Minu blogide loend

reede, 10. aprill 2015

Gulag. Arhipelaag. Solženitsõn

Tõenäoliselt on iga vähegi üle 30-aastane ja ise teoreetiliselt nõukaaegse inimesena (sündinud ja kasvanud laias laastus punase lipu all; parimad aastad möödunud siiski juba rõõmsas ja eestiaegses teadmises) kuulnud mainitavat pealkirjas toodud märksõnu. Mina olen ja olin.
Siit ja sealt olid kõrvu jäänud mingid remargina mõjuvad poetused, keegi oli kusagil poolhääli maininud millestki midagi (meenuvad ähmased fraasid kusagilt sünnipäevalt, kui ma nii koolitüdrukuna ammuli sui täiskasvanute jutte kuulasin - nüüd selgub, et see siiski oli minu eideetilise mälu juures suurepäraseks, sest ma tõepoolest mäletan erinevaid hetki). Kuid ei enamat. Tüdrukust neiuks ja seejärel naiseks saades mulle sedasorti raamatud meeleolu ei tekitanud, näppu need ei juhtunud ja aruteluks põnevust ei pakkunud (selles valguses vaatan ma vahel koridorides kihistavaid plikapunte ja mõtlen, et jeerum, me olime ikka jube tobedad oma plikalikkuses. Iseseisev ja mõistusega täiskasvanu on olla ikka tuhat korda etem)
Ühesõnaga filoloogia radadele sammunult mäletan ma esmakursuselt, kuidas äsja keskkooli lõpetanud ja näiliselt diipid tulevased, kuid kahjuks vaimselt  varakult abordeerunud sinisukad/luuletajad/libalingvistid/kukkurfilosoofid Solženitsõni võimsat poliitilist jõgidokumentaali analüüsisid ja mind võrdlemisi hävitava pilguga mõõtsid, kuna kehitasin teadmatusest õlgu. Nime olin kuulnud, kuid kätte need raamatud polnud juhtunud. Üks kursavend oli lausa nii rabatud,  leides et ma ei peaks isegi mitte ülikooli haldusalasse jääval maa-alal seisma, rääkimata sealse õhu hingamisest, sest nii primitiivne ei saa ometigi olla.

Jah, tõepoolest, häbenesin toona oma saamatust ja oskamatust etc, kuid tänase seisuga olen ma ennast kokku võtnud ja laenutasin enesele (tõsiküll 14 aastat, kahte last, kolme haridust hiljem) selle epopöa ja....see on niivõrd heas keeles kirjutatud, deskriptiivne, analüütiline, humoorikas, et ma ei saa raamatut käestki panna. Ärkasin kell kolm öösel ja lugesin. Õnneks helises vahepeal äratus, muidu poleks poisid kooli saanud ja mina tööle.
Kirjanik juba oskab tekste koostada. Mis sest, et teema on sünge, poliitiliselt paljastav ja samas kuidagi ahastamapanevalt tuttav. Selle lugemuse valguses on minu uurimisobjekti seesmised kartused 1948.-1949.  täiesti mõistetavad.
Solženitsõn kirjeldab võrdlemisi värvikalt muidu tuimana ja kõiki ühetmoodi võtva süsteemi arreteerimisomadusi: andes mõista, kuivõrd lavastuslikult meisterlikud olid kõikmõeldavad viisid öösel ja päeval inimesi kinni võtta. Kuivõrd ebainimlikud olid tingimused ja kuidas Organid  käituda suutsid.
Omalaadne on loomulikult ka jõgidokumentaali saamislugu - see on suisa eraldiseisev lugu loo tekkimisest. Rääkimata muidugi Solženitsõni enda elust sinna juurde. Dissitent. Endine punaväelane ja nagu ta võrdlemisi literatuurselt väljendas: "Stalini janu ei näinud miski kustutavat."
Omanäoline, väga omanäoline teos. Pole midagi imestada, et kirjutis, mis on elanud lisaks kõigele ka omaette elu, tunnustati   Le Monde'i sajandi 100 raamatu nimekirjas olemisega, olles seal 15 kohal.
Samizdat'ina hinganud käsikiri on kindlasti lugemisootust vääriv raamat. ja ma loen seda dokumentaali edasi. Liiga põnev, et käest panna.



Kommentaare ei ole: