laupäev, 25. aprill 2015

Rännuteed kulgev sõna

Mihhail Veller on väga hea sulega kirjanik. Ökonoomse kirjeldusega annab ta napilauseliselt edasi loo tunded, mõtted, ootused. Lehitse mistahes lugu nt tema "Legendidest" ja iga rida tõmbab suunurgad ülespoole - lihtsalt niivõrd omamoodi võtmes kirjutatud tekstid.
Praegusel hetkel ja alljärgnevaga haakuvalt oli tal kahetasandiline jutustus "Legend sotsrealistist",  mis kirjeldab ühe nõukogudeaegse, vahetult enne Moskva olümpiamänge Ameerikasse putkanud Leningradi puu-ja juurviljabaasi asedirektoriga juhtunud lugu. Emigreerunu, oma kodulinnas mastaapsete mõõtmetega mees, ei leidnud enesele kuidagi Ameerikas kohta. Kui toetusrahad otsa said, tundnud mees valulikku nostalgiat, sest nõukogudele omane laveerimine sealpool vett ei toiminud ja süsteem, mida tema oli haneks tõmmanud, puudus. Sestap tehti talle ettepanek kirjutada sellest pitsitavast süsteemist raamat. Õnnetuseks emigrant kirjutada ei osanud. Kirjanduslik agent andnud nõu - kirjutagu oma elu- ja töölugu üles. Hakanud mees siis kirjutama. Kellajalise ja kuupäevalise täpsusega kogu teekonna müüjaabilisest asedirektorini välja. Käsikiri saanud mahukas. Umbes nagu "Sõda ja rahu".  Agent oli loomulikult nördinud: käsikiri polnud kirjastatav.  Kuid emigrant oli juba tiibu sirutanud, leidnud endale juristi, kes soovitanud hoolikalt kaaluda kohtuprotsessi võimalikkuse üle. Agent taltunud ning asunud vandudes käsikirja kirjastustele pakkuma. Tal õnnestus leida üks pisike kirjastus, mis raamatu avaldas, kui näidisõppevahendi NL puu-ja köögiviljakaubandusest. Raamat ilmus, sai omamoodi tunnustatusegi ning emigrant lõpetas igasuguse kirjutamise. Nagu ütleb Veller oma raamatus: "Tema kirjanduslik tegevus sellega lõppes. Lõppes küll, aga ei piirdunud."
Loo teine tasand aga toimus Venemaal, kus teatud väga reglementeerivates asutustes töötasid muuhulgas erinevate keelte filoloogid, kes said palka selle eest, et lugesid raamatuid. Eriti hoolsalt pidas regelementeeriv asutus silma peal neil sõnateostel, mis ilmusid piiri taga ja nende autorite sulest, kelle seos suurriigiga oli kunagi olnud tihe, aga nüüd pisut kaugem. Sõnaga köögiviljaepopöa võttis lugeja nõutuks. Raamat anti lugeda kõrgematele organitele, mis omakorda lisas asjasse päris kõrged võimukandjad. Paljastav teos pajatas täpselt ja kuupäevaliselt kõikidest mahhinatsioonidest Suure Linna puuviljakuningriigis ja tõi kaasa tervet toonast Leningradi vapustanud ja raputanud lainetused.
Emigrandi raamat elas autorist sõltumatut elu.
Olen minagi tähele pannud, et tekst ei sünni, ela ja sure kirjapanemisega, vaid saab endale lugeja vahendusel uued rõivad selga. Lugeja loeb, uurib tähelepanelikult sõna, vaatleb, mõtiskleb, analüüsib, tõmbab paralleele iseendaga (kui oskab ja see osutub vajalikuks) ja..... võib võrdlemisi valusalt niutsatada. Seda olen ennegi siin ju maininud (vt 2014 mai; vt 2015 veebruar).
Sõna rändab oma teel ja  lisaks sellele, mis kujul ta üles tähendatud, kogub juurde põnevaid arusaamu, värvinguid ja nüansse. Mis muuseas on tegelikult teadasaamisel, et keegi on sõna vaadelnud, päris põnev kogemus. Inimesed võivad tunda ennast puudutatuna, heidutatuna, muutub meeleolu ja võib tekidada koguni mõistatusliku vihapurske. Jah, sõnal on vägi. Suur vägi.
Sama momenti tunnetasid ilmselt ka kunagised manajad, tuusijad, nõidurid, šamaanid. Sellest on rääkinud ilukirjandus ning pajatanud kultuurilugu. Sõna paneb tegutsema ning talletab ennast pikkadeks aastateks.
 

neljapäev, 23. aprill 2015

Kas teie olete Ljudmilla Petrova? e. miks peab teismeline lakkamatult hiuklema


Veebine foto hiuklemisest

Kevadisel ajal algab meie kliimavööndi  eluslooduses mingi kummaline rahutus, mis ei lõppe ilmselt nii peagi. Inimesed sööstavad tuhinaga kaevama, riisuma, kraapima, istutamiseks sobivaid kohti otsima, grillima. Tormatakse elavnenult spordikauplustesse, et parendada talvega kuhtunud varustust, muretsetakse ikka veel jõuludest keskele jäänud voldikesest. Alustatakse puhkuseplaanide teostamist.
  Koolilapsed on samuti kevade nägu - rahutud, liiga kärsitud, püsimatud. Soojenev ilm kutsub õue, aga vaesed õnnetukesed on päeva parema osa tolmuste ja räsitud kooliseinte vahel kinni. See aga, et kinnine ruum ikka ja jälle veelgi ahistavamalt mõjub, on siililegi selge.
Lisaks on eluslooduse tärkamisele ja ärevusvõbelustele olemas ikka ja jälle lapsed, kes - nagu vana eestlane juba ütles - on oma perekonna peegeliks. Kuidas ikka laps ennast avalikult kinnises  ja kinniselt avalikus ruumis üleval peab, annab aimu lapsevanemlikust hoolest.   Mõnda koduomanikku tean mõnevõrra aastatetagusest ajast ning kahjuks tuleb tõdeda, et ütelus käbide ja kändude kohta peab paika.
  Muidugi on teada, et teismeiga pole miskine lustilaul. Kosuv turi, murduv hääl ja kubemepiirkonda tekkiv karvastik, mõtted pidevalt klassiõe ümarduvate vormide juures kinni. Tüütud koolireeglid, mõttetud tunnid. Kuid vähemalt on olemas klassitäis sama poolmehestunud kambajõmme, kellega koos saab koridorinurgas hirnuda, vahel ka roppust lausuda ning seejärel valju naerupahvakuga oma näilist üleolekut kellegi või millegi suhtes demonstreerida.
  Ilmselt proovivad poolmehesarnased ja oma kehaga veel mittekohanenud õppurid ennast lõbustada. Nt mõne naisõpetaja arvelt, kellele tasub tulla koridoris juurde ja küsida: ,,Kas teie olete Ljudmilla Petrova?" Vastu küsides, et kas ta näeb Ljudmilla Petrova moodi välja, saab naisõpetaja  võrdlemisi tobeda õlakehituse ning noormeeste eemalloivamise osaliseks. Seejärel aga teatas  koridoris kõmav hiuklemine, et taaskord on miski poolmeestele nalja teinud.
 Mõne tunni möödudes tuli üks neist ukse vahelt piiluma - enne tundi. Milleks küll? Ohh, kui nad vaid teaksid. Ilmselt arvavad need uduvurrudega meeslapsed, et  kambakesiti hirnatamine mõjub kuidagi alandavalt või halvustavalt, teadmata, et kohe kindlasti mitte. Küll mõjuvad nad inspireerivalt - milliseid meetmeid tarvitada, et oma poegadest selliseid hirnatajaid ei saaks, kes poolmeestena ennast lõnguslikult välja elavad.
  Tegelt isegi kurb, et muidu ilusa välimusega noormehed sellise mulje enesest jätavad. Justkui oleks loodus mõistuse jagamisel  otsustanud  ainult tavalise kahe poole asemel ühe pelgalt veerandikese  kolpa kallata ja kogu aur peab lollitamisele kuluma.
Kuid ilmselt peab sellise vastiku pooliku perioodi läbi elama ja hiljem kahetsema, et asjad just nii kulgesid.

