Minu blogide loend

neljapäev, 19. märts 2015

Miks kirjanik ei peaks LSD-d tarvitama


Olen hakanud oma kaasmaalaste pärast paiguti häbi tundma. Mitte nende kurikaelte tõttu, kes väljamaal oma pahalasetempe  korda saadavad, vaid nende inimeste pärast, kes avalikkuse ees nüüd juba korduvalt oma hälbinud mõttemaailma esitavad ja seda propageerivad... ja samas ka mitmeid asju mosaiikidest tervikpildiks kokku veavad.
Ühesõnaga juba varem korra kirutud ja kritiseeritud niinimetet kirjanik kõneles suurelt ja laialt, kuidas kirjanik ikkagi peaks LSD tegema, sest siis laienevat mõtlemise diapasoon.
Korraliku naise, kirjaniku, ema ja õpetajana ja kõiki lugejaid šokeerides - my ass!!
Mul hakkas lausa füüsiliselt valus, kui ma neid kirjaridu lugesin.
Jah, tundeelamused näivad kirkad, tegevused realistlikud, kuid . . . ka väga hävitavad. Mäletan ühe kunagise kolleegi pihtimust toalaes istuvast Pipist, kes ei soovinud ära minna ning dušiotsikust voolavatest ämblikest, kes teda üleni katsid. Samuti mäletan kunagise koolivenna meenutusi sellest, kuidas Tartu kaubamaja olevat muutunud LSD mõju all hiiglaslikuks monstrumiks ja teda mööda tänavaid nii kaua taga ajanud, kuni ta politseinike juurde jõudis, nuttes rääkinud nendele kõik ära ja seejärel uinunud politseiauto tagaistmel. Või mäletan filmi, kus LSD laksus olev mees näeb, kuidas keset tuba seisev alasti naine oma käe kõhukoopasse pistab ja seejärel väljatõmmatud peensoolega midagi teeb. Mäletan, kuidas kõneldi lugu, kus üks kunagistest kohtumisõhute üliõpilastest teinud aknalaualt hüppe, soovides näidata sõpradele, et ta on lennuvõimeline, aga ta lendas valelel poole ning maandus ühiselamu neljdandalt korruselt hoopiski  telliskivihunnikule. Alles mõni hetk hiljem taipasid toas naervad sõbrad, et nali oli koolivenna jaoks jäädavalt läbi.
Kui ma kunagiselt narkoennetus koolituselt õigesti mäletan, siis LSD on üks neid aineid, mis hävitab aju eriti tõhusalt. Muidugi selgitab aine tarvitamine mainitet kirjaniku viimase aja kummalist käitumist, kuid teades, et LSD mõju all saavad inimese mitteteadvusatuse pimedast alast tõusvad momendid kõige elavamateks, siis ei sooviks ma tarvitaja psühhoteraput küll olla. Milliseid allasurutud momente seal siis veel võiks olla.
Kusjuures painav on selle sisuliselt progemise jutu kõrval hetk, kus kahjuks peavad paljud seda suisa fantastiliseks nähtuseks. Tõsiselt ka. Toredas perekoolis ülistas keegi kirjanikku selliselt, et ta peabki šokeerima, on deep ja mitte tavainimestele. Et kirjanik tundvat inimloomust ning oskavat kirjandust hinnata. Põhimõtteliselt on kõik mittemõistjad harimatud ja primitiivsed ning erakordselt halva lugejamaitsega. Sellist geniaalsust saab mõista ainult erakordne lugeja.
http://foorum.perekool.ee/teema/kaur-kender/
Kuid minul tekkib küsimus - miks ta ikkagi nii teeb? Kas on tegemist millegi uue tulemisega? Kas on tegemist narkootikumide kasutamisest tekkinud ajusildade hävimisega? Või on see luigelaul?
Mõnes mõttes on mul inimesest täitsa kahju. Ta on ju kellegi poeg ja vend ja isa ja abikaasa, aga see viimaste nädalate jooksul tulnud tekst, see skandaalsus, see .... on niiiiiiiiiii ebameeldiv.
Ma ei saa ennast päris kirjanikuks veel pidada, kuigi ma seda teed astun. Kuid soovides meid, kirjanikke, mittesellisena näidata, siis äkki aitaks?
Kirjanik on siiski avalikkuse hääletoru ja peab vastutama oma sõnade eest. Ei saa nii lodevalt ja hooletult imelikke ja kaheldava väärtusega mõtteveksleid välja loopida.
Ja milleks oma organismi küll solkida? Seda tänaseni lõplikult avastamata aju lõhkuda millegi nii mõttetuga? 
"LSD tarvitamisel tekkiv reaalsustaju kadu ja hallutsinatsioonid võivad põhjustada õnnetusjuhtumeid, kui inimene nende ajel tegutseb, samuti võib psühhootiline seisund jääda püsima pärast aine mõju lõppu või tekkida hiljem ka ühekordse tarvitamise järgselt."

kolmapäev, 18. märts 2015

Coreliga hangunud

On kaks lugu, millest ma tahaksin rääkida.

Esimene räägib kas Antsust või ka Kalevipojast, kes tahab pulma minna. Paneb sauna kütte, teeb viha, võtab valmis vaadiõlu, kasib ja vihtleb, pügab juukseid, paneb puhta hame selga, saduldab hobuse ja kappab tuhatnejla minema. Hobune jääb juhmi näoga järele vaatama.
Teine räägib nüüd juba kultusfilmi staatusesse tõusnud "Teemandiröövist", kus poksimatšide korraldajana töötav Turkich ja sõber Tom arutlevad üsna filmi alguses haagissuvila ostmise üle ning nende taustal grillib ufokal üks paksuvõitu mees vorste, kes siis aeg-ajalt raporteerib Turkichile, et vorstidega läheb aega kaks minutit. Kahe minuti möödudes ütleb ta, et vorstikestega läheb veel aega viis minutit.
See lugu, mis aga nüüd tuleb on seotud minu kolme päeva ponnistustega saada valmis õpilasvõitsluse tunnustuskirjade trükkimisega. Esmaspäeval teatasin vajalikule inimesele, et lugu selline, asjad on vaja ära teha. Vajalik inimene ütles, et teisipäeval, kuna esmaspäeval polevat aega. Teisipäeval ruttasin kalevipojalikult ringi, et asju korraldada ning siis selgus, et kooli "Corel" hangub ära. Suvalisel hetkel. Minust ja tahtest olenemata (öeldakse ju ka, et kus on tahe, seal on tõke).
Vajalik inimene leiab, et aeg oleks uus corel hankida. Lubab teha seda kohe. Kahe-siis-viie minuti-pärast-valmiva vortsigrillija sarnaselt selgus, et corel tuleb homme, st täna. Hommikul hangus corel jälle ja loomulikult uut polnud tulnud. Minul pihk täis kirjandeid, retsenseeritavaid töid, emakeeleõpetajate ainesektsiooni tehavajavate tegevuste nimekirju. Vajaliku inimese tööruum aga täis närviliselt ootavaid kolleege, kes ei suuda faile kopeerida, arvutile restarti teha, faile üles leida, salvestatud materjale avada etc. Püüdes abistada üksi rähklevat vajalikku inimest ja tuginedes oma paljude aastate pikkusele mõningasele kogemusele it-vallas, sain mitmes suunas abiline olla, sest tahtsin kiivalt enne tööpäeva lõppu selgusele jõuda nendes küsimustes, mis vaja ära teha - meeskond ei tööta, kui üks kaar loperdab.
Mina see kaar olla ei taha, sest õenduspäevilt mäletan täpselt seda vaseliinita toimunud urrutamist: kui ikka mingi sinu vastutusalasse jäänud lõik pidi tehtud olema, siis see tuli ära ka teha ja vastutada ma juba oskan. Lisaks ei taha ma kuidagi oma aeg-ajalt peadtõstvat ägedameelsust välja näidata ning lubasin uues kohas alustada mitte just temperamendita, kuid siiski vähemtemperamentsena - et oleks pärastisi silumisi minimaalselt ning lisaks olen ma juba piisavalt vana, et mitte silmadega tuliseid välgunooli ruumi mööda pillutada - seegi nõuab oma energiat ja aega.
Niisiis - ma seegasin nagu Kalevipoeg ja pidin lõpuks ikka minema kappama, sest corel ennast lahti ei sulatanud, uut ei saabunud ja osa tööd jäigi tegemata.
Mina nii pole harjunud. Ühe endise kolleegi sõnadega: "Nii ei saa tööd teha!" vangutan ma pead ja mõtisklen selle üle, kuidas planeerimine peaks ikkagi toimima. Ühe näiliselt väikese detaili
tegevu(setu)sest sõltub päris palju. Maailm ju koosnebki pisiasjadest. Kuidas see kõlas - märka universumis liivatera ja liivateras universumit.

teisipäev, 17. märts 2015

Põnevamat möödunud nädalast

Pilt on veebine
Kirja panemise hetkel on katoliiklastel (eriti iirlastel) püha Patricku päev...
Kuigi ma varasematel aegadel olen pisteliselt siin ja seal kaamerate ette jäänud (kunagi, kui vennad Tõnisted hõbeda võitsid ja me neile klassiga vastu läksime; kui ma noorpoliitikuna kongressidel osalesin; paaril korral seoses mingite tänavaküsitlustega; seoses mitme aastat taguste streikidega, kus ma olin stregiesindaja).
Eelmisel nädalal kutsuti mind aga muusikavideosse fooniks. Võtted toimusid pühapäeval ja tuleb tunnistada, et sain mõne uue tuttava  ja ohtrate kogemuste võrra rikkamaks. Grimmi tegemine (uskumatu, kuidas kõik näitlejad ja lauljad suudavad seda päevast päeva taluda) oli  päris vahva.  Uskumatu, kuidas kõik varjud, laigud, jooned olematusse haihtusid.
Siis tuli oodata. Pikalt oodata, sest kuigi ainult mõneminutiline video, siis iga stseen arutati ja lavastati kolm korda läbi, enne kui videoks läks. Proov, proov ja siis võte. See osaline, kes parasjagu stseenis ei osalenud, istus ja  me rääkisime ning meil oli väga lõbus päev, tõsiselt. Minevikust, olevikust. Asjadest.
Kohal oli ka näitleja ning on ikka suur vahe, kas tegutseb amatöör-algaja või tõeline proff.  Režissööri juhendamisel sai näitleja kohe pihta, mida oli vaja teha, kus seista, istuda, kuidas olla või kui kiiresti kaadris liikuma pidi.
Minu rolliks oli foonil olevaks üheks naisetüübiks olemine. L kehastas arsti.
 Mina keeldusin sellest otsustavalt ning kehastasin kirjanikuprouat. Tõelist. Oma sinise mantli tegin veelgi kuulsamaks - olles sellega olnud juba tunnustatud streigiisik, siis nüüd sobiva kübara ja sellel oleva hiigelsuure roosa õiega muutus kogu kombinatsioon veelgi paeluvamaks.
Vennal oli  videos võrdlemisi suur roll, aga kuna mina sellel hetkel grimmitoolis istusin, siis ma tema võtteid ei näinud, kuid väidetavalt olnud need lõbusad ja oskuslikult tehtud.  
Pärast ema surma, kui ma komplekteerisin majapidamises olevad tööriisatad ja ostsin omale isikliku tööriistakasti, mille isa ja vend ristisid "Sirly kuulsaks tööriistakohvriks", siis nüüd on sama asi juhtunud ka mantliga: "Sirly kuulus sinine mantel". Tjahh, kui ühel päeval seda sinist mantilt enam pole, siis ma kaldun arvama, et ma tellin uue. Must juus ja see rõivatükk on minu kaubamärk....
Traditsiooniline emakeelepäev, mille korraldamine minulikult sujus, kuid mis khm-khm mõnevõrra koolilikult ei sujunud. Selgus mõnda kolleegidest, mis mind üllatas, sest meeskonnatöö mõiste tundus olevat pisut ebaselge, kuid mis seal ikka. Kõik ei saagi osata tiimina töötada.
Etteütlus (loomulikult Kristjan Jaak Petersoni teemaline), mille kahes vanusegrupis võitsid minu õpilased. Olin selle üle väga õnnelik.
Kõnevõistlus, mille ühes vanusegrupis võitsid taas minu õpilased. Ka see tegi mind õnnelikuks. Harjutasime ju ainult korra, mis tähendab kõnet pidada, kuid läks kenasti.
Poegadel lõppes kolmas veerand. Matemaatiline käsipidur on veel peal, kuid muud ained on korras. Käitumine muuseas eeskujulik, hoolsus hea. Eriti lahedad on poegade tehnoloogia- ja kunstitundides tehtud pildid, maskid ja pannilabidad. Kevadel peaks korraldama poegade asjadest tehtud esemete näituse. Tõelise kohe. Avama üheks päevaks koduaia väravad, võtma inimestelt sissepääsuks 10 senti ja lasta neil näha, mida teevad tänapäeva kooliõpilased tundides (kusjuures ka minu koolis teevad lapsed ikka ülipõnevaid asju). Üldse tuleb tunnistada, et lastega on vahva - oma poistega kodus ja väljaspool seda; õpilastega tundides.
Pojad muuseas iseseisvuvad. Osana nende suureks saamise õpetusest oli läinud nädalal kütte toomine (kuuri puudumisel too ma nii kahe nädala kütte lähedalasuvast K-rautast, sedapuhku käisid seda tegemas poisid ja said väga hästi hakkama).
Ühe päeva sai aias toimetatud. Kevad on ju uksele koputanud.
Ning head Patrickut siis kõigile. 
 
 
 

laupäev, 7. märts 2015

1944 kohtutud hetke

Pärast  MA -d võiksin ennast vabalt lugeda teatud teemade eksperdiks. Nii vastukäiv kui see ka pole, mõistan teist maailmasõda kui ajaloos hullanud suurimat üksiksündmust üsna hästi: tagamaad, asjaolud, osavõtjad, lahingud, tulemused. No viimased on kõigile võrdlemisi silmnähtavad ja üheselt arusaadavad.
Eile tegin 'kaks ühes': filmi "1944" vaatamine  ja  meesterahvaga kohtamine. Njah.. sellega on nii, et kui igatepidi esmapilgul sümpaatsele meesterahvale seltskondlikkuse geeni jagati, siis olid varud jäänud ilmselt väga otsakorrale. Ühesõnaga pärast kino oleksin võinud vabalt omaette kõneledes koju minna. Pärastine arutelu  sarnanes valemile 2sõna/h - arva ära mitu tundi me arutasime?
Aga vahest oli tegemist hoopiski minu isikust tuleneva soovimatusega suhelda? Nojah, vahet pole, kui ei ole huvitatud, siis pole midagi teha, ega me lapsi koos ristima hakka.
Aga filmist endast ka.
Kahtlemata on tegemist väga võimsalt tehtuga. Näitlejad, lahingustseenid, haavatasaamised. Tuleb tunnustada suurt tööd, mida Leo Kunnase kirjutatud stsenaariumi ja Elmo Nüganeni juhendatud filmi juures näha saab. Sinimägedest Sõrveni.
Korralik ja soliidne sõjafilm. Kaevikud, masinad, autentsed relvad, usutavad riided ning mõistusepärane dialoog. Samas tuleb aga tunnistada mõnda pisut skemaatiliseks ja vahest stiliseerituks kirjutatud tegelast.
Ning mulle kui tingnimetusega eksperdile visandus sealt mitmeid intertekstuaalseid momente, mis olid ohtrates dialoogides teise sõjafilmiga - "Inimesed sõdurisinelis". Kui sinelifilm vaatab laskurkorpuse tegemisi ehk siis punaväelaste vaatepunktist, vaatleb "1944" asju mõlemast nurgast. Kuid ka sinelifilmis on olemas konkreetsed viited saksa sõduriks olemisele.
Eesti näitlejaskonda juba nüüd võrdlemisi mahlaseks teinud kaksikvendade Piuside osalus oli otseselt inspireeritud sinelifilmi kaksikutest vendadest Liigeritest. Mõlemas filmis hukkub üks kaksik teise silme all. Sinelifilmis Velikje Luki all toimunud lahingus ("Ole ettevaatlik vennas!"), "1944" Sinimägedes ("Lähen vahetan poisi valvest välja!").
Teine stseen, mis kahekõnet sinelifilmiga pidas, toimus Avinurme sündmuste ajal. Kui "1944" toimub  saksa mundrisse topitud eestlaste ja jõudsalt pealtungivate punaväelaste vahel esimene kokkupõrge ning nad kuulevad, et vaenutsevad pooled kuulevad eestikeelset juttu: analoogne situatsioon on sinelifilmi Emajõe-äärstes stseenides.
Kui punaväelased "1944" jõuavad Saaremaale, siis rood möödub ühe  marssiva mehe tühjaksjäänud kodutalust  ning mehed jäävad sinna pidama. Sinelifilmis räägib sõdur nimega Veski, kuidas ta on saanud endale väikese talu ning keset tärinamöllu sakslastega avastab, et maja, mille juures nad hetkel lahingut peavad, on tema oma ("Anna tuld, minu maja. Saad aru!").
Filmi oli sissepõimitud partisani ja fritsu ning metsavahi anekdoot ja veel mitmeid selliseid seiku, mida väga kogenud lugeja ning vaataja naksti üles leidis (Partisani päevik: "Esmaspäev - pidasime fritsudega kõva lahingu ning ajasime nad metsast välja. Teisipäev: fritsud said abiväge ja ajasid meid metsast välja. Kolmapäev: saime abiväge ja ajasime fritsud metsast välja. Neljapäev: fritsud said kusagilt abiväge ja ajasid meid metsast välja. Reede: tuli metsavaht ja ajas meid kõiki metsast välja.")
Iseenesest oli muidugi kurb kõik see meeste sattumine sellise mõttetu egositliku upitamise ja "ideoloogilise mõtteviisis ülemaailmse laiendamise" eesmärkidel puhkenud ebavajaliku ja tohutuid ressursse kulutanud sündmuste kaosesse,  vedas kui ellu jäid, missest silmnäost või kaotatud jalast/käest.
Valmistab rõõmu, et siin osatakse filme teha. Kuigi osad stsenaariumi traagelniidid olid natukene liiga näha. Filmi esimese poole peategelane Karl Tammik (Kaspar Velberg), kelle kirjakirjutamine kellelegi on kogu filmi ümbritsevaks raamiks,  liigub oma rooduga Tallinna poole. Teel on sõjapõgenike voorid (no täpselt sellistena kirjeldas Lilli neljas kirjapalas inimeste minekuid teedel) ning toimub ka üks lennuki rünnak. Karl jookseb lennuki kuulipilduja valangu ette jäävat väikest tüdrukut ära päästma ning lõpuks satub tüdrukukene lastekodusse. Avinurme alla laseb punaväelane Jüri Jõgi (Kristjan Üksküla) grenader Tammiku maha ning leiab tolle taskust kirja, mille peab viima Tallinnas Estonia pst elava A.Tammiku kätte. Karl Tammik tunneb süüd, kuna ta puges arglikult sirelipõõsasse, kui 1941. aasta juuniküüditamise ajal tema vanemad ja noorem õde Kadri ära viidi. Sellest süüdtundest ajendatud kirja viib Jüri Jõgi Aino Tammikule (Maiken Schmidt), kes pole mitte hukkunud Karli abikaasa, vaid tolle õde. Jüri ja Aino vahel puhkeb sisuliselt kohe sümpaatia (nende laua ääres seismine, vanalinnas jalutamine ning kirikusse jõudmine on samuti dialoogis ühe teise filmiga, mis käsitleb täpselt sama aega, kui need stseeniminutid "1944"-s). Aino tahab Jürile rääkida ühest väikesest vahvast tüdrukust, kes hiljuti oli nende lastekodusse toodud (filmi lõpukaadrites oli Ainoga koos tüdruk, kes oli otse loomulikult seesama laps, kelle Karl ära päästis), Jüri küsib kirikus Ainolt, kes nad üles andis ning selgub, et see on keegi Jõgi-nimeline (jäi selgusetuks, kas see oli Jüri sugulane vms). Sõnaga, stsenarist oskas küll lahingustseene ja rännakuid väga hästi kirjeldada, kuid osad momendid jäid lõdvalt seotuks ning pisut arusaamatuks.
Filmi teise poole peategelaseks saanud  väga inimlikult käituv ning meeldiva välimusega Jõgi hukkub samuti. Sõrves toimuvate vabastuslahingute ajal püüab rood kinni vette taganenud teismelised poisikesed, kes on saksa okupatsiooni viimastel minutitel värvatud abilennuväkke. Poliitiliste põhimõtetetega ja sümboolse nimega ülemus Kreml - enkavedeelane ja muidu ebameeldiv mees - annab Jõgile käsu poisikesed maha lasta kui vaenlased.
Jõgi keeldub kuuletumast ning Kreml hukkab Jõe silmagi pilgutamata. Kuid ega Kremlilgi pikka pidu pole (mõjub lausa irriteerivalt selline fraas, arvestades mõiste 'kreml' aastate jooksul tekkinud võrdsustatud tähendust) - üks sama roodu mees, snaiper Prohhor Sedõhh (Rain Simmul) kõmmutab Kremlile kuuli kerre. Sedõhh on ka see, kes viib Jüri Jõe kirja Aino Tammikule.
Filmi lõpus, nagu ma juba ennegi mainisin, on Aino hoole alla sattunud pisike kahupäine tütarlaps, kelle elu Karl päästis. Lõpukaadrid võtavad kokku sõja mõttetuse kui sellise ning järeltulevate põlvede nimel edasi elamise kohustuse.
Kusjuures see seanss, millele me sattusime, oli Raadio 2 mingi eriseanss ning kohal viibisid Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Kris Taska ning Leo Kunnas. Küsisin kirjanikult (kusjuures juba kolmas kirjanik viimase  7 päeva jooksul - eelmisel nädalal koolivend Ruben, neljapäeval Vilde jutukonkursi raames kätlus Kivirähaga ja eile siis Kunnas) mõnda asja ning kirjanik noogutas - täpselt nii see oligi.
Aga kas mulle film meeldis? Nii ja naa. Mind segas filmile kaasa elamast selle ajastu ja lahingute ülihea tundmine ja kõik need viimaste aastate läbitöötatud sõjaga haakuvad teemad ja teosed. Nagu kirjanduslik kriminalist, otsisin ma sümboolseid sõrmejälgi, ebemeid ja DNA-d, mis peaksid vastavate kirjanduslike instrumentide ette jääma ning ilmselt jäidki. See aga takistas mind suhestumast filmiga. Moodasmas keeles - kõik kõnelused olid ära olnud ning nüüd ma uurisin filmitagust maailma, mitte filmi ennast. Täpselt samalaadse elamuse osaliseks sain ma eelmisel suvel, kui ma käisin vaatamas "Ristuules" erilinastust kusagil tehase territooriumil, kus ma valmistusin kogu südamega ette suuremagaliibriliseks töristamiseks, kuid seda ei juhtunud.
Äkki on mingit asja hakatud lihtsalt üle tootma?  Tegelt ma seda eriti ei usu, sest neid lugusid, mis siis kirjutamata jäid, kuid ometigi igapäevaselt edasi elasid, on lihtsalt nii palju, et zolalik jõgiromaan tundub selle kõrval väga tagasihoidliku beebi köhatusena.
Aga et Nüganen on juba teise sõjafilmi valmis teinud, on aukartustäratav ning kiidan omapoolselt kogu filmi meeskonda, kes on teinud tõsist tööd selle linateose valmissaamiseks.

