Minu blogide loend

reede, 6. veebruar 2015

Kas tolerants säiliks ka siis?

Viimaste päevade blogipostitustele on tulnud suur hulk klikke - uudishimu ajab sügelema ka kõige rahumeelsema inimese. Samuti on tõstatanud küsimusi need isikud, kes on siinkirjutaja tutvuskonna seljataguseks - mis toimub? Tundub, et selgitustööd tuleb  teha kõikidele lugejatele võrdselt, nagu kuubi puhulgi, kus kõik küljed tähendavad täpselt ühepalju.
Üks asi, mida ma pole kunagi sallinud, on see, kui suhtes olevad osapooled hakkavad suhtesse kolmandaid tooma. Eriti ajab tigedaks see, kui eiratakse tsivilisatsiooni kuldreeglit - tee kõike nii salaja, et keegi sellest midagi ei tea või tee kõike nii avalikult, et inimestel on sellest täiesti ükskõik. Vanaaegse sõnaga 'ulaelu' märgiksin ma seda, et vabadel meestel ja naistel on õigus teha, mis pähe tuleb, muidugi siis, kui mõlemad on tõepoolest vabad.  
Aga kui muidu  vallalisepõlve pidavad neiukesed, tõenäoliselt  arukad olevused, heidavad ühte nende meestega, kes on juba tegelikult seotud ja väikeste laste isad - mulle tekitavad nad kohe allergilise viha. Jah, siinkohal oma ausa põhiloomusega tunnistan - on varases nooruses olnud mõned seigad, mille üle ma uhkust ei tunne, kuid MINU pärast pole kunagi mitte ükski väike laps pidanud jääma ilma isa täiemahuliselt tähelepanust. Olen alati nende naiste poolt, kellesse suhtutakse nagu kolmandajärgu raudtee kiirsööklasse, kuna silmapiirile on ilmunud keegi uuem ja värskem eksemplar. Inimhing on võimeline tegema hämmastavaid asju ning sõbrunema ka nende naistega, kellega poleks eales arvanud, et teistel tingimustel see võimalik oleks.
On olemas selline mõiste nagu 'naistevaheline solidaarus' ja selle juured ulatuvad väga kaugesse lapsepõlve - oma lemmiknukku ei antud kellelegi mängida, see oli ainuisikuliselt nukuomaniku privileeg (tuletage endale meelde, kuidas toimiste, kui kasvõi oma õde üritas sellel lelul juukseid sättida!). Sama kehtib tegelikult ka kaaslase puhul. Vallaline naine ei lehvita ennast seotud mehe ees. SEE seotud mees on ühele naisele ennast lubanud (ilmselt on suhtes alati mingid kindlad reeglid, mis pannakse kohe alguses paika, harilikult on üheks eelduseks ka vastastikkune truudus).  Kui juhtubki see vallaline naine  lehvitama, siis tulevad tagajärjed. Ma kaldun arvama, et mitte ükski viidatavas loos asjaosalisena kommenteerinutest ei oleks mõistlik ja mõistev, kui see juhtuks sinuga. SINU elukaaslasele ajab küüned taha keegi võrdlemisi luhvalikult käituv olevus. Olgem ausad - selliste naiste kohta on olemas väga ühemõtteline väljend, mida ma siinkohal ei kirjutaks.
No hüva, mingil hetkel on mõistus peast kadunud ning makjavellilikult (oma eesmärk saavutatakse kasvõi üle laipade minnes) edasi püüdes ei mõelda tagajärgedele üldse. Kuid ometigi on need olemas.
Täiesti käegakatsutavalt. Kuid nende mõistmiseks on vaja veel ühte nüanssi - südametunnistust. Kui see puudub, siis pole midagi teha, sest isiklik õnn kaalub üle kõik moraalsed ja eetilised piirid, mida ületatud on. Jah, sisuliselt olen ma sellega nõus, kuid kui mistahes suhete lammutamisel on osapooleks väikesed ja süütud olevused, siis läheb mul hari punaseks.
Mõtlen nendele eilseses postituses viidatud naistele - kas te enda südamesse sisse vaadates, kui see juhtuks teiega, teie eluga,  ka nii arvaksite? Kas suhtumine ikka jääb samaks, kui sinu elukaaslane leiab, et tasub üle parda heita kõik senine? Kõik mille olete ühiselt rajanud? Kaldun arvama et mitte. See on puht selline inimlik mõtlemine. Inimene on egoist ning ei taha kohe kindlasti, et TEMALT midagi ära võetakse. Need, kes väidavad, et armastavad kaaslast nii palju, et peaasi oleks tema õnn - need valetavad. Siin astubki mängu see lapsepõlve lemmiknuku efekt.
