Minu blogide loend

neljapäev, 19. märts 2015

Miks kirjanik ei peaks LSD-d tarvitama


Olen hakanud oma kaasmaalaste pärast paiguti häbi tundma. Mitte nende kurikaelte tõttu, kes väljamaal oma pahalasetempe  korda saadavad, vaid nende inimeste pärast, kes avalikkuse ees nüüd juba korduvalt oma hälbinud mõttemaailma esitavad ja seda propageerivad... ja samas ka mitmeid asju mosaiikidest tervikpildiks kokku veavad.
Ühesõnaga juba varem korra kirutud ja kritiseeritud niinimetet kirjanik kõneles suurelt ja laialt, kuidas kirjanik ikkagi peaks LSD tegema, sest siis laienevat mõtlemise diapasoon.
Korraliku naise, kirjaniku, ema ja õpetajana ja kõiki lugejaid šokeerides - my ass!!
Mul hakkas lausa füüsiliselt valus, kui ma neid kirjaridu lugesin.
Jah, tundeelamused näivad kirkad, tegevused realistlikud, kuid . . . ka väga hävitavad. Mäletan ühe kunagise kolleegi pihtimust toalaes istuvast Pipist, kes ei soovinud ära minna ning dušiotsikust voolavatest ämblikest, kes teda üleni katsid. Samuti mäletan kunagise koolivenna meenutusi sellest, kuidas Tartu kaubamaja olevat muutunud LSD mõju all hiiglaslikuks monstrumiks ja teda mööda tänavaid nii kaua taga ajanud, kuni ta politseinike juurde jõudis, nuttes rääkinud nendele kõik ära ja seejärel uinunud politseiauto tagaistmel. Või mäletan filmi, kus LSD laksus olev mees näeb, kuidas keset tuba seisev alasti naine oma käe kõhukoopasse pistab ja seejärel väljatõmmatud peensoolega midagi teeb. Mäletan, kuidas kõneldi lugu, kus üks kunagistest kohtumisõhute üliõpilastest teinud aknalaualt hüppe, soovides näidata sõpradele, et ta on lennuvõimeline, aga ta lendas valelel poole ning maandus ühiselamu neljdandalt korruselt hoopiski  telliskivihunnikule. Alles mõni hetk hiljem taipasid toas naervad sõbrad, et nali oli koolivenna jaoks jäädavalt läbi.
Kui ma kunagiselt narkoennetus koolituselt õigesti mäletan, siis LSD on üks neid aineid, mis hävitab aju eriti tõhusalt. Muidugi selgitab aine tarvitamine mainitet kirjaniku viimase aja kummalist käitumist, kuid teades, et LSD mõju all saavad inimese mitteteadvusatuse pimedast alast tõusvad momendid kõige elavamateks, siis ei sooviks ma tarvitaja psühhoteraput küll olla. Milliseid allasurutud momente seal siis veel võiks olla.
Kusjuures painav on selle sisuliselt progemise jutu kõrval hetk, kus kahjuks peavad paljud seda suisa fantastiliseks nähtuseks. Tõsiselt ka. Toredas perekoolis ülistas keegi kirjanikku selliselt, et ta peabki šokeerima, on deep ja mitte tavainimestele. Et kirjanik tundvat inimloomust ning oskavat kirjandust hinnata. Põhimõtteliselt on kõik mittemõistjad harimatud ja primitiivsed ning erakordselt halva lugejamaitsega. Sellist geniaalsust saab mõista ainult erakordne lugeja.
http://foorum.perekool.ee/teema/kaur-kender/
Kuid minul tekkib küsimus - miks ta ikkagi nii teeb? Kas on tegemist millegi uue tulemisega? Kas on tegemist narkootikumide kasutamisest tekkinud ajusildade hävimisega? Või on see luigelaul?
Mõnes mõttes on mul inimesest täitsa kahju. Ta on ju kellegi poeg ja vend ja isa ja abikaasa, aga see viimaste nädalate jooksul tulnud tekst, see skandaalsus, see .... on niiiiiiiiiii ebameeldiv.
Ma ei saa ennast päris kirjanikuks veel pidada, kuigi ma seda teed astun. Kuid soovides meid, kirjanikke, mittesellisena näidata, siis äkki aitaks?
Kirjanik on siiski avalikkuse hääletoru ja peab vastutama oma sõnade eest. Ei saa nii lodevalt ja hooletult imelikke ja kaheldava väärtusega mõtteveksleid välja loopida.
Ja milleks oma organismi küll solkida? Seda tänaseni lõplikult avastamata aju lõhkuda millegi nii mõttetuga? 
"LSD tarvitamisel tekkiv reaalsustaju kadu ja hallutsinatsioonid võivad põhjustada õnnetusjuhtumeid, kui inimene nende ajel tegutseb, samuti võib psühhootiline seisund jääda püsima pärast aine mõju lõppu või tekkida hiljem ka ühekordse tarvitamise järgselt."

Kommentaare ei ole: