Taastumisaeg

Klassikaliselt legendaarses "Tuulest viidud" romaanis on üks  väga episoodiline, kuid põnev vanadaam, Scarletti naaberistanduses elav Fontaine vanaema. Soovimata lugu ümber jutustada, seisneb selle karakteri vastu huvi tõusmine ühes lauses: "Ellu jäävad rasketes oludes need inimesed, kes on nagu tatrataim - tuulte ja vihmade käes on tatravars surutud vastu maad, ta näib väga alandlik, kuid kui torm möödas, siis tõstab ta oma niiskust kogunud kobara uuesti üles ning kasvab edasi."

Elu keerdkäikude korral juhtub minugagi  nii - vahel olen ma eluraskustest tummaks lööduna vait. Ei kõnele, ei kirjuta. Nutan seesmiselt ja poetan pisaraid nähtavalt. Olen tõsine ning suutmatu. Kuid seejärel tuleb ikkagi saada mistahes tekkepõhjusega olukorrast üle ning asuda igapäevast elu elama.

Pärast tõdemust (vt minu eelnevaid sissekandeid) väga oluliste eluliste seikade korrigeerimisvajaduse kohta,  olin ma kolm päeva tõsiselt vait. Kummastava sisekaemusega külvatud. Sestap ma siingi eriti ei kõnelenud.

Kuid - ükskõik kui palju ja kuidas ma leinama midagi ei peaks - minu kätepaari ja töötahet vajasid nii pojad, õpilased, käsikiri kui ka kodu. Lisaks ei tasu mul ennastki unustada: hingele vaimutoitu tasub ikka ka anda. Mis siis toimus?

Vabariigi sünnipäeva eel koostasid õpilased sugupuid ja kas siis vabariigi sünni või taassünniga seotud plakateid. Endal oli sebimist aktuse ettevalmistamisega ning aktusepäev kujunes kiirreageerimisrühma tegevusega sarnaseks. 
Kuna ma sellel aastal klassijuhataja pole, siis tuli mul asendada kõiki neid, kes oma klassiga aktusel viibisid ning tundi mingil põhjusel ei andnud. Juhtusin olema bioloog ja filminäitaja. Lisaks tuli juhendatavale uurimusele viimast lihvi anda, teise trimestri hinded välja panna, sõbratari sünnipäeva tähistada (ja ohjaa, see oli vast tähistamine!!), Kiek in de Kökis käia (interaktiivne ja väga põnevalt ülesseatud eksponaadid, pole midagi öelda - 21. sajand annab tõeliselt vahvaid võimalusi ajaloo uurimiseks). Ka tuli vahepeal tähistada sõbrapäeva ning lauale kogunes õpilaste toodud lilli ja šokolaade.

Loovkirjutamises sai tegeletud haikude ja teemantidega. Viimasel puhul andsin õpilastele ette sõnad ja nad koostasid. Oi, me naersime, sest tekstid olid vaimukad ja isikupärased. Hiljuti kirjutasid nad pärast õudusseminari ise õdusjutte. Ja päris ausalt - need olid kõhedad lood. Osad valisin välja ja saatsin ka Vilde õudusjutu konkursile. Näis, mis saab.

Koolil on olnud üks vahva traditsioon - sõbrapäeva paiku  kingib iga klass kooli raamatukogule ühe uue raamatu ning õpilased loevad sellest uuest raamatust katkendeid ette. Ühe oma klassiga tegime meie veel muudki - õpilased panid loovtöödest kokku teosed "Meie klassi kõigemad" ning "Ole hea ja ära kiusa".  Nemad koostasid, mina kujundasin ja köitsin. Päris omapärased tulid. Õpilastele endile meeldis, mis ongi tegelikult peamine.

Ühtede õpilastega tuli juttu turust kui sellisest ning väga spontaanselt läks arutelu kirjanduslikult tekstilt muutunud linnaruumile. Tänu FB kontaktidele sain ma näidata mitmeid enne/nüüd fotoseeriaid ning leidsin rahvusarhiivi filmiosakonnast lõigukesi vanadest aegadest. Sõnaga - meil kujunes väga  kreatiivne õhkkond. Kuid nad tulevad kaasa, kuulavad ja kommenteerivad, vaatavad, esitavad küsimusi. Ning see vist ongi peamine.

Õpilastega on ühtepidi raske ja teistpidi kerge. Põlvkonnad on muutunud. Hüperaktiivseid lapsi on oluliselt rohkem (kuigi mina tõlgendaksin seda pigem tugevate kasvatuslike probleemidena), tähelepanu kusagil paigal hoida tänapäevases vilkuvas, piiksusvas ja tormlevas nutimaailmas - see on paras väljakutse, kuid seda põnevam on lastega kontakti leidmine ning tõdemine, et ma tõepooolest annan järgmistele põlvedele tarkust edasi.

Oma pojad aga oskavad üllatada erilisel moel. Inglise keele jaoks loodud videoprojekt, mille vaatamine tõi naerupisarad silma. Njaa, uue ajastu lastel on loominguline lähenemine pisut teistsugune. Võimalused info kogumiseks ja käitlemiseks sootumaks erinevad ning tulemused sellele vastavad. Hetkel on kooliasjad nendel siiski korras, kuigi märkan igakevade-eelseid väsimuse märke. No aga varsti on päike väljas, rattad all ning saavad värskes õhus liikudes jälle reipamaks.

Oma käsikirja toimetamine võtab aga ohkama. Ega asjata ju ei öelda, et see, kes oskab, see kirjutab; see, kes ei oska, toimetab.. Mitte üldse tahtes olla kuidagi üleolev, vaid suhtudes täie lugupidamisega toimetaja tehtud töösse (lõppkokkuvõttes peab ju raamat tulema välja ikkagi suurepärane, mitte lihtsalt mingisugune), ta ikka toimetas ja hoolega. Isegi selliseid sõnu ja fraase, mille ma uurimisobjekti päevikutest laenanud olin.  Lisaks adusin ma täielikult, et tema hinnangul olen ma kui mitte just ortograafiline lollpea, siis  grammatilise arengupeetusega küll. Lisaks pidev kahtlemine faktite esitatuses. Kas on ikka olemas selline asi nagu õhutõrjekahur? Kas ikka Lilli tegi nii? Selle parandustega käsikirja ma spiraalitan kahtlemata kokku ja tegutsen edasi.

Nojah. Kuid kurjaks teevad mind tõbisena lapsi koolisaatvad lapsevanemad ning läkastavad kolleegid. No ei osata au sees hoida ei enda ega teiste tervist.  Loomulikult pidin kollegiaalsuse huvides ka mina vastu võtma mingi kurja kurgutõve,  mis on teinud hääle hundikurgu kõlaliseks.

Korstnas ulub tige veebruarituul ning välja vaadates on taevas enam-vähem kodukase kõrgusel. Ometigi laualvad hommikuti aias linnud ning õhus on tunda teatavat ja kevadele ainuomast värskust.

Ja kõiki neid mõnusaid asjatamisi aiamaal. Hmmm....