Nüüd aga ühest kuubi küljest, millest tõenäoliselt pole väiksemate laste vanemad veel mõelnud ning sellises jaanalinnulikult pea liiva alla peitmises loodavad, et nendega seda kunagi ei juhtu. Kui õnnelikud oleksite teie emana, kui teie veetlev ja asjalik tütar; noor, vallaline, haritud; tegus, tuleb teie palge ette ja teatab, et ta on ajanud lõhki perekonna, kus noorim laps veel sündimata ning mehel on juba üks mudilane. Ja see pole veel kõik. Lisaks on teie tütre uuel vallutusel veel kaks last - tudengiromansist. Kokku siis neli. Emana  muidugi toetate oma tütart, olete õnnelik, et ta on armunud, kuid....heidate hämmeldunud pilke oma südamesse ning mõtisklete pikalt selle üle, miks tahab noor naine sellise taagaga meest? Kas tõesti polnud vabade ja vallaliste meeste seas valikut? Elukogemus aga tõstatab veel küsimusi, kui kuulete laste vanuseid - kümne aasta jooksul sigitatud kahe erineva naisega neli last ning ükski nendest lastest ei kasva isa juures. Kas peas ei löö mingid häirekellad? Et kui ta juba on kahe pesakonnaga nii teinud, siis miks peaks minu tütar olema teistsugune? Ja kas tõesti tahab tütar luua perekonna, kus tema järeltulijal oleks poolvendi ja poolõdesid, kellega peaks asjade selguse huvides suhtlema kunagi tulevikus - kasvõi seetõttu, et Eesti väiksusest tingituna ei tekiks lähisugulussuhteid.
Kindlasti on  veel küsimusi, nagu näiteks selline: minult pole ju keegi meest üle löönud, bioloogiline teine lihtsalt jalutas minema, kuna ei tahtnud isa olla, miks siis mina probleemkinda õhku viskasin?
Aga seetõttu, et silmnähtavalt on keelatud suhelda esimese hüljatud pesakonnaga. Hiljuti tuli see jutuks ning olgugi, et põhjendused kaldusid teise äärmusesse (kuna mina olen niivõrd ebameeldiv isik), siis olid tegelikud motiivid läbinähtavamad. Ühed ja võrdlemisi väikesed lapsed talub iga armastav naine ära, kuid veel ühtesid lapsi nende ühisesse ellu lasta - see oleks liiga suur koorem. Sest kui viimased kaks on veel piisavalt tillukesed, et sotsiaalses küpsusetus hinnata naist "toreda tädina", siis kaks esimest on jõudnud juba teismeikka ning esitaksid juurdlevaid küsimusi, millele ei saa pärga pähe pannes või muul moel lallitades vastata.
PS: alati on teretulnud otseküsimused. Kommentaarium on avalik. Ei ole vaja käia salaja  luuramas ja siis virtuaalselt silmi pööritada.
PPS: viimase 10 aasta jooksul olen ma kaitsnud kaks BA-d (2006 ja 2013) ja ühe MA (2014).
PPPS: Tekstide puhul on tavaliselt  kolm nüanssi - tekst ise, lugeja ning autor. Kui teksti lugeja ei saa tekstist korralikult aru, siis ei näita see mitte autori hebefreenset skisofreeniat*, vaid lugeja enda vajakajäämisi
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
* http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F2.htm



2 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Kõik on õige. Ainus, millega pole ma nõus, on see, et Sa võtad meestelt täielikult vastutuse. Ma ei usu, et mehed sellega nõus on: et nad on ainult naiste võtta- jätta- lükata- tõmmata.

Ehk on siiski ka meesterahval natuke sõnaõigust ja vastutust, kuidas suudab ta oma pere koos hoida ja/või iga probleemi korral uue naise otsib.

Sirly Hiiemäe ütles ...

Loomulikult on mehel oma roll ja oma vastutus. See polnud lihtsalt siinse postituse peamine eesmärk.