pühapäev, 1. märts 2015

Urbekuud teretades

Märts mürises majja. See kuu, mis on aastas reeglina kõige pikem töökuu, kuid õpetajaid õnnestava koolivaheajaga. Urbekuu saabus  jõulise kolkimisega seieritele. Iga päev toimub midagi. Sündmus tõttab sündmuse järel. Reedel koolis olnud II trimestri viimane päev kulges õpilastele filmi näitamisega. Klassika. "Kevade".
Samal ajal kui nemad filmi vaatasid, toimetasin mina Lilli-raamatut läbi. Paar asja tuli ikkagi veel juurde kirjutada. Homme aga läheb käsikiri uuesti kirjastusele ning edasi pidid juba küljendus ja kujunuds tulema. Aga jah, toimetajal oli õigus - minu tekstid on täis hooletusvigu. Kirjutades ma ei mõtle, pimekiri eksitab ning mõte kulgeb kiiremini kui näpp klahvi sudida jõuab.
Reedel istusime L-ga väljas. Võtsin nõuks, et vaba naine küll, aga vabadust ei pea tingimata üksi teostama, vaid meeldiva kaaslasega ühes.
Meie lemmikkohviku akna all istudes ei läinud kaua, kui vastaslauda jõudis üks soliidsesse ikka jõudnud ja pisut noksastanud härra, kes tund hiljem minu kapmsunivarrukat näppides telefoninumbri andis ja väga ilusas käekirjas lehekese taha küljele: "Ma armastan sind!" lisas. Isemoodi põnev oli muidugi teada, et tegemist oli väidetavalt Manivald Kesamaa järeltulijaga.  Oleks muidugi põnev olnud tollelt midagi pinnida - äkki saab veel lisandust oma raamatusse juurde, aga ma ei tahtnud härrasmehele vale muljet jätta. Niigi pakkus teine lahkesti oma südant ja kätt, tundunuks kuritarvitamine infot õngitseda.
Sootumaks põnevam oli aga naaberlauda istunud ja tähelepanu äratanud mees. Uue tuttava ma sain igatahes juurde. Kui olime kõik sõbralikult lahku läinud, uitasime L-ga vanalinnas ning ma rääkisin talle (L on ainus, kes on nii magistritöö kui praeguse raamatu kirjutamisega peaaegu sama kursis, kui mina ise) Lilliga seotud tänavatest. Näitasin eeldatava Dunkri tänaval asunud lõbutüdrukute korteri aknaid, kõndisime Pühavaimu kiriku tagahoovi (ma ei mäleta, et ma oleksin seal kunagi viibinud) ja sattusime orelimängu kuulama.
Oleksin tahtunud minna Toompeale ja näidata L-le, kus asus see juuksurisalong, millest "Pimedad aknad" räägivad. Tõnis Kask väitis eelmisel aastal tehtud intervjuus, et filmivõteteks kasutatud salong asus autentsel kohal, kuid sisevõtted toimusid kusagil mujal. Kujutasin elavalt ette salongist nähtud tuvipüüdmisstseeni (Lilli Prometi jutustuses "Kolme mälestused"  küsis 1944. aastal Tallinnasse saabunud sõjapõgenik "Kuhu  kadusid tuvid?". Lilli kirjutas selle teksti 1960.-ndatel. Jutustuses vastab memm, et saksalsed sõid tuvid ära). Kuidas aga tuvipüüdmine tegelikult käis, seda kirjeldas Lilli aga nii:
"Akna taga teeb willi järsu liigutuse ja tuvi ongi kõripidi peos. Siis käänab ta linnu kaela kahekorra, lihtsalt nagu porgandipealse. Pakib saagi «Revaler Zeitung'isse» ja asub uut ohvrit peibutama. Üks valge ude liugleb aeglaselt akna taga“
Ühesõnaga, kõndida nendel samadel tänavatel ning kuulda sillutisi huikamas vastu möödunud aegade kajadest..... Kui need müürid ja majad ning aknasilmad vaid mõistaksid kõnelda sellest, mis möödunud aegadel toimunud.
Pilt internetist
 
Reedene õhtu aga lõppes õdusalt koduse kamina ees teed juues ja nädalavahetusel tuli lausa kahele Suurele keskenduda.
Nüüd siis keskendungi. Tegudele.