reede, 10. aprill 2015

Gulag. Arhipelaag. Solženitsõn

Tõenäoliselt on iga vähegi üle 30-aastane ja ise teoreetiliselt nõukaaegse inimesena (sündinud ja kasvanud laias laastus punase lipu all; parimad aastad möödunud siiski juba rõõmsas ja eestiaegses teadmises) kuulnud mainitavat pealkirjas toodud märksõnu. Mina olen ja olin.
Siit ja sealt olid kõrvu jäänud mingid remargina mõjuvad poetused, keegi oli kusagil poolhääli maininud millestki midagi (meenuvad ähmased fraasid kusagilt sünnipäevalt, kui ma nii koolitüdrukuna ammuli sui täiskasvanute jutte kuulasin - nüüd selgub, et see siiski oli minu eideetilise mälu juures suurepäraseks, sest ma tõepoolest mäletan erinevaid hetki). Kuid ei enamat. Tüdrukust neiuks ja seejärel naiseks saades mulle sedasorti raamatud meeleolu ei tekitanud, näppu need ei juhtunud ja aruteluks põnevust ei pakkunud (selles valguses vaatan ma vahel koridorides kihistavaid plikapunte ja mõtlen, et jeerum, me olime ikka jube tobedad oma plikalikkuses. Iseseisev ja mõistusega täiskasvanu on olla ikka tuhat korda etem)
Ühesõnaga filoloogia radadele sammunult mäletan ma esmakursuselt, kuidas äsja keskkooli lõpetanud ja näiliselt diipid tulevased, kuid kahjuks vaimselt  varakult abordeerunud sinisukad/luuletajad/libalingvistid/kukkurfilosoofid Solženitsõni võimsat poliitilist jõgidokumentaali analüüsisid ja mind võrdlemisi hävitava pilguga mõõtsid, kuna kehitasin teadmatusest õlgu. Nime olin kuulnud, kuid kätte need raamatud polnud juhtunud. Üks kursavend oli lausa nii rabatud,  leides et ma ei peaks isegi mitte ülikooli haldusalasse jääval maa-alal seisma, rääkimata sealse õhu hingamisest, sest nii primitiivne ei saa ometigi olla.

Jah, tõepoolest, häbenesin toona oma saamatust ja oskamatust etc, kuid tänase seisuga olen ma ennast kokku võtnud ja laenutasin enesele (tõsiküll 14 aastat, kahte last, kolme haridust hiljem) selle epopöa ja....see on niivõrd heas keeles kirjutatud, deskriptiivne, analüütiline, humoorikas, et ma ei saa raamatut käestki panna. Ärkasin kell kolm öösel ja lugesin. Õnneks helises vahepeal äratus, muidu poleks poisid kooli saanud ja mina tööle.
Kirjanik juba oskab tekste koostada. Mis sest, et teema on sünge, poliitiliselt paljastav ja samas kuidagi ahastamapanevalt tuttav. Selle lugemuse valguses on minu uurimisobjekti seesmised kartused 1948.-1949.  täiesti mõistetavad.
Solženitsõn kirjeldab võrdlemisi värvikalt muidu tuimana ja kõiki ühetmoodi võtva süsteemi arreteerimisomadusi: andes mõista, kuivõrd lavastuslikult meisterlikud olid kõikmõeldavad viisid öösel ja päeval inimesi kinni võtta. Kuivõrd ebainimlikud olid tingimused ja kuidas Organid  käituda suutsid.
Omalaadne on loomulikult ka jõgidokumentaali saamislugu - see on suisa eraldiseisev lugu loo tekkimisest. Rääkimata muidugi Solženitsõni enda elust sinna juurde. Dissitent. Endine punaväelane ja nagu ta võrdlemisi literatuurselt väljendas: "Stalini janu ei näinud miski kustutavat."
Omanäoline, väga omanäoline teos. Pole midagi imestada, et kirjutis, mis on elanud lisaks kõigele ka omaette elu, tunnustati   Le Monde'i sajandi 100 raamatu nimekirjas olemisega, olles seal 15 kohal.
Samizdat'ina hinganud käsikiri on kindlasti lugemisootust vääriv raamat. ja ma loen seda dokumentaali edasi. Liiga põnev, et käest panna.

pühapäev, 5. aprill 2015

Viimast võmmi jälgides - ja mitte ainult!!

Tänane päev oli võrdlemisi huvitav. Vähe sellest, et ma hommikust alates poegadel aitasin Läti-teemalist ettekannet kokku panna (mis õnnestus) ja suures küpsetustuhinas otsustasin läti rahvusköögi porgandikorpe meisterdada (mis ei õnnestunud, sest sisetunnet eirates tuli välja mingi totaalne käkker-mäkker, mida ei söndanud kellelegi pakkuda. Retseptis tundus olevat väga palju imelikke ebakõlasid ning oma ema kõrvalt kokkamist õppinuna tekitas see mitmel korral kahtlust, kuid ma ignoreerisin, kuni lõpptulemuseks oli häving), sattusin ma kuskil pärastlõunasel ajal aknast välja vaatama, et hmm.. veidralt tuttavad kujud kõnnivad diagonaalis üle tee.
Robert Annus, keda ma esiti üheks selleks ameerika usukuulutajaks pidasin ja seejärel Üllar Saaremäe. Tükk aega käis maja vastas üle tee asjade seadmine ja sehkendamine ning siis oli võimalik märgata kohtuarst Mõisnikku korduvalt punasest autost küürutavat kogu ning uurijapaari valgest masinast korda viis väljumist. Võttepaik lokaliseerus vastasparklaga ning ilmselt segamatuna tavalisest ümberolevast elust tehti võte ära. Püüdisin uudishimulikku nina toas hoida, kuid see on naisterahval ikka nõrk külg olnud. Võrdlemisi vahva oli vaadata.
samas polnud aga sugugi nii vahva näha ennast muusikavideost, mis lõpptulemusena, vaatamata eklektiliselt kulgenud filmimisele siiski päris põnevalt linale jäi. Aga ma saan aru enamikest näitlejatest (kuigi ma seda ise pole), kui nad ütlevad, et ei taha ennast linal vaadata. Mina ka ei taha. Et ma telegeeniline pole, seda tean ammu, kuid et see nii võimsalt välja paistab.... Nojah.
Mune sai värvitud, majapidamises hullumeelne suurpuhastus tehtud. Puhatud, loetud, söödud ja joodud.
Lisaks ahastan käsikirja kohal, see raamat, eee... igatahes ei kirjuta ma mitte ühtegi monograafiat enam. Lillil oli õigus - kui tahad kannatustevaba elu, siis ära hakka kirjanikuks. Kõikide närvid ei pea vastu. Minu omad igatahes narmendavad juba. Aga samas tahaks ikkagi sellise kirjandusteadusliku tekstiga ühele poole saada, millele pole häbi oma nime alla kirjutada. Ühesõnaga - las siis küpseb ja seedub see käsikiri, mida on rehitsenud keeletoimetaja ja nüüd sisutoimetaja ja üldse tasub mul tegelikult  õnnelik olla, et ma juba teise raamatulepingu võrdlemisi väikese vaevaga endale rüppe sain.

Rīgas pils
Klāvs Veinbahs 2004
Ahjaa, kolmandat kirjutan praegu ka. Idee tekkis võrdlemisi juhuslikult - nagu ikka. Isaga uuest raamatust kõneldes sain mõtteid veelgi juurde ning nüüd on juba mitmed visandid paigas.
Elu on tegelt tore.
Ma ei teagi, kas see grammatiliselt korrektsena kõlab, aga Läti-ettekande jaoks õppisid pojad ütlema tere ja täname kuulamast.
Sveiki! Paldies klausoties! 
Püsides veel Läti lainel, siis kunstist üks lisand ka.



    
 
 

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...