoris juurde ja küsida: ,,Kas teie olete Ljudmilla Petrova?" Vastu küsides, et kas ta näeb Ljudmilla Petrova moodi välja, saab naisõpetaja  võrdlemisi tobeda õlakehituse ning noormeeste eemalloivamise osaliseks. Seejärel aga teatas  koridoris kõmav hiuklemine, et taaskord on miski poolmeestele nalja teinud.
 Mõne tunni möödudes tuli üks neist ukse vahelt piiluma - enne tundi. Milleks küll? Ohh, kui nad vaid teaksid. Ilmselt arvavad need uduvurrudega meeslapsed, et  kambakesiti hirnatamine mõjub kuidagi alandavalt või halvustavalt, teadmata, et kohe kindlasti mitte. Küll mõjuvad nad inspireerivalt - milliseid meetmeid tarvitada, et oma poegadest selliseid hirnatajaid ei saaks, kes poolmeestena ennast lõnguslikult välja elavad.
  Tegelt isegi kurb, et muidu ilusa välimusega noormehed sellise mulje enesest jätavad. Justkui oleks loodus mõistuse jagamisel  otsustanud  ainult tavalise kahe poole asemel ühe pelgalt veerandikese  kolpa kallata ja kogu aur peab lollitamisele kuluma.
Kuid ilmselt peab sellise vastiku pooliku perioodi läbi elama ja hiljem kahetsema, et asjad just nii kulgesid.

Kommentaare ei ole: